A. LE COQ PREMIUM LIIGA
MEESTE KOONDIS
NAISTE KOONDIS
EESTLASED VÕÕRSIL
SOCCERNET
Kui tervet mõistust napib, siis peavad head sõbrad selle vastupuiklejale vägisi koju tooma. Jalgpallis saadi sellega hakkama! Inglismaa brexitlik kõrkus, et nemad teavad paremini, pulveriseeriti tolmuks privilegeeritud organisatsiooni poolt, mille nad ise asutasid.
Nimelt andis jalgpallireeglite üle ainuotsustusõigust omav Rahvusvaheline Jalgpallinõukogu (IFAB ehk International Football Association Board) eelmisel nädalal elegantselt mõista, et hooajal 2019-20 Inglismaa Premier League'is praktiseeritud videokohtuniku ehk VAR-i versioon on halb ja vale ning käskis selle jura ära lõpetada.
Teatavasti on Saksamaal, Hispaanias, Poolas, Hollandis, Itaalias ja igal pool mujal kasutatud VAR-i samamoodi, nagu nägime 2018. aasta meeste ja 2019. aasta naiste MM-finaalturniiril, samuti Meistrite liigas – faktilised otsused (kas pall oli audis, kas suluseis oli) öeldakse peakohtunikule kõrva, subjektiivseid (kas viga oli tõsine, kas viga oli, kas mängija oli passiivses või aktiivses suluseisus) läks ta väljaku kõrvale monitori juurde vaatama ja otsustas sealt nähtu põhjal.
Inglismaal, mis võttis VAR-i kasutusele (kaks) aasta(t) hiljem kui ülejäänud neli Euroopa tippliigat, kardeti aga, et säärane meetod pidurdab mängutempot. Nii mõeldi kohtuniketöö juhi Mike Riley eestvedamisel välja süsteem, kus väljakuäärsed monitorid olid küll olemas, aga kohtunikele oli antud juhised neid vältida kui tuld.
Riley juhtnöörid eelistasid varianti, et üliolulised otsused (punane kaart või mitte, penalti või mitte) langetab videokordusi vaatav arbiiter. Tulemus nr 1: peakohtunikud käisid 29 vooru jooksul ise monitori juures ainult paar korda. Tulemus nr 2: olukorraga, kus lõplikku otsust ei langetanud peakohtunik, polnud rahul ei mängijad, pealtvaatajad, kohtunikud ega treenerid.
Enne koroonakriisi algust jõudis Premier League tegelikult juba otsustada, et hooajal 2020-21 hakkavad peakohtunikud rohkem monitori juures käima, aga eelmisel nädalal andis IFAB neile väga otseselt mõista, et see pole enam Inglismaa otsustada, vaid neil on kohustus hakata talitama samamoodi nagu on kombeks, lubage üks kalambuur, tsiviliseeritud Euroopas.
Jalgpallireeglite lisa, mis puudutab VAR-i läbiviimise protseduuri muudeti järgmiselt. Kui seni oli seal kirjas, et "subjektiivsete otsuste, näiteks vea intensiivsus, suluseisu passiivsus või aktiivsus, käega mängu tahtlikkus, puhul on enamasti asjakohane peakohtunikupoolne isiklik ülevaatamine", siis uues versioonis kustutati tollest lausest sõna "enamasti".
See bürokraatliku hõnguga, ent elegantne käik tühistab mänguruumi, mida Premier League seni kuritarvitas. Muidugi on olemas variant, et seda tehakse edasi, aga pigem mitte. Sest asjakohase käitumise vastand on kohatu käitumine. Ning reegleid, mille kehtestamise eest ise vastutatakse*, pole vast isegi inglastel söekust eirata.
* IFAB toimib vastavalt 1958. aastal kokku lepitule süsteemi alusel, kus kaheksast häälest neli kuuluvad FIFA-le ning ülejäänud neli Inglismaa, Šotimaa, Walesi ja Põhja-Iirimaa (Home Nations) jalgpalliliitudele, kes neljakesi 1904. aastal IFAB-i asutasid. Iga muudatus vajab kuute poolthäält ehk FIFA nõusolekuta midagi muuta ei saa, aga millegi muutmiseks peavad FIFA-ga nõustuma vähemalt kaks alaliitu neljast.
Olgu lisatud, et kui läheb hästi ehk britid saavad koroonakriisist jagu pigem kiiresti ning Premier League'i hooaeg 2019-20 mängitakse suvekuudel lõpuni, siis seal võib veel näha inglaste vana VAR-i, sest IFAB märkis oma ringkirjas, et kuigi uued reeglid koos lisadega hakkavad kehtima 1. juunist, võib enne seda tähtaega alanud võistlused seniste reeglitega lõpuni mängida.
Aga hooajal 2020-21, alaku ta siis millal iganes, peaks Premier League'i VAR olema loogilisem ja arusaadavam ning mis kõige tähtsam – sarnanema mujal maailmas kasutatavale. Maailma kõige vaadatuima jalgpalliliiga staatus on Premier League'i jaoks nutika tööga väljateenitud privileeg, ent VAR-eksperimendiga külvati segadust ja anti halba eeskuju, mis pole viisakas, sest privileeg ja vastutus käivad käsikäes.
Suluseisurindel uudised paraku sama head ja konkreetsed ei ole, sest IFAB-i ringkirjas seisab lause: "IFAB-i liikmed nõustusid, et suluseisureegli sügavfilosoofiline siht on innustada ründavat jalgpalli ja väravate löömist. Selles valguses lepiti kokku, et reegel nr 11 – suluseis – vajab analüüsi ja läbivaatust. Eesmärgiga tuvastada potentsiaalsed ettepanekud nimetatud filosoofiast kantud muudatusteks."
Selle diplomaatilise sõnastuse taha on ära peidetud Arsene Wengeri veebruaris Berliinis pillatud mõte, et "ründaja ei oleks suluseisus, kui ükskõik milline tema kehaosa (v a käed) oleks samal joonel kaitsja mõne kehaosaga; nii kaoksid ära suluseisud, kus ründaja on kaitsjast millimeetrite jagu eespool ja seetõttu suluseisus".
Wenger avaldas arvamust, et selle muudatuse võiks ära teha juba enne 2020. aasta EM-finaalturniiri (koroonakriisist polnud toona veel Euroopas aimu). Järgnes sedavõrd võimas resonants, et FIFA meediaosakond pidi kaks päeva hiljem avaldama ametliku teate "Selgitused Arsene Wengeri avalduste kohta suluseisureegli osas", kus prantslane rõhutas, et ta käis kõigest välja idee ning ta on väga hästi kursis IFAB-i sisekorraga, mis välistab sedavõrd kiire muudatuse.
FIFA pidi sekkuma, sest Londoni Arsenali legendaarne endine peatreener Wenger töötab alates novembrist rahvusvahelises jalgpalliliidus (FIFA), ametinimetuseks Chief of Global Football Development. Seda võib tõlkida mitmel moel, aga vast kõige paremini iseloomustab ametikohta tõik, et enne Wengeri FIFA-ga liitumist seda ei eksisteerinud.
FIFA presidendil Gianni Infantinol oli soov jalgpalliprofessori mainega Wenger enda paati saada ja tema värbamisega FIFA-le prestiižipunkte võita. Ülejäänud küsimused – muuhulgas töökoha nimetus ja tööülesanded – olid juba, nagu Venemaal on kombeks öelda, де́ло те́хники. Millegi muu olulisega peale tolle Berliini-episoodi pole Wenger poole ametis oldud aastaga igatahes silma paistnud …
Aga rääkides nüüd asjast, siis Wengeri idee muuta suluseisureeglit olulisel määral ründajate kasuks, võib esmapilgul tunduda ahvatlev, aga lähemal tudeerimisel üldse mitte, sest mõjuks halvavalt dünaamilisele ja hoogsale jalgpallile. Miks täpselt, võtsid veebruaris vaevaks selgitada mitmed autoriteetsed jalgpalliajakirjanikud.
ESPN-i žurnalist Dale Johnson kirjutas Twitteris: "Väide, et muudatus lõpetab marginaalsed varbaküüne- ja kaenlaaugu-suluseisud on väär. VAR kontrolliks suluseisu ju endiselt iga värava puhul. Muutuks kõigest kontrollpunkt. Ainuke asi, mis muutuks, oleks ründajatele antav suur eelis. VAR-i poolt tühistatavate väravate arv ei kahaneks, sest marginaalsete otsuste hulk oleks endiselt sama.
Peamine eksitee, kuhu antud küsimuses sammutakse, puudutab hõlmatavaid olukordi. Jutt ei käi ju ainult suluseisudest, kus kaitsja ja ründaja on aktsioonis väravast 30 meetri kaugusel, vaid ka kõiki muid olukordi, muuhulgas trahvikasti tsenderdatavaid karistuslööke, kus ründajad saaksid röögatu eelise.
Näiteks käesoleval juhul ei oleks Raheem Sterling suluseisus (NB! VAR peaks endiselt marginaalse otsuse peale aega kulutama!).
Siin on veel üks hea näide: ringiga ümbritsetud Chelsea mängija ei oleks suluseisus, sest tema tagumine varvas on ühel joonel Manchester Unitedi kaitsja kannaga.
/.../ 1980ndatel katsetati Inglismaa 5. liigas reeglit, et karistuslöögi puhul suluseisu ei fikseeritud. Tulemus: kaitseliinid võtsid sisse positsioonid väravavahiala joonel, et ründajatelt tuum ära võtta. Reegel tunnistati ebaefektiivseks ja visati prügikasti. Wengeri ettepaneku efekt oleks sama. Äkki isegi hullem, sest sunniks kaitseliine madalamale paiknema."
Nimekaid kriitikuid jagus teisigi. Maailma juhtiv jalgpallitaktika-ajakirjanik, raamatute "The Mixer" ja "Zonal Marking: the making of modern European football" autor Michael Cox märkis:
"See ettepanek ei lahenda midagi. Kohutav idee. /.../ Wengeri plaan: 1) muudakse läbisti kaitsemängu aluseid, 2) muudaks äärekohtunike töö oluliselt keerulisemaks, 3) ei muuda asjaolu, et marginaal oleks endiselt väga väike, mis sest, et joon oleks teises kohas, 4) paistaks praktikas naeruväärne välja."
Sarnaselt Coxile The Atheticis töötav Saksamaa jalgpalliekspert, raamatute "Das Reboot" ja "Bring the Noise" autor Raphael Honigstein ütles konkreetselt: "Suluseisureegli leevendamine tähendaks vähem väravaid, kõrge kaitseliini kadumist, pressingu kadumist, kollektiivse ründemängu kadumist. See oleks õudne."
Kas Johnson, Cox ja Honigstein dramatiseerivad üle? Kaugeltki mitte. Nende hinnang on täpne, sest suluseisureegli eesmärk on koondada mängijad võimalikult väikesele osale väljakust ning tekitada seeläbi tühja ruumi, kuhu mängul oleks võimalik liikuda. Mida lähemal on kaks kaitseliini teineteisele, seda dünaamilisem jalgpall.
Wengeri idee kohaselt oleks kaitsjatel palju keerulisem ründajaid suluseisu jätta, mis sunniks neid ettevaatlikumale positsioonivalikule, mis omakorda laotaks mängijad rohkem üle platsi laiali. Jalgpalli intensiivsus väheneks, võistkondlikku pressingut ei julgetaks enam viljeleda. Mõju harrastusjalgpallile oleks väiksem, aga tippjalgpalli tihe vorm ja hoogne dünaamika kaoksid.
Loodetavasti jagub IFAB-il tarmukust ja kannatlikkust kohelda Wengeri mõttelennust kantud ettepanekut sirhumphreylikult. Kuidas see käib? Nagu "Jah, härra peaminister!" seriaali vaatajad kindlasti teavad ja mäletavad, siis esmalt tuleb moodustada komisjon ning siis koguda andmeid ja neid analüüsida. Seejärel moodustada täiendav komisjon ja küsida eksperthinnanguid inimestelt, kelle puhul on ette teada, ent nende hinnangud erinevad diametraalselt.
Lõpetuseks moodustada nendest samadest ekspertidest kõrgelt tasustatud komisjon, mille ülesandeks on jõuda antud küsimuses üksmeelele, kuhu nad muidugi ei jõua, aga mille suunas on nad tänu kopsakale töötasule varmad lõputult pürgima. Nii võib olla enamvähem kindel, et suluseisu kirjeldatud moel muuta ihkavate tegelaste ramm raugeb.
Mida aga nende marginaalsete suluseisudega ette võtta? Leppida. Sest nagu Honigstein hästi sõnas: "Lahendus VAR-i suluseisuprobleemile - mis ajab kummalisel kombel raevu ainult Inglismaa arvamusliidreid ja fänne – on lihtsalt leppida, et mõned otsused (mitte paljud) on marginaalsed ja sünnivad (vähemalt praegu) viivitusega. Kogu lugu."
Selle peale küsiti temalt, kas kirjeldatud olukord polegi mitte probleem, mille VAR pidi lahendama. "Keegi ei osanud arvata, et valedest suluseisuotsustest raevunud (losing their shit) inimesed hakkavad raevuma õigete otsuste tõttu."
Loe Soccernet.ee kokkuvõtteid Premium liiga hooajast 2024!
Soccernet.ee taskuhääling "Pikk ette (ja ise järele)" nii helis kui ka pildis!
Soccernet.ee pikemad intervjuud, reportaažid, persoonilood, arvamused ...
Nelja-aastase pausi järel naaseb naiste saali Meistriliiga, kõikidel soovijatel ei lubata osaleda
Soccernet.ee selle nädala otseülekanded:
Loe Soccernet.ee värskemaid eksklusiivlugusid:
Soccernet.ee heidab koostöös RefPaliga pilgu kohtunikemaailma. Mis on õige, mis on vale ja miks?