Täna õhtul Eesti koondise eest platsile joostes saab Taijo Tenistest 17. Eesti mängija, kes meeste koondise eest 100 mängu täis saanud. Lahkumismängu puhul palusime meest iseloomustada või temast lugusid rääkida tema headel sõpradel ja kaasteelistel.

Jalgpalliajakirjanike seas ringleb siiani tõestisündinud lugu sellest, kuidas karjääri tippaegadel olevat Teniste koondise juures olles tõsimeeli imestanud, kui Eesti ajakirjanik oli temalt pikemat intervjuud palunud. "Aga ma ju alles eelmisel aastal andsin ühe intervjuu!?" oli tagasihoidlik äärekaitsja imestanud.

Kuna Teniste ise teadupoolest eriline jutumees kunagi olnud ei ole, palusime teda kirjeldada-iseloomustada tema lähedastel.

Venna eest autogramme ja ühed säärekaitsmed kogu karjääri

Pisut üle kahe aasta jagu vanem vend Timo Teniste tõdeb, et aegade jooksul on teda Taijoga lugematul arvul kordadel sassi aetud. "Hetkel me küll ei näe eriti samasugused välja, minu suurepärane vorm on Taijo omast 20 kilo parem!" naerab Timo Teniste. "Aga kümmekond aastat või isegi rohkem tagasi, kui võõrale inimesele üsna sarnased tundusime, siis aeti meid ikka korduvalt ja korduvalt omavahel sassi. Ehk kõige kõnekamad neist on olukorrad, kus toidupoes olles meie sugulased on vaadanud viltu, et Taijo on vist uue naisega koos! Samuti on mul tulnud korduvalt Taijo eest autogramme jagada."

Noorena Tartu SK 10-s, seejärel Levadias, Eesti koondises ja Tartu Tammekaski Tenistega riietusruumi jaganud Sander Puri tõi välja, kuidas ta ootamatult avastas, et Teniste on peaaegu kogu karjääri mänginud ühtede ja samade säärekaitsmetega. "Meenub üks hetk enne üht koondisemängu riietusruumis. Ma arvan, et tal võis selleks ajaks koondises juba rohkem kui poolsada mängu olla mängitud," muigab Puri.

"Sättisime mänguks valmis ja Taijo pani alati kaitsmed ka soojenduseks peale. Järsku panin tähele, et tal olid ikka need samad Puma kaitsmed, alt kummiga ja hüppeliigeste toega, mille kunagi meie esimene treener meile andnud oli, kui olime umbes kaheksa-aastased! Ainus vahe seisnes selles, et hüpekate tugi oli ära lõigatud. Imestasin ja küsisin: kas need on sul tõesti endiselt kasutuses? Taijo vastas: muidugi, need on ju jube head!"

Esimene treener: Taijo on ideaalne meeskonnamängija!

Puri poolt mainitud nende ühine esimene treener on Märt Räli, kes lastele kaitsmete jagamist küll ei mäleta, kuid kinnitab, et Teniste on lapsest saati olnud tõsine spordimees. "Ta on ju juba pärit väga sportlikust perest - vanem vend mängis ees, kodus käis kogu aeg jalgpall. Isa Tiit oli tal ju suur korvpallur. Asju aeti sportlikult!" toob Räli välja.

"Ta oli juba väikesest peast peale väga sportlik, töökas ja asjalik. Tõsine Eesti töömees! Jalgpallimäng sobis talle väga hästi."

Räli sõnul tegutses Teniste sarnaselt paljudele teistele profina kaitseliini jõudnud jalgpalluritele nooremana väljakul palju ründavamas positsioonis. "Noortevõistkondades ta ei olnud meil üldse kaitsemängija - ta oli juba väga tehniline ja oli meil sisuliselt mängujuhiks. Mäletan üht korda, kui ta juba koonduses mängis ja talt küsiti: kuidas ta saab kaitses mängida, kui seal tuleb pidevalt kõrgete peapallidega toime tulla? Ta vastas: tulevad jah kõrged pallid, aga enamiku neist võidan ikka ära! Kohavalik ja mängulugemine olid tal ikka hoopis teisel tasemel."

Ka ründajana oli Teniste juba iseloomu poolest isetu. "Ta oli küll elav laps, aga ega ta kunagi midagi niisugust küll ei teinud, et kuskil silma paista või esineda. Ta on ikka alati olnud tagasihoidlik. Minu jaoks on ta ideaalne meeskonnamängija: juhtivmängija, olukordade looja. Isegi kui tal tekkis eesliinis mängides mõni selline olukord, kus oli valida, kas sööta kaaslasele või ise peale lüüa, siis leidis ta alati häid lahendusi. Mõni teine mängija ju virutab igal juhul ise peale, aga tema tegi alati nii, nagu võistkonnale parem oleks," kiidab Räli.

Tartu eakaaslased, kelle teed ristusid ja ei ristunud ka. Ja muidugi müstiline Jävk!

Kuigi Markus Jürgenson on sarnaselt Tenistele tartlane ning  temast vaid neli kuud vanem, on kaks meest kogu karjääris koos platsil olnud vaid kolmes kohtumises (kahes U21 koondisemängus ja ühes U23 koondisemängus). Sellest hoolimata on saadud väga headeks sõpradeks.

"Teadsin teda muidugi juba varem - tema vend Timo ehk hüüdnimega Term (Terminaatorist!) mängis Tammekas minust paar aastat vanemate tiimis ja eks siis oli Taits ka seal aeg-ajalt juures. Ma isegi ei tea, miks või kuidas, aga tihedamalt hakkasime suhtlema hoopis siis, kui mõlemad juba Tallinnas olime - mina TVMK-s ja tema Levadias. Kui juhtusime koos koondises olema, olime ikka alati toakaaslased:"

Kui Teniste Norras mängis, kujunes nii välja, et koondise juurde tulles veetis ta alati öö-kaks ka Jürgensoni juures Tallinnas, enne kui meeskond hotelli läks. Sellel on sealjuures oma pikantne põhjus, mis on seotud seni lahendamata müsteeriumiga.

"Ma arvan, et see oli periood, kui tema mängis Levadias ja mina Floras. Elasime mõlemad Tehnika tänaval üsna teineteise lähedal. Hooaeg oli just läbi saanud, see võis olla seesama õhtu, kui viimane mäng oli peetud ja käisime koos väljas. Nagu ikka, tuli ühel hetkel koju minna - tegu oli juba üsna varahommikuga," meenutab Jürgenson muiates, jäädes edasist kirjeldades kohati sihilikult... ümmarguseks.

"Mina olin aga segastel asjaoludel sattunud olukorda, kus olin sunnitud mõne aja pärast oma kodust... välja hiilima. Saatsin meie ühisele sõbrale Mario Hansile segasevõitu sõnumi: "Jou, mis teed? Jävk paneb hullu. Kohe Taits siin, siis me McDounalds."

Kõik muu oli ju arusaadav - Taijo jõuab kohe siia ja läheme koos McDonald'sisse. Aga kes või mis on Jävk ja mis mõttes ta tol ööl või hommikul hullu pani, seda ei tea me siiamaani. Müsteerium! Aga söömas me käisime ja Taijo pakkus mulle hea sõbrana seejärel enda juures veel öömaja. Sealt meil selline "side" tekkis, et iga kord, kui ta hiljem Norrast koondise juurde tuli, siis pakkusin talle mina öömaja," naerab Jürgenson. "Aga see Jävk on meie seltskonnas endiselt leksikonis sees."

Tenistet kirjeldab Jürgenson nii platsi peal kui selle kõrval rahuliku inimesena. "Ta ei kipu kunagi kuskile esile, ta on väga tagasihoidlik. Mõni mängija on selline, kes on platsil täiesti teistsugune inimene kui selle kõrval, aga Taijo mängustiil iseloomustab teda ka inimesena. Ta ei ole kunagi olnud teab mis lõuapoolik või esilekerkija - ei ole kakelnud, punaseid kaarte korjanud, palju väravaid löönud või kohtunike-vastastega möllanud. Tavaelus on ta samasugune - ajab oma asja."

Jürgensoni sõnul on tal sõbrana väga hea meel, et Teniste 100 koondisemängu täis saab, sest 99 peale jäämine oleks mängijat ennast närima jäänud. "Tal oli see ikka natuke hingel. Ühel hetkel tundus kõrvalt, et ta leppis sellega, et peab 99 peale jääma, aga see tegi talle ikka tegelikult natuke haiget, 100 oli tema suur eesmärk."