Viimased kolm ja pool aastat Itaalias seigelnud Daniil Pareiko on nüüd tagasi kodumaal, kaitstes tänavu Premium liigas Narva Transi väravat. 20-aastase kindamehe sõnul oli välismaal kogetu tema jaoks oluline, samas jäi üks väga oluline asi ka kripeldama.

Eesti jalgpallisõpradele on läbi ja lõhki tuttav Daniili isa Sergei Pareiko nimi, kui Eesti meeste koondist 65 korda vapralt kaitsnud väravavaht tegi uhke karjääri nii välis- kui kodumaal. Daniil on seevastu toimetanud justkui radari all, ehkki Sergei sõnul on järglane juba praeguses eas küpsem mängija kui tema oli selles vanuses.

Pikalt Tallinna Levadia süsteemis treeninud ja noortetiime esindanud Daniil siirdus saapamaale 2022. aasta suvel, liitudes SPAL-iga. Eesti noorte endises meelispaigas krooniti noorem Pareiko 2023. aastal isegi U18 Itaalia meistriks. Samuti õnnestus tal osaleda ka esindusmeeskonna treeningutel, kui satsi juhendas parasjagu legendaarne Daniele De Rossi.

Esimesed sammud meeste jalgpallis tegi ta 2023, esindades tugevuselt neljandas liigas ehk Serie D-s San Marzanot, kelle eest ta sai lõpuks kirja vaid neli mängu. Aasta hiljem oli ta juba Casertanas, kes osales toona Serie C-s. See hooaeg läks Pareikol paraku mahakandmisele, sest mänguminuteid ta selles tiimis ei teeninudki. Siis tegi ta sammu uuesti allapoole, kuuludes viimased pool aastat L'Aquilasse. Seal ta tegi kaasa vaid ühe karikamadina.

2026. aasta on Daniili jaoks üdini uus, sest ta on tagasi kodumaal, kus saab Transi esindades näidata ennast Premium liiga publikule.

Daniil, kuidas oled sa Transis kohanenud?
Olen kohanenud väga hästi. Noortekoondistest tuttavad Jegor Žuravljov, Stanislav Agaptšev ja Aleksandr Filatov on mulle peamiselt toeks olnud, samuti ei saa ära unustada ka kapten Iriet. Tänu neile tundsin juba esimesest päevast, et olen selle perekonna liige.

Praegu on meil käsil teine treeningnädal. Töö käib!

Mis mulje on sulle jätnud treeningtingimused? Teatavasti peate trenni tegema väikeses maneežis, mitte uues ja suures hallis.
Minu ja ma arvan, et kogu meeskonna jaoks ei ole see probleem. Õnneks on meil olemas see väike hall, kus saame oma tööd teha. Eks samal ajal ootame, mis saab suurest hallist, aga see on asi, mis ei sõltu meist. Meie asi on mängida jalgpalli, teha hästi trenni ning anda endast 100% olenemata sellest, kas oleme parasjagu suures või väikeses hallis.

Kas väravavahina ei jää see maneež sinu jaoks kitsaks?
Õnneks on meil seal oma ruum olemas, kus saame tööd teha. Jah, see pole nii suur ala kui seal suures hallis oleks, aga õnneks on see midagigi. Tuleme kenasti toime. Minu arvates teeme seal väga head tööd ning väravavahtide treener [Leonidas Angelis] on meile väga palju abiks.

Sinu konkurentideks mänguminutite nimel on 18-aastased Mark Zahharov ja Ilja Rebrik, kel napib sarnaselt sinule Premium liiga kogemust. Kas see võib tulla teile kahjuks?
Ma ei ole jõudnud selle peale mõelda. Jah, me oleme noored poisid, aga meil kõigil on oma kogemus — Zahharov mängib noortekoondistes, mina mängisin natukene välismaal. See Premium liiga kogemus on oluline, aga ma ei näe, et selle puudumine saab niivõrd määravaks. Oleme kõik valmis mängima.

Sulle Levadia aegadest tuttav Markus Jürgenson rääkis hiljuti "Pikk ette (ja ise järele)" taskuhäälingusaates, kuidas oleks naiivne loota, et läbite hooaja ilma eksimusteta. Mis sa sellest arvad?
Eks inimesed ikka arvavad erinevaid asju. Hooaeg algab seitsmendal märtsil — siis vaatame, kelle arvamus oli õige ja kelle arvamus oli vale.

Aga lähme nüüd jutuga Itaaaliasse, kus veetsid viimased kolm ja pool aastat. Kuidas sa seda aega meenutama jääd?
Olen väga õnnelik, et mu karjääris oli selline periood. Praegu tagasi vaadates oli see aeg minu jaoks väga oluline, sest sain seal noortetiimides alla tugeva baasi. Itaalia väravavahtide kool on ju teada-tuntud. Samuti tegin esimesed sammud meeste jalgpallis.

Enim jääb kripeldama see, et ma ei saanud mängida nii palju kui ma tahtsin, aga vähemalt sain ma seal aru, mida suur jalgpall endast kujutab.

Sealne kultuur on täiesti teistsugune, need inimesed elavad ja hingavad jalgpalli. Kui kaotad, ootavad sind 150 inimest, kes ütlevad, kui halb sa oled. Need fännid tulid isegi trenni ajal väljakule ja hakkasid karjuma meie peale. Aga nad on alati mängijate selja taga, alati laulavad mängu ajal ja kaitsevad oma mängijaid. Samas, kui keegi ei pinguta piisavalt, ei kaitse nende värve, siis antakse mõista, et tuleks tiimi vahetada. Päeva lõpuks on need klubid ju fännide omad — mängija on seal võib-olla üks-kaks aastat, aga fännid ju 20-30-40 või kauemgi aastat.

Aga lõpuks arvan, et kogu see kogemus tuli mulle jalgpallurina kasuks.

Ja selle ajaga sai sinust mees. Enam ei saa öelda, et oled poisike postide vahel, jah?
Just. See kogemus oli oluline mu jaoks ka selle nurga alt, et ma elasin üksi. Pidin uues keskkonnas, uute inimestega hakkama saama. See on väga oluline oskus, mis peab mehel olema.

Sa mainisid, et mänguaja nappus jäi sul kripeldama. Kas keegi selgitas sulle ära, miks sa nii vähe minuteid said?
Eks ma rääkisin nendega ikka, aga kui treenerid nii otsustasid või mina ei olnud nende jaoks piisavalt hea väravavaht, siis peab nende otsust austama. Aga jah, võib-olla ma siis ei olnud nende jaoks piisavalt hea või ei teinud nende silmis trennis seda, mida nad tahtsid mängus näha.

Minu arvates tegin ma trennides alati hästi kaasa, aga kahjuks saab ju ainult üks väravavaht mängida. Eks see mingil määral ole see nähtamatu allkiri, mis sa paned paberile juba siis, kui tõmbad noorena kindad kätte ja hakkad palle püüdma — keegi ei garanteeri sulle, et sa saad mänguminuteid. Paraku on see väravavahtide elu osa, ehkki oma koha eest tuleb alati võidelda.

Kas sa tunned, et sulle tehti seal vahepeal ülekohut?
Mingitel momentidel tundsin, eriti viimasel poolaastal, et kohe-kohe tuleb see hetk, kus saan oma võimaluse. Treenerid rääkisid küll, et teen oma tööd hästi ja kohe saan mängida. Lõpuks tegin kaasa vaid ühes karikamatšis ... Ja nagu hiljem selgus, siis klubi ei tahtnud, et me selle võidaksime.

Mis mõttes klubi ei tahtnud, et te võidaksite?
See karikamäng ei olnud klubile oluline. Pigem taheti liigat võita. Treener tuli pärast lõpuvilet riietusruumi ja ütles, et tegime vaatamata kaotusele hea mängu. Ta lisas seepeale, et kogu klubi tahtis, et me kaotaksime, sest siis oleks vähem mänge ning oleksime rohkem liigale keskendunud.

Mis tundeid see jutt sinus tekitas?
Minu jaoks oli see kohtumine väga oluline ja mina läksin võitma, sest ma ei olnud väga ammu mänginud. Meeskond andis ka endast maksimumi, aga koosseis oli väga erinev sellest põhirivistusest, millega liigamängudele vastu läksime.

Rääkides Transiga liitumisest. Kas nende huvi tingis selle olukorra, et sa lõpetasid oma lepingu Itaalias?
Jah. Kui tuli Transi huvi, siis rääkisin Itaalias klubiga. Mul oli pool aastat lepingut veel järel. Kahjuks itaallased ei saanud mulle midagi enamat pakkuda ning otsustasime sõbralikult lahku minna. Ütlesin kõigile aitäh ja soovisin neile palju edu.

Transiga liitumine käis üsna kiiresti. Peatreener Roman [Kožuhhovski] helistas mulle, tutvustas plaane ja detsembris allkirjastasin lepingu.

Kas pidasid nõu ka Transi kasvandiku Georgi Tunjoviga, kellega sa Itaalias põgusalt kokku puutusid?
Ei-ei, temaga ma ei rääkinud.

Seega pidasid nõu ainult isaga?
Jah, natukene rääkisime, aga see ei olnud raske otsus.

Kui tihti sa Sergei poole erinevate küsimustega pöördud?
Kui mul on mõni jalgpallialane küsimus või kui tahan tema arvamust teada, siis pöördun. Kuna ta on kogenud väga palju, siis oleks rumal mitte küsida.

Kui palju sa Itaalias olles jõusid Premium liigat jälgida?
Päris palju. Vaatasin peamiselt suuri mänge ja neid, kus osalesid mu sõbrad. Jälgisin huviga ka Transi mänge.

Mis mulje sulle Trans Kožuhhovski käe all jättis?
Mulle väga meeldib see, kuidas ta annab noortele võimalusi ja kuidas need noored tänavad teda, tehes hea mängu.

Millised on su eesmärgid eesootavaks hooajaks?
Muidugi on need võimalikult kõrged. Aga praegu on mu põhisiht saada võimalikult heasse vormi hooajaks. Seejärel tahame meeskonnaga anda iga mäng endast maksimumi. Mõistagi tahan konkureerida ka U21 koondises esiväravavahi kohale. See on minu jaoks väga oluline, et saaksin koondises mängida.

***

Daniil Pareiko
Sünniaeg: 11. märts 2005 (20-aastane)
Klubikarjäär: Lasnamäe Ajax, Tallinna Levadia, SPAL (ITA), San Marzano (ITA), Casertana (ITA), L'Aquila (ITA), Narva Trans
Koondisekarjäär: U19 (3/0), U18 (2/0), U17 (5/0), U15 (3/0)
Saavutused: Itaalia U18 liiga võitja (2023)