Sadu kilomeetreid võõrsilmängule reisinud fännide jaoks ei ole 0:4 kaotuses midagi positiivset. FC Flora poolehoidjate mänguvälised juhtumised on palju rohkem kirjeldamist väärt kui see masendav kohtumine Riia Skonto vastu.

Alustuseks tuleb öelda, et ise ma end Flora ega ühegi teise Eesti klubi otseseks toetajaks ei pea. Eesti jalgpalli fänniks aga küll ja kaotus oli ka minu jaoks valus. Õigem oleks vist öelda "piinarikas", sest eestlasi klohmiti kõik 90 minutit ning sellel ei paistnud lõppu tulevat.

Fännireis sai aga alguse kolmapäeva hommikul kell üheksa Tallinnast. Rohkem kui 20-liikmeline bussiseltskond oli ühtne, sõbralik, naljakas ja lärmakas nagu ikka. Kuigi ma ei pea end Flora fänniks, olid enamik nägudest tuttavad, suur osa neist on meie foorumis aktiivselt tegevad.

Kaotus keelatud

Eelmise õhtu FC TVMK 0:1 kaotuse tõttu arutasime me Olliga selle üle, kas eestlastel võib olla mingisugune mentaliteediprobleem, et nad kunagi otsustaval hetkel palli väravasse ei suuda toimetada.

Kui eestlane on kastis palliga, siis mitte keegi, mängija ise kaasa arvatud, ei usu, et ta selle postide vahele võiks lüüa. Eriti jäi Ollile miskipärast ette Jarmo Ahjupera, kellest saab tema arvates "teine Neemelo".

Lükkasime käima ka mängueelse ennustusvõistluse, kus sai 25 krooni eest lõppskoori pakkuda ja täpne ennustaja pidi kogu panga endale saama. Keeruliseks tegi ennustamise see, et pakkuda tohtis ainult Flora võitu või viiki, kolmanda variandi puhul lubati ennustaja Riiga maha jätta. Paraku panid kõik seetõttu väga mööda ning kogunenud summa, mida oli kuskil 600 krooni, otsustati Flora fännklubile jätta.

Kummalisel kombel ei tekkinud piiril seekord mingeid jamasid ja kõik näis sujuvat. Plaanis oli jõuda kohale neli tundi varem, et veidi ka Riia linnaga tutvuda. Paraku läheb väga harva midagi plaanipäraselt ning Riias valitsenud liiklusummikute tõttu pidime olema õnnelikud, et üldse pärale jõudsime.

Tormijooksuga "sööma"

Siiski jäi veel natuke aega mängueelseks kinotegemiseks. Esimene peatusena oli plaanis üks uhke söögikoht nimega "Lido". Paraku olime enne seda väga pikka aega järjest sõitnud ega saanud ummikutes ühtegi pissipeatust teha.

Selle tulemusena kogunes bussi ukse juurde üha rohkem hädalisi, kes iga natukese aja tagant oigasid ja välja nõudsid: kui kaua veel!? Minagi olin omadega jännis ning jälgisin aknast paaniliselt, kuidas buss teokiirusel edasi venis.

Lõpuks kohale jõudes vallutasime selle suure restoranikompleksi tormijooksuga, kuid ei leidnud muidugi WC-d kohe üles. Üks kena teenindaja näitas meile lõpuks näpuga suuna kätte ja vist ütles ka veel midagi, aga sõnu me ei kuulnud, sest jooksime juba üksteisevõidu osutatud suunas. Õnneks jagus seal pissuaare kõigile soovijatele ning tualett täitus kergendusohetega.

Sealne toit mul kuidagi alla ei tahtnud minna, aga samas teistele reisikaaslastele see probleeme ei paistnud valmistavat. Üle pika aja sai taaskohtutud ka Läti alus'ega, mis ilmutas end tuttavast nõrgast küljest. Miskipärast maitsesid kõik margid ikka ja jälle hapude ja tooretena, tihtipeale hoopis maitsetutena.

Kerge suplus

Edasi võtsime suuna Keizarmežši spordikompleksi, kus mäng peagi algama pidi. Aega siiski pisut oli ning me jõudsime kõrvalises restoranpubis veel veidi mänguks valmistuda. "Jarmo kübaratriki terviseks," ning tühjendasime tequila klaasid. Mäng lähenes ja ootusärevus kasvas.

Et pingeid veidi maha jahutada, otsustati minna järve äärde. Ja otse loomulikult lõi keegi palli veega kaetud jääle ja otse loomulikult pidi keegi sellele järele minema ja otse loomulikult tehti seda aluspükste väel. Sen'iga palli kõksinud Ballack lõi selle kogemata kaugele-kaugele ja tammus koomiliselt järele, leides muuhulgas üles ka ühe jääaugu ja sooritas kerge talisupluse.

Ballacki kurvastuseks oli Sen veejääst juba väljas ning mõlemad kaasas olnud rätikud oma jalgade ümber mähkinud. Tal ei olnud tol hetkel ilmselt just kõige parem enesetunne, aga eks keegi peab ju tsirkust ka tegema. Kaasfännidel ja vaatemängu jälginud kohalikel lätlastel oli igatahes lõbu laialt.

Apelsinisõda

Ja siis tuli mäng. Ja Ahjupera ei löönudki kübaratrikki ega saanud üldse millegagi platsil hakkama. Mitte et ta sellega eraldi väljatoomist vajaks - kogu meeskond nägi välja kui üks suur õnnetusehunnik.

Fännid võitsid küll konkurentsitult platsiäärse lahingu, kuid lõpuks olid nemadki viimseni pettunud. Hüüded nagu "FC Flora Balti parim" kõlasid juba üsna naljakalt ja irooniliselt, kuigi need kindlasti nii mõeldud ei olnud.

Piinapink elusalt läbitud, ootaski ees hiline tagasitee. Võinuks ehk eeldada, et sõit kulgeb kurvas vaikuses, aga päris nii siiski ei läinud. Bussis puhkes apelsinisõda, kuid söömiskõlbulikuks neid Lätist ostetud puuvilju siiski ei peetud. Fännid leidsid neile kõiksugu alternatiivseid kasutusvõimalusi, nagu päevikuga kaasasolevast fotogaleriist isegi veenduda võite.

Mina olin pärast niivõrd masendavat mängu võtnud eesmärgiks võimalikult palju erinevaid alus'eid ära proovida ning lõpuks ometi ühe tõeliselt hea Läti õlu avastada. Ettevõtmine ebaõnnestus, kuna raskest päevast ära väntsutatud maitsmismeel ütles peagi päris üles ning võttis valimatult vastu kõik, mida pakuti.

Elamused on seda väärt

Aga ma ei soovi fännipäevikut sellistes toonides lõpetada. Tegelikult ei uputanud kaugeltki mitte kõik fännid oma pettumust alkoholi. Bussi tagumise otsa hõivasid näiteks noored tüdrukfännid, kes püsisid rõõmsate ja elavatena ka vaid "Smuutit" juues. Respekt neile selle eest, oskaks mina ka.

Reis oli kõigest hoolimata tore ja seltskond lõbus ning kuigi koju jäädes võinuks vaadata, kuidas Narva Trans Eesti klubide võiduarve avas, kaalub reisimelu selle mõnes mõttes ehk isegi üle.

Loodetavasti saavad fännireisid regulaarseteks ning seda mitte ainult Flora fännide seas. Ärgake, jalgpallihuvilised, ja võtke fänlust tõsiselt. Elamused on seda väärt ning meeskonnad vajavad teie tuge ja kaasaelamist.

Vaata ka:
Pildigalerii - Fännipäevik: Flora fännid Riias