Kartuses unustada muu möla kõrval kõige tähtsamat, ütlen selle kohe esimese asjana välja: Jumal olgu tänatud Jelle Goes'i eest, kes on Eesti koondise ründama õpetanud ja tänu kellele me võisime rõõmustada 0:2-st väljatulemise üle!

Raske hommik

Et aga tegemist on päevikuga, siis alustan ikkagi algusest. Äratuskell sai laupäeva varahommikul oma tööga kenasti hakkama ning mina, Oll, Vaan ja Kuuse asusime uniste nägudega end vaikselt valmis seadma. Taksoga sadama juurde jõudnud, selgus ootamatult, et limonaadi nii vara veel ei müüdagi. Kuigi me olime juba eelmisel päeval korralikult sisseoste teinud, ei olnud me osanud arvestada soojendus-õhtuga, mis meie limpsiressurssidele oma jälje jättis.

Kulgesime haigutades sadamasse ja silmasime ulmeliselt pikka järjekorda. Võtsime rivi lõppu ja asusime ootele. Vahepeal käis Kanal 2-e "Reporter" meid filmimas. Oll olevat ilusasti kaadrisse jäänud - ühes käes pulgakomm ja teises limpsitops. Koos Rootsi Kunniga kaamera ette jäämise põhjuseks oli plaan informeerida üldsust kavatsusest tõmmata fännisärkidel EJL-i logole kleeplint peale. Kui Oll rivvi naases, siis oligi tal must lärakas rinna peal. Väga ulatuslikku poolehoidu see aktsioon siiski ei leidnud ja ka Oll otsustas hiljem laevas selle lindi eemaldada.

Ilmselt limonaadi mõjul kostus rivis oodates siit-sealt ka esimesi hüüdlauseid. Mida aeg edasi, seda murelikumaks me aga muutusime, sest kui kell sai 8:15 (laeva väljumise aeg), siis oli meil jäänud rivis seista veel tubli 50 meetrit. Tuhat tänu, et meid siiski ära oodati ning rohkem kui pool tundi õigest ajast hiljem hakkaski sõit pihta. Seejuures olime me need kõige viimased, kes pardale lasti. Suure kiirustamisega ei kontrollinud keegi ka meie pileteid � sisuliselt oleks võinud ükskõik kes tahes viimasel hetkel laevale tormata.

Limonaad tegi oma trikke

Merel läks juba lõbusamaks. Eesti fännipere oli pea täielikult laeva vallutanud ja tuttavad näod tervitasid üksteist igal nurgal. Limonaad maitses hästi ning "Eesti-Eesti" hüüded kogusid hoogu. Meie jaoks möödus suur osa sõidust kaarte mängides. Tere sai öeldud ka noortele saarlastele 17-le ja Kaalale. Samuti vaikselt istunud LauraK-le. Kaala tutvustas omaenda valmistatud fännikübarat, mis ei mahtunud küll kellelegi pähe ja kaalus kui topispall, aga muidu oli tore. Nende laudkonnast sai tuttavaks saadud ka Lipu ja Päkapikuga, kelledest viimane tegi mulle sini-must-valge näomaalingu. Pakkusin selle eest rahagi, kuid seepeale naerdi mind vaid välja. Limonaad tegi oma trikke.

Kui laev hakkas sadamasse jõudma, otsustasime mitte trügima hakata, vaid oodata kuni enamus rahvast on maas, et seejärel rahulikult väljuda. Loomulikult oli see väga vale otsus. Lisaks sellele, et me ajastasime lahkumise nii valesti kui vähegi võimalik ja pidime taas haiglaselt kaua rivis seisma, jõudsime pealt näha ka väikest kähmlust. Mina mäletan sellest vaid nii palju, et olin selle poole seljaga ja rääkisin rahulikult Olliga, kes istus mu vastas, kui Oll äkki mõrvarliku pilguga ühe hooga tõusis ja minust mööda sööstis.

Ümber pöörates nägin vaid üht suurt inimpundart, mis õnneks kohe ka maha rahunes. Oll naases verise nukiga, mille kohta ta ei osanud seletust anda, sest oma mäletamist mööda polnud ta kedagi tabanud. Kähmluse väidetav alustaja tuli pakkus Ollile seejärel mingit kallist lutsukommi ning mehed surusid leplikult kätt. Paarkümmend minutit hiljem nägime sama tüüpi juba sadamas kellegagi kaklemas - arusaadav, miks ta nii suure kommipaki kaasa oli võtnud.

Ka pime fänn leiab staadioni!

Jõudnud maale, olime sunnitud tõdema, et mingit üksmeelset rongkäiku organiseerida ei suudetud ning staadionit suunduti otsima väikeste gruppidena. Skandeerimised olid juba täies hoos ja kohalike üllatunud näod innustasid neid veelgi. Kui olime jalutanud juba terve kilomeetri ainult otse, tekkis Kuusel küsimus, et kas keegi teab ka üldse, kuhu poole me liigume. Saanud kohalikelt juhatust, jätkasime samal kursil ning ainult otse liikudes jõudsimegi lõpuks staadioni juurde.

Iseenesest on see väga kummaline, sest kaardi pealt vaadates ei tohtinuks teekond sugugi nii sirgjooneline olla, aga samas ega keegi vist ei mäleta ka täpselt, kui palju me selles uduvihmas kõrvaltänavatest läbi kõikusime. Limonaadil oli mõistuse üle juba täielik kontroll ja nii otsustasid neli fänni (nimesid nimetamata) süüdimatult teeäärsesse parklasse auto najale oma põit tühjendama minna.

Tribüünid vallutati vastupanuta

Õnneks jõudsime enne sihtmärgini, kui millegi veelgi idiootsemaga hakkama oleksime saanud ning tribüünil saime hüpates-karates-karjudes ka veidi kainemaks. Soomlased olid nii tublid, et jagasid soovijatele tasuta fännivilesid. Ilmne soov niiviisi kodupubliku kaasaelamist elavdada kukkus aga haledalt läbi, sest nende üksikud vutistaadionile ära eksinud hokifännid ei saanud üldse asjale pihta ning istusid kogu mängu rahulikult nagu kuskil viiulikontserdil. Isegi soomlaste väravate järel ei kostunud nende üksikud käteplaksud eestlaste ühise ohke seast välja.

Sinisärklased seevastu esinesid oma tuntud headuses � käed plaksutati valusaks, hääled karjuti ära ja pead hüpati selgeks. Kogu tribüün hingas ühes rütmis platsil ringi sibava koondise edusammude ja ebaõnnestumistega. Ka laevas veel nii vaikselt istunud LauraK röökis nüüd täiest kõrist omadele kaasa. Õnneks saadi selle kõige eest ka tasutud.

Helsingi - krohv ja trammid

Pea kogu mängu vältel territoriaalset ülekaalu omanud eestlased tulid välja 2-väravalisest kaotusseisust, tänu millele maitses see viik tegelikult kui võit. Ning ka juhtvärav ei jäänud kaugele � kui Neemelo ei oleks taaskord oma võimalust löömata jätnud, võinuks päev ideaalne olla.

Kogu õhtu jooksul ühteainsat reaalset väravavõimalust omanud, kuid kuidagimoodi ikkagi kaks tabamust välja pigistanud soomlased jäid eestlastele alla kõiges: publik oli hädine ja ka meeskond oli püsti hädas. Omade ilusa esituse tähistamiseks raketi süüdanud Rootsi Kunni jaoks lõppes mäng kurvalt, sest Suomi Polisi toimetas ta selle eest hoobilt kartsa. Kuuldavasti lasti ta sealt peagi 900 krooni eest siiski vabaks.

Mängu lõppedes taas tänavale astudes avanes linnale hoopis teine pilk � kaine pilk. Peastaadioni kõrvale oli loetud tundidega siginenud suur kunstmuruväljak. �Kas see oli enne ka siin?� küsis Kuuse tõsisel ilmel. Ka minul oli see varemalt kahe silma vahele jäänud. Väga suured silmavahed pidid olema. Üleüldse ei jäänud Helsingist mulle just kuigi palju meelde � inetud krohvitud naised ja väga vaikselt liikunud trammid on kõik, mis meenub.

Raske päev murdis maha

Kainel organismil olid aga ka omad miinused ning nii tundsime me endid ühtäkki kole väsinute ja näljastena. Osa fänne valgus laiali erinevatesse pubidesse, üks rühm suundus Vibu juhtimisel ka Helsingi raudteejaama jooma, kuid meie suutsime mõelda vaid sadamasse tagasi jõudmisest, sest olime sinna jätnud oma toiduvarud.

Söök maitses hästi ning samamoodi ka uni � viimased jõuvarud olid jäänud tribüünile. Kolm ja pool tundi lösutasime niisama ja aretasime erinevaid teooriaid soomlaste ja kõige nendega seonduva kohta. Kes neist lähemalt kuulda tahab, peab minuga eraldi ühendust võtma, sest heietamine veniks hetkel liiga pikaks.

Mida aeg edasi, seda rohkem sinisärgid sadamat vallutasid, ent laulmisest oli asi kaugel, sest aukus silmade ja kähiseva häälega kaasmaalased eelistasid puhkust ja võitlust unega. Mitte ainult kõik toolid, vaid ka nurgad ja seinaäärsed olid täis väsinud, kuid rahulolevaid nägusid.

Kui laeva oodates jõudsime juba tunda ka tüdimust ja soovi võimalikult kiiresti koju jõuda, siis veidi enne pardale astumist tuli limonaadi-isu õnneks tagasi ja külm limps peletas lollid mõtted hetkega. Taas tekitas imestust see, et mitte keegi ei kontrollinud meie sõidupileteid � ilmselt oli pooltuhat ärajoodud nägu piisavalt veenev argument.

Võitlus Lahingulehmaga

Laevale jõudes olid meie limpsivarud otsa lõppenud ja tuli asuda kaasavõetud kodumaise siirupi kallale. Meie vaenlaseks sai üks baaridaam, kes sai hüüdnimeks "pikalt lüpsmata lahingulehm". Kogu teenindavast personalist oli ta ainus, kes võitles vihaselt oma-limonaadi vastu ning käis seda konfiskeerimas.

Algselt pelgasime me jooma hakata, kuna kartsime, et Lahingulehm tuleb tõmbab Kuusele koti pähe ning heidab ta üle parda, kuid lõpuks suutsime joogi siiski märkamatult alla libistada. Meil läks paremini, kui nii mõnelgi teisel, sest Lahingulehm käis lauast-lauda ja suutis vist praktiliselt iga laudkonna tuju rikkuda ja sõimuhoo esile kutsuda. Vaene lehm.

Tagasitee mööduski erinevate heade ja halbade tegelastega kokku puutudes. Enamuse ajast tagusime me taas kaarte ning naersime saja erineva asja üle. Kaardimängus oskasin ma järjekindlalt kaotada ning see võis tähendada vaid üht � armastuses pidi mul tol õhtul vedama. Kahjuks nii siiski ei läinud, kuna mu välja valitud tüdruk ei pääsenud kordagi teda saatnud nahkpükstes isa ja kiilaspäise ema valsa pilgu alt.

Täitsa haige ju!

Dreyd ja Sepp juhatasid samal ajal tantsuvägesid. Kui alguses liibusid mehed üksteise vastu, siis hiljem tuli lavale laivbänd ja koos sellega siginesid tantsuplatsile ka naised, tänu millele läks pilt palju lõbusamaks. Muusikavaliku järgi võinuks õhtut nimetada küll süldi-eriks, aga peale läks see sellest hoolimata ka meile, kes me lauas püsisime. Ei saanudki täpselt aru, kas selles olime süüdi meie või meri, kuid pind hakkas igatahes üha enam kõikuma. Ka tantsijad vajusid rõõmsalt ühes rütmis edasi-tagasi ning siit-sealt kostus klaasi klirinat.

Lõpuks, kui laev sadamasse jõudis, oli paljudel kindlasti hea meel sealt pääseda, kuid minu jaoks oli veidi kurb mõelda, et see suurepärane päev oli saanud läbi. Iseenesestmõistetavalt olime me taas nende seas, kes laevalt väljudes kõige kauem rivis pidid seisma. �Me tahame koju!� skandeerimine vist aitas, sest tõepoolest läks kiiremini kui eelnevatel kordadel.

Taas mandrile pääsenud, võtsime ühtteist hamba alla ja jalutasime paduvihmas kohta, kuhu fännid väidetavalt kogunema pidid. Et me sealt kedagi eest ei leidnud, siis võtsime takso ja jõudsime kella kahe paiku läbimärjalt ja surmväsinuna ööbimispaika. Enne magamaheitmist lausus Oll meeldejäävad sõnad: �Tüübid, me käisime täna Soomes. Täitsa haige ju!�


Selle kirjutisega ei ole tahetud mitte kellegi tundeid riivata. Kui keegi seostab end mõne tegelasega ja kavatseb autorit kohtusse kaevata, siis olgu teadmiseks, et kõik kokkusattumused tõelise sündmuste arenguga ei pruugi olla midagi enamat kui ühe limonaadiijoobes isiku fiktsioon. Või siis mitte.

Vaata ka pildigaleriid!Kartuses unustada muu möla kõrval kõige tähtsamat, ütlen selle kohe esimese asjana välja: Jumal olgu tänatud Jelle Goes'i eest, kes on Eesti koondise ründama õpetanud ja tänu kellele me võisime rõõmustada 0:2-st väljatulemise üle!

Raske hommik

Et aga tegemist on päevikuga, siis alustan ikkagi algusest. Äratuskell sai laupäeva varahommikul oma tööga kenasti hakkama ning mina, Oll, Vaan ja Kuuse asusime uniste nägudega end vaikselt valmis seadma. Taksoga sadama juurde jõudnud, selgus ootamatult, et limonaadi nii vara veel ei müüdagi. Kuigi me olime juba eelmisel päeval korralikult sisseoste teinud, ei olnud me osanud arvestada soojendus-õhtuga, mis meie limpsiressurssidele oma jälje jättis.

Kulgesime haigutades sadamasse ja silmasime ulmeliselt pikka järjekorda. Võtsime rivi lõppu ja asusime ootele. Vahepeal käis Kanal 2-e "Reporter" meid filmimas. Oll olevat ilusasti kaadrisse jäänud - ühes käes pulgakomm ja teises limpsitops. Koos Rootsi Kunniga kaamera ette jäämise põhjuseks oli plaan informeerida üldsust kavatsusest tõmmata fännisärkidel EJL-i logole kleeplint peale. Kui Oll rivvi naases, siis oligi tal must lärakas rinna peal. Väga ulatuslikku poolehoidu see aktsioon siiski ei leidnud ja ka Oll otsustas hiljem laevas selle lindi eemaldada.

Ilmselt limonaadi mõjul kostus rivis oodates siit-sealt ka esimesi hüüdlauseid. Mida aeg edasi, seda murelikumaks me aga muutusime, sest kui kell sai 8:15 (laeva väljumise aeg), siis oli meil jäänud rivis seista veel tubli 50 meetrit. Tuhat tänu, et meid siiski ära oodati ning rohkem kui pool tundi õigest ajast hiljem hakkaski sõit pihta. Seejuures olime me need kõige viimased, kes pardale lasti. Suure kiirustamisega ei kontrollinud keegi ka meie pileteid � sisuliselt oleks võinud ükskõik kes tahes viimasel hetkel laevale tormata.

Limonaad tegi oma trikke

Merel läks juba lõbusamaks. Eesti fännipere oli pea täielikult laeva vallutanud ja tuttavad näod tervitasid üksteist igal nurgal. Limonaad maitses hästi ning "Eesti-Eesti" hüüded kogusid hoogu. Meie jaoks möödus suur osa sõidust kaarte mängides. Tere sai öeldud ka noortele saarlastele 17-le ja Kaalale. Samuti vaikselt istunud LauraK-le. Kaala tutvustas omaenda valmistatud fännikübarat, mis ei mahtunud küll kellelegi pähe ja kaalus kui topispall, aga muidu oli tore. Nende laudkonnast sai tuttavaks saadud ka Lipu ja Päkapikuga, kelledest viimane tegi mulle sini-must-valge näomaalingu. Pakkusin selle eest rahagi, kuid seepeale naerdi mind vaid välja. Limonaad tegi oma trikke.

Kui laev hakkas sadamasse jõudma, otsustasime mitte trügima hakata, vaid oodata kuni enamus rahvast on maas, et seejärel rahulikult väljuda. Loomulikult oli see väga vale otsus. Lisaks sellele, et me ajastasime lahkumise nii valesti kui vähegi võimalik ja pidime taas haiglaselt kaua rivis seisma, jõudsime pealt näha ka väikest kähmlust. Mina mäletan sellest vaid nii palju, et olin selle poole seljaga ja rääkisin rahulikult Olliga, kes istus mu vastas, kui Oll äkki mõrvarliku pilguga ühe hooga tõusis ja minust mööda sööstis.

Ümber pöörates nägin vaid üht suurt inimpundart, mis õnneks kohe ka maha rahunes. Oll naases verise nukiga, mille kohta ta ei osanud seletust anda, sest oma mäletamist mööda polnud ta kedagi tabanud. Kähmluse väidetav alustaja tuli pakkus Ollile seejärel mingit kallist lutsukommi ning mehed surusid leplikult kätt. Paarkümmend minutit hiljem nägime sama tüüpi juba sadamas kellegagi kaklemas - arusaadav, miks ta nii suure kommipaki kaasa oli võtnud.

Ka pime fänn leiab staadioni!

Jõudnud maale, olime sunnitud tõdema, et mingit üksmeelset rongkäiku organiseerida ei suudetud ning staadionit suunduti otsima väikeste gruppidena. Skandeerimised olid juba täies hoos ja kohalike üllatunud näod innustasid neid veelgi. Kui olime jalutanud juba terve kilomeetri ainult otse, tekkis Kuusel küsimus, et kas keegi teab ka üldse, kuhu poole me liigume. Saanud kohalikelt juhatust, jätkasime samal kursil ning ainult otse liikudes jõudsimegi lõpuks staadioni juurde.

Iseenesest on see väga kummaline, sest kaardi pealt vaadates ei tohtinuks teekond sugugi nii sirgjooneline olla, aga samas ega keegi vist ei mäleta ka täpselt, kui palju me selles uduvihmas kõrvaltänavatest läbi kõikusime. Limonaadil oli mõistuse üle juba täielik kontroll ja nii otsustasid neli fänni (nimesid nimetamata) süüdimatult teeäärsesse parklasse auto najale oma põit tühjendama minna.

Tribüünid vallutati vastupanuta

Õnneks jõudsime enne sihtmärgini, kui millegi veelgi idiootsemaga hakkama oleksime saanud ning tribüünil saime hüpates-karates-karjudes ka veidi kainemaks. Soomlased olid nii tublid, et jagasid soovijatele tasuta fännivilesid. Ilmne soov niiviisi kodupubliku kaasaelamist elavdada kukkus aga haledalt läbi, sest nende üksikud vutistaadionile ära eksinud hokifännid ei saanud üldse asjale pihta ning istusid kogu mängu rahulikult nagu kuskil viiulikontserdil. Isegi soomlaste väravate järel ei kostunud nende üksikud käteplaksud eestlaste ühise ohke seast välja.

Sinisärklased seevastu esinesid oma tuntud headuses � käed plaksutati valusaks, hääled karjuti ära ja pead hüpati selgeks. Kogu tribüün hingas ühes rütmis platsil ringi sibava koondise edusammude ja ebaõnnestumistega. Ka laevas veel nii vaikselt istunud LauraK röökis nüüd täiest kõrist omadele kaasa. Õnneks saadi selle kõige eest ka tasutud.

Helsingi - krohv ja trammid

Pea kogu mängu vältel territoriaalset ülekaalu omanud eestlased tulid välja 2-väravalisest kaotusseisust, tänu millele maitses see viik tegelikult kui võit. Ning ka juhtvärav ei jäänud kaugele � kui Neemelo ei oleks taaskord oma võimalust löömata jätnud, võinuks päev ideaalne olla.

Kogu õhtu jooksul ühteainsat reaalset väravavõimalust omanud, kuid kuidagimoodi ikkagi kaks tabamust välja pigistanud soomlased jäid eestlastele alla kõiges: publik oli hädine ja ka meeskond oli püsti hädas. Omade ilusa esituse tähistamiseks raketi süüdanud Rootsi Kunni jaoks lõppes mäng kurvalt, sest Suomi Polisi toimetas ta selle eest hoobilt kartsa. Kuuldavasti lasti ta sealt peagi 900 krooni eest siiski vabaks.

Mängu lõppedes taas tänavale astudes avanes linnale hoopis teine pilk � kaine pilk. Peastaadioni kõrvale oli loetud tundidega siginenud suur kunstmuruväljak. �Kas see oli enne ka siin?� küsis Kuuse tõsisel ilmel. Ka minul oli see varemalt kahe silma vahele jäänud. Väga suured silmavahed pidid olema. Üleüldse ei jäänud Helsingist mulle just kuigi palju meelde � inetud krohvitud naised ja väga vaikselt liikunud trammid on kõik, mis meenub.

Raske päev murdis maha

Kainel organismil olid aga ka omad miinused ning nii tundsime me endid ühtäkki kole väsinute ja näljastena. Osa fänne valgus laiali erinevatesse pubidesse, üks rühm suundus Vibu juhtimisel ka Helsingi raudteejaama jooma, kuid meie suutsime mõelda vaid sadamasse tagasi jõudmisest, sest olime sinna jätnud oma toiduvarud.

Söök maitses hästi ning samamoodi ka uni � viimased jõuvarud olid jäänud tribüünile. Kolm ja pool tundi lösutasime niisama ja aretasime erinevaid teooriaid soomlaste ja kõige nendega seonduva kohta. Kes neist lähemalt kuulda tahab, peab minuga eraldi ühendust võtma, sest heietamine veniks hetkel liiga pikaks.

Mida aeg edasi, seda rohkem sinisärgid sadamat vallutasid, ent laulmisest oli asi kaugel, sest aukus silmade ja kähiseva häälega kaasmaalased eelistasid puhkust ja võitlust unega. Mitte ainult kõik toolid, vaid ka nurgad ja seinaäärsed olid täis väsinud, kuid rahulolevaid nägusid.

Kui laeva oodates jõudsime juba tunda ka tüdimust ja soovi võimalikult kiiresti koju jõuda, siis veidi enne pardale astumist tuli limonaadi-isu õnneks tagasi ja külm limps peletas lollid mõtted hetkega. Taas tekitas imestust see, et mitte keegi ei kontrollinud meie sõidupileteid � ilmselt oli pooltuhat ärajoodud nägu piisavalt veenev argument.

Võitlus Lahingulehmaga

Laevale jõudes olid meie limpsivarud otsa lõppenud ja tuli asuda kaasavõetud kodumaise siirupi kallale. Meie vaenlaseks sai üks baaridaam, kes sai hüüdnimeks "pikalt lüpsmata lahingulehm". Kogu teenindavast personalist oli ta ainus, kes võitles vihaselt oma-limonaadi vastu ning käis seda konfiskeerimas.

Algselt pelgasime me jooma hakata, kuna kartsime, et Lahingulehm tuleb tõmbab Kuusele koti pähe ning heidab ta üle parda, kuid lõpuks suutsime joogi siiski märkamatult alla libistada. Meil läks paremini, kui nii mõnelgi teisel, sest Lahingulehm käis lauast-lauda ja suutis vist praktiliselt iga laudkonna tuju rikkuda ja sõimuhoo esile kutsuda. Vaene lehm.

Tagasitee mööduski erinevate heade ja halbade tegelastega kokku puutudes. Enamuse ajast tagusime me taas kaarte ning naersime saja erineva asja üle. Kaardimängus oskasin ma järjekindlalt kaotada ning see võis tähendada vaid üht � armastuses pidi mul tol õhtul vedama. Kahjuks nii siiski ei läinud, kuna mu välja valitud tüdruk ei pääsenud kordagi teda saatnud nahkpükstes isa ja kiilaspäise ema valsa pilgu alt.

Täitsa haige ju!

Dreyd ja Sepp juhatasid samal ajal tantsuvägesid. Kui alguses liibusid mehed üksteise vastu, siis hiljem tuli lavale laivbänd ja koos sellega siginesid tantsuplatsile ka naised, tänu millele läks pilt palju lõbusamaks. Muusikavaliku järgi võinuks õhtut nimetada küll süldi-eriks, aga peale läks see sellest hoolimata ka meile, kes me lauas püsisime. Ei saanudki täpselt aru, kas selles olime süüdi meie või meri, kuid pind hakkas igatahes üha enam kõikuma. Ka tantsijad vajusid rõõmsalt ühes rütmis edasi-tagasi ning siit-sealt kostus klaasi klirinat.

Lõpuks, kui laev sadamasse jõudis, oli paljudel kindlasti hea meel sealt pääseda, kuid minu jaoks oli veidi kurb mõelda, et see suurepärane päev oli saanud läbi. Iseenesestmõistetavalt olime me taas nende seas, kes laevalt väljudes kõige kauem rivis pidid seisma. �Me tahame koju!� skandeerimine vist aitas, sest tõepoolest läks kiiremini kui eelnevatel kordadel.

Taas mandrile pääsenud, võtsime ühtteist hamba alla ja jalutasime paduvihmas kohta, kuhu fännid väidetavalt kogunema pidid. Et me sealt kedagi eest ei leidnud, siis võtsime takso ja jõudsime kella kahe paiku läbimärjalt ja surmväsinuna ööbimispaika. Enne magamaheitmist lausus Oll meeldejäävad sõnad: �Tüübid, me käisime täna Soomes. Täitsa haige ju!�


Selle kirjutisega ei ole tahetud mitte kellegi tundeid riivata. Kui keegi seostab end mõne tegelasega ja kavatseb autorit kohtusse kaevata, siis olgu teadmiseks, et kõik kokkusattumused tõelise sündmuste arenguga ei pruugi olla midagi enamat kui ühe limonaadiijoobes isiku fiktsioon. Või siis mitte.

Vaata ka pildigaleriid!