Igal nädalavahetusel peetakse Eestis üle 100 jalgpallilahingu. Nende teenindamiseks on vaja üle 300 kohtuniku. Eesti Jalgpalli Liidu peakohtunik Uno Tutk tunnistab Soccernet.ee-le antud avameelses usutluses, et kui väljakutel jätkub praegune käitumine, pole varsti piisavalt vilemehi, et kõiki mänge ära teenindada.

"Me teeme kohtunike koole, korraldame seminare ja tegeleme uute inimestega," räägib Tutk, kuidas pidevalt väravatakse uusi kohtunikke. "Aga igal aastal kaotame oma inimesi, kes toovad põhjuseks küll võib-olla selle, et neil ei ole aega, aga tegelikult saavad nad lihtsalt niivõrd suure negatiivse emotsiooni sellest vilistamisest, et nad ei taha enam."

59-aastane Tutk sattus 1990ndatel kohtunikuameti juurde, sest ühes madalama liiga mängus sai tema õiglustunne riivatud. Aastatel 1998 kuni 2004 oli ta FIFA A-kategooria kohtunik ning pärast seda on tegutsenud UEFA kohtunike vaatlejana. Täna EJL-i peakohtunikuna töötades on tal tõsine mure selle pärast, mis Eesti jalgpalliväljakutel toimub. Vutimängu populaarsus üha kasvab, ent osapooltevaheline austus murul ja selle kõrval kipub üha enam kaduma.

Meie vestluseks on Tutk muuseas välja printinud 14 e-kirja. Need on talle eri kohtunike poolt saadetud viimase nädala jooksul ja sisaldavad intsidente, mis võiksid jõuda EJL-i distsiplinaarkomisjoni. "Vaata, mis tuleb praegu nädala ajaga. Seal on alates tüdrukute liigast neljanda liigani. Seal on sõimu, vägivalda, ähvardamist, mõnitamist – mitte ainult kohtunike aadressil, aga ka seda. Neid sõimatakse kõikvõimalikel viisidel," tõdeb ta.

III liigas on üks mängija kohtuniku v*ttu saatnud. II liigas on mängija kohtuniku üle valanud venekeelsete roppustega ja süüdistanud teda äraostetud olemises. Esiliiga B-s lõi mängija pärast seda, kui tema vastu viga tehti, vastast küünarnukiga kaela pihta ning saatis eemaldamise järel abikohtuniku m*nni, kui too oli palunud kaptenipaela mõnele meeskonnakaaslasele üle anda. Esiliigas ütles mängija pärast lõpuvilet kohtunikule "kuradi debiilik".

Need on mõned näited sellest, mis iganädalaselt väljakutel toimub. III liigas tõukas mängija pärast teise kollase teenimist kohtunikku ja ütles talle: "Hea mäng, oled ikka tont küll!" Sama mängija lisas hiljem abikohtunikule, haarates kahe käega kinni oma intiimpiirkonnast: "Ärge tulge siia, kui teil mune pole!" II liigas olid kohtunikud ühe võistkonna abitreeneri arvates taunid. III liigas pidas punase kaardi saanud mängija vajalikuks öelda kohtuniku suunas: "Mine v*ttu, lits!" Kõlas ka arvamusavaldus, et vilemehe hambad tuleks sisse lüüa. Ühes teises III liiga kohtumises virutas mängija olukorras, kus polnud võimalik palli mängida, jõudu kasutades vastasele vastu jalgu.

Ülaltoodud "kangelased" olid täismehed, ent nagu täiskasvanud ees, nii lapsed järel. U12 liigas solvas 11-aastane poiss kohtunikku. U16 liigas proovis 15-aastane kutt väljakul vastast näkku lüüa. Tüdrukute U17 liiga mängul mõnitas tribüünil istunud 16-aastane koduvõistkonna vormis poiss (sama klubi mängija) terve mängu vältel vastaste mängijaid (tüdrukuid) ja naiskohtunikku.

Ükski neist sündmustest pole vanem kui 10 päeva.

• Loe ka: "Kuidas koheldakse Eestis kohtunikke? Jalaga tagumikku, rusikaga näkku, sülitamised, tapmisähvardused"

"Tule taevas appi! Oled muga nõus, et see ei ole normaalne? Ole sa meistriliiga kohtunik, sind saadetakse igale poole. Ole sa endine Eesti koondise mängija, täpselt samamoodi saad ka sina. Ole sa naisterahvas, rahvusvaheline abikohtunik – sind mõnitatakse meesterahvaste poolt. Pärast seda annan ma au neile inimestele, kes nädalavahetusel lähevad oma vabast ajast oma hobiga tegelema ja siiski teenindavad Eesti meistrivõistluseid," ütleb Tutk.

"Aga mul on tuline hirm, et kui see tendents jätkub, siis see võtab meilt ära potentsiaalseid tulevasi kohtunikke. Mängijad näevad, kuidas käituvad treenerid. Noored näevad, kuidas käituvad vanemad mängijad. Nii see läheb. Aga ilma kohtuniketa me ei saa seda Eesti jalgpalli arendada ega edasi viia."

Protesti esitada lubanud Belov võib ise distsiplinaari saada

Pühapäeva õhtul ilmus Soccernet.ee-s lugu, kus TJK Legioni peatreener Deniss Belov ütles, et ta pole kümne aasta jooksul näinud sellist kohtunikutööd nagu reedeses Legioni duubli mängus Narva Transi duubliga.

"Mängu 85.-86. minuti paiku hüüdis [Transi] treener Oleg Kurotškin nende mängijale number 22 (Roman Hämäläinen - toim.), et too vahetaks särgid väravavahiga ära. Nad tegid seda väljakul, mitte tehnilises alas. Ma viitasin seepeale kohtunikule, et väravavaht ei saa olla väljakumängija riietuses. See võis kõlada karjumisena, aga emotsioonid olid mängus ja vastaste tegevus oli reeglitevastane," rääkis Belov loo, kuidas ta eemaldati.

"Poleks olnud mingit probleemi, kui mängija oleks läinud tehnilisse alasse ja õiget värvi vormi selga pannud, aga seda ei nõutud. Kohtunik [Maksim Ramazanov] tuli, näitas kollast kaarti ja ütles, et üks sõna veel ja annan teise kollase. Ma ütlesin talle, et anna siis - kõigile on selge, et sel mängijal pole õigust mängida sellise vormiga. Näitaski lõpuks mulle teist kollast kaarti.

Ma ei solvanud kedagi. Isegi Rahvaliigas ei lubata sellist rikkumist. Vaevalt, et Kurotškin neid nüansse ei tea," jätkas Legioni juhendaja. "Me anname kohtuniku tegevuse suhtes sisse protesti, et lubati sellist asja. Mina pole kümne aasta jooksul ja duubli treener Viktor Passikuta oma 40 aasta jooksul, mis me oleme jalgpallis olnud, kumbki midagi sellist varem näinud."

Kui Tutk antud juttu Soccernetist luges, läks tal piltlikult öeldes hari punaseks. "Peale selle lugemist võtsin ühendust vastasvõistkonna treeneriga. Üldjuhul vene inimesed on lahtise hingega. Kui neile lahtiselt läheneda, räägivad nad, nagu asjad on. Loomulikult võtsin ühendust ka kohtunikuga, et mis seal siis sellist oli, mida üks treener ei ole 40 ja teine 10 aastat näinud," meenutab Tutk.

"Kogu teema tipnes sellega, et mängu lõpus, kui oli libe seis, Legion juhtis ja kuna Narval ei olnud väravavahti kaasas ja väravas seisis ründaja (Vitali Andrejev, kes on mänginud muuhulgas ka Eesti kõrgliigas - K. E), siis Narva treener tahtis seda ründajat kasutada efektiivsemalt.

Ta teavitas sellest abikohtunikku, et nad tahavad vahetust. Tekkis mängupaus. Mängijad vahetasid asukohad. Väravavaht andis oma särgi mängijale, mängija andis oma särgi vastavalt väravavahile, kes muutus seejärel ründajaks. That’s it! Ja nii ongi ja nii käibki jalgpallis! Mingisugust kedrade vahetamist, pükste vahetamist või veel enam tehnilisse alasse tulekut ja seal ümberriietumist pole never-ever nähtud. Ei peagi tegema selliseid asju!

Mäng läks edasi ja pingi pealt tuli [Belovilt] sõim, mis läks üle piiri. Kohtunik Ramazanov püüdis seda suhteliselt pehmelt lahendada, andes talle kollase kaardi. Selle peale ta ütles, et ma s*tun su kollase kaardi peale. Siis ei jäänud muud üle, kui ta eemaldada. Ja siis otsustas Belov minna tribüünile demonstratiivselt üle väljaku. Mitte ei läinud tehnilisest alast välja, vaid otsustas üle väljaku kõndida, eirates igasuguseid väljakujunenud sporditavasid. Kohtunik pidi panema selleks kella kinni, et ühte hullunud, pöördesse läinud treenerit mitte veel rohkem endast välja ajada. Aga see oli väga must venekeelne sõim, mis sealt tuli ja millele kohtunikud sedasi reageerisid."

Tutk lisab, et ta teeb kõik endast oleneva, et see jõuaks distsiplinaarkomisjoni ja et sealt ei tuleks lihtsalt näpuga viibutamine, vaid reaalne tagajärg taolisele ebaspordimehelikule käitumisele. "Belov läheb järgmine aasta Premium liigasse. Kui ta on seal sellise käitumisega, siis kõik kohtunikud teavad juba seda. Ta ei saa seal hästi lõpetada, kui ta ei keskendu oma tegevusele. See on võistkonna juhtimine.

Ühtlasi ma sooviksin Maksim Ramazanovi ja kogu selle kohtunikebrigaadi puhtaks pesta sellest situatsioonist. Nad käitusid reeglitepäraselt ja ei eksinud seal millegi vastu."

Kui igal nädalavahetusel on Eesti väljakutel rakkes umbkaudu 300 kohtunikku, siis valim, kelle hulgast õigusemõistjad tulevad, pole väga palju suurem – vaid 350. Igal aastal koolitatakse suurusjärgus 100 uut kohtunikku, ent ligi sama palju vanu loobub. "Natuke väiksem protsent loobub, kui me uusi teeme. Kahjuks on see tendents juba aastaid," ütleb Tutk, kes on ise 20 aastat kohtunikke koolitanud.

"Nüüd teeb seda [kohtunike koolitusjuht] Hannes Kaasik. Kohtunike kool on meil täis. Palju tuleb noori naisi. Teeme neile isegi eraldi kursused. Nad tulevad ja arvavad, et nad tahaksid seda teha, aga nad saavad sellise negatiivse emotsiooni. Alustades sellest, et neid mõnitatakse nende soo pärast, arvates, et nad ei tea mitte midagi. Lõpetades sellega, et tuleb treener, kes ei tea, kuidas vahetust tohib teha ja kuidas ei tohi.

Sellepärast mu hing nõretab! Meil ei ole varsti selle töö tegijaid. Või isegi mitte varsti – meil on pidevalt nende puudus, sest jalgpall areneb väga suurelt ja laialt kogu aeg.

Praegu küsisime kalendri hõivatust, sest sügis hakkab tulema, osad läksid kooli ja ülikoolidesse – enam ei saa nii palju keskenduda kohtunikutööle. Näiteks üliõpilastel olid suvel päevad vabad ja nad said teha. Nüüd nad peavad kõik koolides olema. Praegu on tõsiselt raske.

Ma tean, kuidas [EJL-i kohtunike osakonna spetsialist] Neeme Neemlaid on reede hommikul või lõuna ajal veel olukorras, kus meil on nädalavahetuseks veel 10-12 kohta täitmata. Igale poole otsime, kas saab kuidagi kombineerida.

See on ebaprofessionaalne teha kaks mängu päevas – nagu mängija ei jõuaks seda, ei jõua ka kohtunik. Nii mentaalselt kui füüsiliselt. Ta võib selle ära teha küll, aga mitte heal tasemel. Siis muutub see tükitööks."

Eestis on kohtunike arengu jaoks kolme-astmeline programm. On algajad, seejärel esimene grupp, kellega tegeletakse eraldi ja põhjalikumalt ning TOP-grupp. Viimases on need, kes on meistri- ja esiliigas. Umbes 55 inimest. "Aasta-aastalt on seal mingid vahetumised ja rotatsioon käib ka seal. Aga sinna on raske jõuda," tunnistab Tutk. "Ent kui sa seal oled, teed kõik testid ära ja käid korralikult mängudel, siis on see ikkagi juba ise motivatsiooniks seal üleval olla. Täpselt nagu Euroopas.

Meil on kohtunikel kõik astmed nagu igal pool mujalgi. Lihtsalt meie mass, kes selle alaga tegeleb, ei ole nii suur ja mida rohkem me neid eemale peletame, seda suurem on meie defitsiit. Kui sa oled üles jõudnud, meistriliigasse, siis seal on teised tavad, teistsugune käitumine ja mall. Aga see, mis madalamates liigades toimub … rääkimata valede mängijate koosseisu kandmisest, petmisest … see on nii kole!"

Nii Meistrite liigas kui ka UEFA superkarikafinaalil kohtunike vaatlejana ametis olnud mees jätkab: "Kui paljud mehed seal madalamates liigades suudavad palli surmata või rinna peale võtta? Põrkab ju tagasi nagu kiviseinast!

Aga iga kohtuniku tõlgendus, mis erineb sinu vaatepunktist, on vaja terve maailma ees pasarahega üle valada. Me vaatame Meistrite liigat ja arutame, kuidas seal mingid just sellised otsused vastu suudeti võtta – sel tasemel otsused määravad, seal on taga miljonid, fännid lähevad endast välja ja lõhuvad poode ja baare pärast mänge – ning siis meil tulevad 18 inimest nurga taga kokku Suure-Jaanis ja tekitatakse mingi maavärvin.

Mitme lapse isa tuleb meil mängu teenindama ja talle öeldakse lihtsalt "idi na*ui" või "pista endale vile pe*se". Kodus ta saab oma lapsed paika panna, aga väljakul ei tohi ta midagi öelda, sest on kohtunik. Ta ei tohi teha midagi ka kui mees mehele või mees poisikesele, sest ta on kohtunik. Tal on teatavad eetikanormid, mida ei tohi ületada. Kuigi nii mõnigi mees võib-olla paneks isikliku solvangu eest kellelegi kümpi. Vot siis oleks alles pealkirjad!

Praegu kui enda eest seistakse ja kaart antakse, siis öeldakse: "See võis kõlada karjumisena, aga emotsioonid olid mängus ja vastase tegevus oli reeglitevastane." Ka Premium liigas on platsi keskel seda ütlemist küll, aga kui kohtunik otsustaks punasega ära saata mingi meie mõistes tähtmängija, kes ta vaikselt kõrva sosistades kuskile organitesse saatis, siis mitte keegi ei mõistaks seda, et jätame Flora või Nõmme Kalju ja Levadia vahelises mängus äkki võistkonna kümnekesi.

Me ravime praegu treenerite näol võistkondi. Treenerid saavad kaarte oma pideva ebasportlikkuse eest. Me näeme televisioonis, kuidas Kristo Tohver läheb ja ütleb, et kulla Sander, kui ma siia tagasi tulen, siis ma tulen selleks, et sina lähed ära. Ta teeb kõik selleks, et mitte kohe kedagi ära saata. Aga Post ei rahune. Ma mõistan. Tal on kohustus saada tulemus. Nagu ka [Vjatšeslav] Zahovaikol või kellelgi teisel.

Kõigil meil on kohustus teha oma tööd võimalikult hästi ja saavutada tulemus. Meie tulemus on hästi vilistada. Et tippmängu järel ei räägiks keegi kohtunikust. Kui nüüd Flora võitis viimases mängus Levadiat 2:1, siis räägiti sellest, kes mängis mustalt, kes ei kartnud keda, kes tegi hea soorituse, et [Konstantin] Vassiljev päästis jälle päeva – nemad on fookuses. Ja nii on kõige parem! Pärast keegi (imiteerib ekslevat nägu): "Aa, Grigori [Ošomkov] vilistas. Pole midagi öelda." See on mesi, mida tahame saavutada. Et pärast mängu meist ei kirjutata.

Aga praegu on just allpool vilistamas need inimesed, kes peaksid kunagi kuskile jõudma. Kust nad oma kogemuse saavad? Selleks, et jõuda Premium liigasse, pead sa vähemalt viis-kuus-seitse aastat kusagil figureerima.

Praegu uus mees tuleb … Tal ei ole respekti Premium liigas. Aga kui ta on neli aastat siin olnud, siis hakatakse teda võtma mängu loomuliku osana. Ükskõik, mis otsuseid ta teataval kujul lõpuks teeb – "oi, ta on kogenud kohtunik, ju ta arvas siis niimoodi". Kogenud kohtunik võib samamoodi igal ajal eksida. Aga see respekt, see toodetakse aastatega. Keegi ei saa laksust tulla ja kohe valmis olla.

Respekt on nii tähtis, aga see peab algama võistkonna juhtidest. Neilt läheks see austus mängijateni edasi ja siis respekteerivad kõik kõiki."

Värsked kohtunikud saavad tuge kogenud kohtunikelt

Kui inimene on kohtunike kooli lõpetanud ja hakkab oma esimesi mänge teenindama, ei tähenda see, et ta edaspidi üksi erinevate olukordadega kasvama peab. Praegu on EJL-i kohtunike osakonnal käigus programm, mille raames käivad vanemad kohtunikud noori vaatamas ja korrigeerivad nende esitust. "Kasvõi juba poolajal läheb ja ütleb, et kuule su vile või et pane tähele, see mängija on sul väga emotsionaalne, et tegele ja räägi temaga – see on mängu juhtimine. See programm toimib päris hästi ja noortel on tugi olemas," räägib Tutk.

"Ühtlasi saame seeläbi adekvaatset infot, kuidas madalamates liigades olukord on. Aga selge on see, et kui tahame igale poole saata oma pikenduse, läheks meil vaja poole suuremat arvu kohtunikke."

Kuigi koolitustel proovitakse väga palju olukordi lahata situatsioonipõhiselt ja seeläbi suunata kohtunikud õigete lahendusteni, siis heaks kohtunikuks saamiseks on vaja ka iseseisvalt vaeva näha ja õppida. "Me soovitame kogu aeg, et elage jalgpalli sees. Minge ja vaadake! Kõik saavad ju tasuta mängudele, sest neil on litsentsid. Mine vaata, kuidas kogenud kohtunik teatud olukorras tegutseb. Proovi järele teha või pane kõrva taha, kuidas tema käitub – kas jääb rahulikuks või kus ta rohkem reageerib," sõnab Tutk.

Mis puudutab tippkohtunikke, siis nende puhul käib iga mängu ja otsusega kaasas korralik analüüs. Eesti kohtunike enda loodud videoanalüüsil põhinev süsteem RefPal annab võimaluse lisaks enda mängudele õppida teiste tegemistest ja hinnata kõiki teisi Premium liigas sündinud olukordi ning seeläbi areneda.

Et tippu üldse jõuda, läheb aga vaja aega ja kannatust. "Kui tuled täna kooli, siis eeldame ikka, et alla kolme aasta sa TOP-i või Premium liigasse ei saa. Võib-olla see saab, kes on füüsiliselt väga heas vormis ja on elu aeg jalgpalli sees juba olnud. Toome näiteks Puka (Martti Pukk – K. E.). Lõpetas mängimise, vilistas madalamaid liigasid, siis Esiliigat ja nüüd andsime see aasta talle Premium liiga. Saab hakkama. Jumala eest – las teeb. Aga ta on kogenud. Ta on elus kogenud, ta on palju jalgpalli näinud, tal on eneseanalüüs, ta töötab endaga," toob Tutk välja, et ka alustavate kohtunike lähtepunktid võivad olla väga erinevad.

Ja teisalt on paratamatu, et kohtunikud eksivad täpselt samamoodi, nagu eksivad mängijad ja treenerid. See kõik on osa jalgpallist. Vägivald, ähvardamised, sõim ja mõnitamised aga ei peaks olema osa jalgpallist. Lugupidamine ning austus küll.