Aleksandar Rogici ametiaeg FCI Levadias sai otsa täna hommikul, kui klubi juhtkond teatas talle, et jätkatakse ilma temata. Oma esimese intervjuu endise Levadia peatreenerina andis ta Soccernet.ee-le.

Rogic saabus Eestisse 2017. aasta keskel, kui asus tööle FC Infoneti peatreenerina. Kui too klubi liitus FC Levadiaga, nimetati ta ühendklubi FCI Levadia juhendajaks. Mullune hooaeg tõi hõbemedali, eurosarjas ei pääsetud avaringist edasi ei mullu ega tänavu. Hetkel ollakse Premium liigas teisel kohal, aga eilne 1:1 viik Viljandi Tulevikuga osutus piisaks, mille tagajärjel karikas üle ajas.

Aleksandar, kuidas hargnesid sündmused pärast eilset mängu Viljandi Tulevikuga, et me oleme praegu olukorras, kus sa ei ole enam Levadia peatreener?
Pärast mängu oli klubi juhtkonnal koosolek. Täna hommikul kohtusime ja nad teatasid mulle oma otsusest, mida ma austan. Levadia ja minu koostöö toimis esimesest päevast alates täie austuse õhkkonnas, kus igaüks teadis täpselt oma ülesandeid ja vastutusi. Koostöö lõpetamine toimus samasuguses vastastikuse austuse õhkkonnas, mis tegi mind uhkeks ja rõõmsaks.

Oli normaalne vestlus. Oleme ka eelmistel nädalatel olukorda arutanud. Vahel juhtub jalgpallis, et treeneri ametist lahkumine pole kuigi kena. Tänased emotsioonid minu ja klubi juhtkonna ning minu ja mängijate vahel näitavad, et kuigi minu panustatud energia ei pruukinud tuua soovitud tulemusi väljakul, mis olid koostöö lõppemise ainus põhjus, ehitasime üheskoos tugevaid asju ja häid sildu.

Sellest tulenevalt lõppes minu ja Levadia koostöö professionaalselt, austusega ja mõistes teineteise erinevaid vaatenurki.

Tahan rõhutada, et mul oli esimesest ametis oldud päevast alates väga hea tööalane suhe presidendi Viktor Levada, asepresidendi Andrei Leškini, spordidirektori Sergei Pareiko, tegevjuhi Sergei Hohlov-Simsoni, meeskonna juhi Pavel Kazakovi, meditsiinitiimi ja klubi administratsiooniga. Mul oli täielik vabadus teostada oma ideid ja ehitada üles klubi mängufilosoofiat. Sain täiesti vabalt otsustada, kes mängib ja kes mitte.

Peatreeneriamet on palju enamat, kui kõigest treeningute läbiviimine. Kaasaegses jalgpallis peab igaüks väga täpselt mõistma oma rolli. President on president, peatreener on peatreener ja jalgpallur on jalgpallur. Kui asjad ei suju, siis ilmselgelt tuleb esimesena võtta vastutus peatreeneril. Aga tahan rõhutada, et meeskonnas polnud probleeme. Samuti mitte minu ja mängijate vahel. Ka kõigi vahetusse jäänud meeste pühendumus oli kogu aeg suurepärane.

Paraku eelmise kahe kuu jooksul oli midagi puudu. Meie mängutase langes, see oli silmnähtav. Isegi võiduga lõppenud mängudes ei esinenud me kuigi hästi. Seetõttu saan klubi otsusest aru, kuigi olin valmis ja tahtmist täis võitlust jätkata. Ma ei tahtnud lahkuda. Näitasin seda välja juba suvel, kui mul oli paar pakkumist suurematest liigadest, aga näitasin üles lojaalsust Levadiale.

Tahan tänada kõigi vastasklubide peatreenereid ja meeskondi. Tahan vabandada kohtunike ees ja neid tänada, sest nende töö on tõesti keeruline. Kui mu sõnavõtud Premium liiga kalendri, korralduse või vigastuste arvu kohta tegid kellelegi haiget, siis kinnitan, et soovisin neid teemasid tõstatades ainult head.

Võitlesin kogu aeg oma meeskonna ees, sest meie valdkonnaks on tippsport ja võistlemine. Aga ma ei tahtnud kunagi kellelegi haiget teha. Andsin endast parima ja olen uhke kõige üle, mis ma siin tegin ja saavutasin. Võitsime 2018. aastal Eesti superkarika ja Evald Tipneri karika. Need olid küll väiksemat sorti trofeed, aga ikkagi mu esimesed peatreenerina.

Mäng, mida Eestis kõige rohkem nautisin, oli Tallinna derbi. Selles osalemine oli eriline. Mõtlesin, et tahaks seda ühe korra veel nautida (kolmapäeval ootab Levadiat tänavune viimane mäng FC Floraga – O. J.). Kahjuks nii ei lähe, aga tahan, et Levadia jätkaks oma eesmärkide nimel võitlemist. Neil oli vaja uut energiat, uut häält ja võib-olla ka uut taktikalist lähenemist.

Olid sa Levadia otsusest üllatunud. Ning oled sa pettunud?
Peatreenerina on töö lõppemine variant, mis on alati laual. Arvestades augusti esitusi oli loomulik, et klubi juhtkond hakkas mõtlema, mida teha, kas midagi muuta ja kuhu minna? Meil olid erinevad jutuajamised. Nende käigus avaldasin alati julgelt oma arvamust ega proovinud kellelegi vägisi meeldida.

Ma ei saa öelda, et oleksin üllatunud. Pettunud ma muidugi olen, sest ei saanud tööd lõpule viia. Uskusin siiralt, et suudame Eesti meistritiitli võita. Ma ei tahtnud lahkuda, sest olen optimist. Seega, jah, olen pettunud, aga saan aru ka klubi juhtkonna vaatenurgast. See on üks osa jalgpallist.

Ainuke inimene, kelles võiksind pettunud olla, olen ma ise. Aga ma ei ole, sest andsin endast parima. Valmistusin mängudeks Tallinna Kalevi, FC Kuressaare või mullu Pärnu Vaprusega täpselt samasuguse põhjalikkuse ja professionaalsusega, nagu siis, kui töötasin Belgradi Partizanis või Serbia koondises. Andsin endast olemasoleva ressursi juures parima.

Kas võib öelda, et osutusid lõpuks on tõekspidamiste ja põhimõtete ohvriks, sest sa polnud nõus loobuma oma eelistatud stiilist, kuigi vähem pallivaldamisele orienteeritud ja otsekohesema mänguga oleks tulemuste saavutamine olnud võib-olla lihtsam?
See on tõsi. Mõtlesin sellele teemale palju. Jalgpallis on tulemused kõige tähtsam asi, aga minu jaoks on tulemused vastuvõetavad ainult siis, kui nad saavutatakse õige moel. Sellepärast vaatasin oma tööd kui protsessi, mida soovisin jätkata, sest olin kindel, et varem või hiljem tulevad ka tulemused. Aga niimoodi mõeldes tuleb valmis olla sellisteks asjadeks, mis juhtusid täna hommikul.

Võin juba praegu lubada, et järgmisel meeskonnal, mida juhendama asun, on täpselt samasugune pallivaldamisele orienteeritud filosoofia, sest ma usun sellesse, see meeldib mulle ja kaasaegne jalgpall põhinebki pallivaldamisel.

Levadias toimusid paralleelselt kaks protsessi. Ühelt poolt reaalne võistlussituatsioon ehk see, mida me suudame. Teisalt see, mille poole püüdlesime. Möönan, et neid kahte lahutav vahe võis olla liiga suur. Aga tähtis on järjekindlus. Kui üha proovida, proovida ja proovida, siis tuleb ka tulemus.

Viimase sekundi värav eurosarjamängus Stjananiga või üks omavärav eilses mängus Viljandi Tulevikuga ei suuda jalgpalli täielikult kirjeldada. Inimesed, kes võtavad jalgpalli ainult läbi tulemuste, et saa sellest mängust aru. Kogusime meistrivõistluste kolme esimese ringiga 63 punkti, mis on Levadia parim saldo pärast 2013. aastat. Aga eilne mäng Viljandi Tulevikuga oli asi, mida me ei saanud endale lubada. Paraku see juhtus.

Kas klubi poolt sinu käsutusse antud mängijate tase oli eesmärkide – Eesti meistrivõistluste võitmine ja edasipääs eurosarjas – saavutamiseks piisav?
Levadia on hea meeskond heade mängijatega. Peatreeneril on alati vaja kahte asja. Esiteks igal nädalal ühte lisatreeningut, sest mingi asi vajab alati rohkem tähelepanu. Teiseks ühte mängijat juurde, sest alati on meeskonnas mõni koht, mida võiks parandada! (Naerab).

Aga reaalsus on see, mis meil on. Mul polnud lihtne algkoosseisu valida, sest konkurents on tugev. Spordidirektor Sergei Pareiko oli mulle heaks toeks.

Oled maininud, et sul oli suvel paar huvitavat tööpakkumist. Kas sa hetkel kahetsed, et neid vastu ei võtnud?
Ei kahetse, sest uskusin viimase hetkeni, et me võidame Eesti meistritiitli. Minus valitses tohutu entusiasm ja mul oli selge visioon, kuidas eesmärgid saavutada. Kui ma küsin klubis kõigilt teistelt osapooltelt täielikku professionaalsust, siis mul pole õigust tulla ja öelda: sorri, poisid, suurema jalgpalliriigi tähtis klubi pakub mulle rohkem raha ja ma lähen ära.

Tegin õige otsuse, et kaks nädalat enne juulikuu alguse derbit Floraga ja kolm nädalat enne eurosarjamänge tollest pakkumisest loobusin.

Meil on Eestist väga ilusad mälestused. Olen töötanud Maltal, Ghanas ja Hiinas, ent Eesti on neist parim. Hoidke oma kaunist riiki ja ärge kurtke, et nüüd on hakanud väga palju vihma sadama, sest mingi asi peab natuke halvasti ka olema!