Kuus aastat FC Flora peatreenerina töötanud Jürgen Hennist sai eelmise aasta juunis Eesti koondise peatreener. Pisut vähem kui aasta pärast ametisse asumist istus Jalka Henniga maha, et uurida, kuidas on ta koondisetreeneri teistsuguse töörütmiga harjunud ja mida senisest aastast ja varasematest kogemustest kaasa võtnud.

• Lugu ilmus esialgselt maikuu Jalkas.

Henni esimese koondiseaasta sisse jääb nii kohe alustuseks saadud Balti turniiri võit, mullune Rahvuste liiga turniir, kus meil õnnestus Aserbaidžaani edestada ja C-liigasse püsima jääda, kui ka märtsikuised esimesed kohtumised MM-valiksarjas: kaotus Iisraelile ja võõrsil saadud raske 3:2 võit Moldova üle.

Sinu viimased poolteist aastat on olnud ilmselt päris erinevad eelmisest kuuest või isegi kokku 11st: kuus aastat olid Flora peatreener, 11 olid klubis treenerina kokku tööl. Eelmisest suvest alates oled peatreener Eesti koondises, kus töörütm on klubitreeneri omaga võrreldes täiesti teistsugune: muidu veetsid ilmselt nädalast vähemalt viis-kuus päeva treeningväljakul, nüüd seda osa ju peaaegu üldse ei ole. Milline sinu töörütm välja näeb?
Kindlasti tundub see ka mulle endale rahulikum. Igapäevast pinget on vähem, aga aastane rütm on selline, et need perioodid, kui koondis kokku saab, on jällegi hästi intensiivsed ja pingelised, kuigi lühikesed. Kuu-poolteist enne koondiselaagrit on juba päris aktiivne aeg, laagri ajal on hästi lühikese aja sisse surutud pikad-pikad päevad. Selles mõttes on see tõesti erinev, et vahepeal saab korraks justkui rongilt maha astuda.

Kui klubis on kogu aeg mäng mängu otsa, siis ei ole nii palju aega, et analüüsida ja vaadata, mis toimus. Praeguses seisus mulle see rütm kuidagi sobib. Kuna treenerina alustasin mingis mõttes kohe hästi kiiresti nullist sajani, siis ei tekkinud ka aega, et oma mängu pidevalt analüüsida ja arendada. Analüüsimise aega oli vähe. Praegu mulle sobib, et saan minna mänguga detailsemaks ning erinevaid mängumomente ja nüansse enda jaoks süvitsi lahti mõtestada. Tunnen, et see on ka minu enda arengu seisukohalt vajalik.

Kas see võib ka vastupidise efekti tekitada? Kui mängude vahele jääb mitu kuud, siis võib ju analüüsida ja mõelda mingeid asju üle. Tegelikult oli võibolla mõni olukord lihtsalt selline, kus vastane oligi natuke kiirem või parem.
Kindlasti on see oht ka olemas, on ju võimalik iga nurga alt nii enda kui vastase mäng detailideks võtta, aga olen elu jooksul õppinud, mis on oluline ja mis mitte. Selle jaoks on meil olemas ka Arno Pijpers, kes ei ole igapäevaselt kogu aeg nii süvitsi asjas sees, sest sisulisema töö teeme mina ja Joel Indermitte, aga Arno hoiab seal kõrval natuke kalkuleerivamat joont. Ta on erinevate klubide juures olnud samasuguses rollis, nii et tal on ka kogemus olemas.

Olen tema kõrvalt õppinud, kui oluline on baasasjadele keskendumine, et me ei annaks ka mängijatele pidevalt liiga palju uut infot peale ja ei oleks nii, eriti koondise tasemel, et meeskonnaga töötamiseks on aega vähe, liiga palju varieerimist. Usun, et oleme sellega seni päris hästi toime tulnud.

Räägime sinuga aprilli keskel, kui uue koondiseaknani on jäänud umbes poolteist kuud. Milline sinu nädal koondise peatreenerina hetkel välja näeb ja mida sisaldab?
Üldiselt algab meie nädal koondise personali koosolekuga, kus arutame mängijate seisu ja olukorda, samuti üldiselt juba järgmiseks laagriks seda, kes mille eest vastutab ja mis ülesandeid meil vaja täita oleks. Hoiame kogu aeg protsessil kätt pulsil, et ei oleks nii, et saame laagri alguses kokku ja pole üksteist kolm kuud vahepeal näinud.

Nädala esimeses pooles teeme põhjaliku ülevaate sellest, mis nädalavahetusel toimus. Fookus on eelkõige just võõrsil mängivatel eestlastel: tuleb üle vaadata, kui palju nad mängida said, ja nende videoklipid. Kuna käin ise Eestis sisuliselt igas voorus mitut mängu kohapeal vaatamas, siis Eestis mängivatest meestest on ülevaade juba naturaalselt olemas.

Nädala teises pooles keskendume oma mängu erinevatele nüanssidele, analüüsime eelmisi mänge ja valmistume uuteks, vaatame detaile, standardolukordi ja nii edasi. Koosolekuid, arutelusid ja mõttevahetusi on päris palju.

Lisaks on meil jalgpalliliidu sees ka U21 peatreener Jani Sarajärvi, kes vastutab ka noortekoondiste üldise käekäigu eest. Temaga oleme viimasel ajal päris palju arutlenud, ideid jaganud ja olukorda kaardistanud, et A-koondis ja U21 koondis oleksid veel paremini omavahel seotud kui varasemalt.

Jani Sarajärvi on mees, kellel on jalgpalli kohta väga huvitav ja omalaadne nägemus. Kui hästi te omavahel klapite? On ta toonud sulle mingisuguse mõtteviisimuutuse või teistsuguse perspektiivi?
Oleme praegu veel teineteise ideid kompinud ja kuna ta pole meie majas saanud veel väga pikalt töötada ja kaardistab veel seda, kuidas meie noortetreenerid töötavad ja mis on meie ideed, siis oleme veel praegu selles faasis, kus jagame omavahel mõtteid. Kuna ma ei ole nii lähedal töötanud sellise treeneriga, kellel oleks palliga mängust teistsugune arusaam kui mul, siis saan kindlasti õppida inimeselt, kellel on selline kogemus juba olemas. Teoreetiliselt võin neid asju ju vallata, aga ise ma neid praktiseerinud ei ole. Tema on aga inimene, kes on mõned sellised asjad ise läbi teinud.

Oled varem rääkinud ka välismaal mängivate meeste külastamisest. Kas oled seda tehes juba kogu Euroopa läbi sõitnud?
Mitte veel päris, aga olen ikka üsna paljusid mängijaid juba vaatamas käinud. Videopilt on küll enamikust kohtadest kättesaadav, aga see pilt võib vahel olla päris petlik. Seetõttu on hea minna ise kohapeale vaatama, eriti kui mõni mängija liigub uude klubisse või liigasse. See aitab mõista, miks mängija mõnes olukorras just nii käitub, kuidas meeskond mängib, milline on liiga tase ja kas on kultuurilisi eripärasid – millist jalgpalli mängitakse, millele rõhku pannakse ja nii edasi. Isegi kui lähen kohale ja mängija ei mängigi, siis saan ikka väärtuslikku infot võistkonna ja liiga kohta.

Kui palju seda on juhtunud, et sõidad kohale, aga mängija ei pääsegi platsile?
Vist ainult ühel-kahel korral, pigem on isegi hästi läinud.

Ütlesid, et enamikust kohtadest on videopilt olemas. Kas on mõni liiga, kust on isegi sinul raske infot kätte saada?
Kreeka esiliiga on praegu näiteks selles mõttes keeruline, et vahel ei tule reaalajas täpset koosseisu ja skoori. Mul on plaan sinna ka enne juuniakent kohale minna, et mõista, mis seal täpsemalt toimub.

Millised need külastused täpsemalt välja näevad? Kas see, et külas on ühe koondise peatreener, on klubidele midagi erilist?
Siiamaani mingit erilist vastuvõttu pole kohanud – päris nii ei ole, et Mercedesega ollakse rongijaamas vastas ja rullitakse punane vaip maha. Pigem on olnud tavalised korralikud vastuvõtud. Tribüünil külmetama ei pea, aga otseselt kuskil direktorite loožis ka ei istu. Natuke sõltub see kõik klubist – väiksemad klubid hindavad seda rohkem, suuremates klubides võib juhtuda, et jääd natuke märkamatuks, eks seal käib niikuinii skaute väga palju vaatamas.

Kui kedagi kohapeale vaatama lähed, siis kuidas suhtlus käib? Kas ütled mängijale, et tuled, või teed vahel üllatusvisiite?
Olen teinud mõlemat pidi. Vahel olen rääkinud mängijaga, et ta oskaks arvestada, et saaksime kas enne või pärast mängu korra maha istuda ja juttu rääkida. Kuigi Euroopas tunduvad mängupaigad üksteisele suhteliselt lähedal olevat, võib vahel olla siiski keeruline ühe nädalavahetusega kaht mängu vaatama jõuda, nii et vahel pean ühelt mängult ära tormama ja mängijaga pikalt rääkida ei saagi. Üldiselt käib kõik aga läbi ametlike kanalite, meie koondise mänedžer suhtleb klubi inimestega, palub pileteid või annab teada, et oleme tulemas.

Kas oled ka klubide treeneritega jutule saanud?
Vahel olen mõned sõnad rääkida saanud küll. Praegu ei ole mul õnnestunud kuhugi pikemaid külastusi teha, olen proovinud aega selles mõttes ära kasutada, et ühe nädalavahetusega võimalikult mitu mängu ära vaadata. Kui mängijatest on parem pilt ees, võib ühel hetkel ka natuke süvitsi minna, sest minu kogemus on näidanud, et treener on enamikusse kohtadesse oodatud: vahel on lausa ise pakutud, kas soovin treeninguid vaatama tulla.

Kuidas selliste reiside organiseerimine selles mõttes käib, et kas sulle antakse vabad käed, kuhu ja millal minna? Viltu hakatakse alles siis vaatama, kui iga nädal soojal ajal Kreeka esiliigat vaadata tahad?
Loomulikult peab kõike tegema mõistuse piires, piiramatut eelarvet meil ei ole. Siiamaani olen kõik tehtud saanud, mida on vaja olnud. Igale poole ei jõuagi, aga paljude mängijate kohta on ka teadmine ja arusaam olemas. Jalgpallifännina tahaks muidugi iga nädal näiteks Karol Metsa vaatamas käia või Valladolidis käia, aga sisuliselt on ju nende meeste seis ja tase teada. Tuleb seada prioriteete. Vahel sõltub see sellest, kes on meie järgmised vastased ja millise profiiliga mängijaid see kohtumine vajab.

Kui palju jääb sul aega ja mahti selle kõige kõrvalt võtta aega enese harimiseks ja arendamiseks? Millised võimalused sinu tasemel treeneril selleks üldse on?
Selleks on kindlasti rohkem aega kui klubitreeneri ameti kõrvalt. Eks praegugi on raske eristada, millisel hetkel ma nüüd ennast arendan ja millisel hetkel lihtsalt mänguks valmistun, need käivad üldiselt palju käsikäes. Eestis toimuvate koolituste asemel on minu jaoks see pigem ise info otsimine, uurimine, internetist mõne koolituse hankimine, ise materjali läbitöötamine ja vastuste otsimine. Kui mängus mõnd probleemi kohtan, siis hakkan sellele lahendust otsima, kas tippmänge vaadates või loenguid ja materjale sirvides.

Kas on olnud varianti ka mõne klubi juurde stažeerima minna?
Jah. Praegu on näiteks väike mõte ühe kontakti abiga suveperioodiks mõneks ajaks Saksamaale minna ja sealsed tippklubid läbi käia, et näha, kuidas sealsed treenerid töötavad ja elu kaadri taga käib.

Eesti liiga mängijatega on ju ilmselt veel lihtsam kokku saada ja vestelda. Kui palju üldse mängijatega suhtled?
Suhtlen ikka. Mõnega telefoni teel, vahel teeme videokõnesid, kus asju arutame. Praegu hoiame näiteks ka vigastatud Karol Metsa kaasatuna, arutame mängulisi nüansse ja ideid. Anname tagasisidet eelmise laagri kohta, keskendume individuaalsetele nüanssidele.

Kui palju A. Le Coq Premium liiga treeneritega suhtlust on? Tipptiimide treeneritega on jutuainet ilmselt rohkem kui tagumise otsa puntide treeneritega? Enne meie intervjuud vestlesid just Flora peatreeneri Konstantin Vassiljevi ja Levadia abitreeneri Karel Voolaidiga.
Eestis on selles mõttes lihtne, et ma ei pea eriti kuskile minema – palju toimub siinsamas A. Le Coq Arena ümber peo peal. Tihtipeale näen ühe hommiku jooksul kõik treenerid ära, kellega saab asjad läbi räägitud, nii et eraldi polegi vaja kokku saada. Olen ka vahel helistanud, kui on teemasid, mis vajavad lahendamist.

Kas treenerid vahel uurivad ka, et miks mõni tema mängija koosseisu ei kuulu?
Siiani kusjuures vist ei ole uuritud. Või siis pole ma vihjetest väga hästi aru saanud!

Mitmes meie kõrgliigaklubis on olulises rollis võõrleegionärid. Millised leegionärid oleksid sobiva passi korral kindlasti Eesti koondise valikus?
Olen nõus, et viimastel aastatel on leegionäride tase pisut tõusnud, nendega on rohkem täppi pandud. Paljud klubid toetuvad välismaalt tulnud jõududele. Ma ei tea, kas ma päris nimesid otse öelda tahan ...

... ma ütlen siis mõne nime ise. Guilherme ja Joao Pedro tüüpi ääremängijaid meil ju koondises eriti pole.
Selge, et on mingit tüüpi mängijad, keda Eestist ei tule, ja seetõttu meie klubid need välismaalt toovad ja nad siin säravad. Ma ütleks, et nii Levadias, Paides kui Nõmmes on üks-kaks mängijat, kes oleksid huvitavad, ehk isegi Tammekas.

Koondise nimekiri on viimasel ajal olnud 25–26 nime pikkune. Kui suur on see valik, kelle seast te lõpliku valiku teete?
Raske on konkreetset arvu öelda. Eks meil on teatud nimed kirja pandud, aga pean olema ka avatud meelega, kui keegi pead tõstab. Mingis mõttes on ju kõik Eesti mängijad seal suures nimekirjas. Loomulikult on seal tasemevahed ja kõik realistlikult valikus ei ole, aga kui mängija järjepidevalt hästi mängib, aga teda varasemalt kaasatud ei ole, siis hoiame tal automaatselt silma peal ja arutame asjad läbi. Neid mängijaid, keda läbi arutame, on üsna palju. Samuti hoiame silma peal noortel, kelle suhtes näeme, et neil on potentsiaali, et aasta-kahe pärast A-koondisesse murda.

Kas sa "Football Manageri" arvutimängu oled mänginud? Seal oli koondisetreenerina suur nimekiri, kust mängijaid koondisesse valida. Kas sinu arvutis on kuskil kümne parooli ja näpujälje taga mingi suur Exceli-fail, kuhu panete mängijate kohta märkmeid ja mõtteid kirja?
Olen mänginud küll, tean, millest sa räägid. Meil on sellisel kujul ülevaade olemas, mida aeg-ajalt uuendame. Lisaks on erinevad nimekirjad, kust hakkame koondiseakna lähemale jõudes mängijaid selekteerima. Selline asi eksisteerib, aga see on rohkem seotud lõpliku nimekirjaga.

Ehk siis tegelikult on sulle positsioonide kaupa teada, kes on sinu meelest praegu näiteks Eesti paremuselt viies, kuues või seitsmes paremäär või vasakujalgne keskkaitsja?
Sisuliselt küll. Eestis ei ole see nimekiri muidugi nii suur või pikk, nii et oleme kõik võimelised seda nimekirja ka oma peas hoidma.

Küsimus ühe konkreetse mängija kohta. Brent Lepistu jäi Thomas Häberli ajal koondisevalikust üldse välja, kuuldavasti ei olnud ta isegi eelnimekirjas. Kuidas sinul temaga suhe on, kas ta on valikus olemas?
Ma arvan, et Joseph Saliste on selle kohta hea näide: ta ei olnud pikka aega koondisevalikus, aga kuna nägime, et ta on teinud mingisugused sammud edasi ja mängijana päris palju muutunud, siis jõudis ta tagasi koondisesse. Neid mängijaid on kindlasti teisigi, kes on olenemata sellest, mis kunagi on juhtunud, tagasi valikus ja keda kindlasti kaalume. Brendiga on samamoodi: ma arvan, et ta ei ole veel Levadias ka päris sajaprotsendiliselt põhikoosseisu tõusnud, aga on näha, et ta võib olla sinnapoole teel. Kaalume teda samamoodi nagu iga teist mängijat, kellelegi kriipsu peale pole tõmmatud. Kõik sõltub sellest, millised on esitused klubis ja koondises. Kui nende pealt näeme, et mängija väärib seda, siis on ta ka koondises.

Valisid endale abitreeneriteks kõrvale varasemast hästi tuttavad mehed. Mis teeb sinu ja Joel Indermitte duost hästi töötava koosluse?
Arvan, et see, et oleme piisavalt erinevad. Tema on võibolla teatud mõttes pisut särtsakam ja emotsionaalsem, mina kaalutletum. Näeme jalgpalli ühtaegu piisavalt sarnaselt ja piisavalt erinevalt. Ei ole nii, et tema oleks kohe kõikide minu ideedega nõus, vaid ta paneb need proovile. Meil on kohati päris tulised vaidlused, kus teineteist testime.

Arvan, et see on hea ja eduka koostöö alus. Meil võivad vahel koosolekud lõppeda niimoodi, et me ei saa hästi läbi ja peame tunni aja pärast uuesti kokku saama ja asjad läbi rääkima, aga arvan, et see on hea viis, sest mõlemad saame aru, et midagi isiklikku seal pole – mõlemad tahame oma meeskonnale parimat.

Kõigi puhul ei pruugi see toimida, aga meie puhul on see hästi töötanud. Ma ei saa seetõttu ka ise treenerina mugavustsooni langeda, sest tean, et mind pannakse ka proovile.

Kui palju Arno Pijpers igapäevases töös sees on? Ütlesid ka ennist, et ta ei ole jalgpalliga igapäevaselt enam nii seotud kui mõnda aega tagasi. Varem oli ta UEFA Pro kursusega seotult palju ka Eestis. Kuidas nüüd olukord on, kui see kursus lõppes?
Eestis käib ta tõesti natuke harvemini, aga meie koosolekutel on ta alati interneti abil kohal. Jagame ideid praktiliselt igal nädalal ja ta käib samamoodi mänge vaatamas, eriti Hollandis ja seal kandis, näiteks käis ta ka Patrik Kristalit vaatamas. Helistame, vahetame mõtteid – meil on päris tihe suhtlus.

Arno on ju üldse olnud sinu mentor. Mida konkreetset sa temalt treenerina üle oled võtnud?
Kõige fundamentaalsem on ilmselt baasasjade ja baasoskuste olulisuse mõistmine ja ülekordamine, et neid hästi teha. Tänapäeval tuleb infot treeneritele nii palju peale: kogu aeg genereeritakse uusi ideid, alati tahaks midagi proovida-katsetada, aga temalt tuli arusaam, kui kaua võib tegelikult aega võtta mängijatele oma ideede selgeks tegemine. Selleni, et mängijad neid täielikult mõistaksid ja nende pealt väljakul intuitiivselt tegutseksid, läheb üsna kaua aega. Ma ei tea, kas ja millal ma oleksin ise selle arusaamiseni jõudnud, aga see on ehk kõige suurem asi, mida välja tuua.

Kõrvalt tundub, et tippjalgpallis treenerina tegutseva inimese kohta haruldaselt on sul justkui võrdlemisi kehv enesehinnang – kümme aastat tagasi ütlesid Jalkale Flora duubeltiimi peatreenerina, et sul suuri ambitsioone ei ole ning ei juhtu midagi, kui sa esiliigast kõrgemale ei tõusegi; kuuldavasti tuli sind Flora esindusmeeskonna peatreeneri ametisse asumiseks kõvasti ära rääkida ning esimese pakkumise peale ei tahtnud sa ka koondise peatreeneriks asuda. Mõni teine treener oleks sellised pakkumised vastu võtnud juba enne, kui teine inimene lause lõpetab. Miks on sinuga olnud teisiti? Oled sa ise selle peale mõelnud?
Ma arvan, et peamiselt on asi selles, et alustasin ilma erilise kogemuseta – okei, Flora peatreeneriks saades olin mõnda aega olnud abitreener, aga meestevõistkonnas ei olnud ma peatreener olnud. Koondise treeneriks saades oli ka mingi kogemus olemas, aga mitte veel eriti suur – muidugi oleneb, mis nurga alt vaadata, aga igal pool ei ole mul alustades eriti suurt kogemuste pagasit olnud ja väike küsimus-kahtlus on olnud selles osas, kas mul on piisavalt teadmisi.

Tundsin, et vajan veel natuke aega, et teatud nüansid enda jaoks selgeks teha, läbi töötada ja neid ise kogeda. Nii Floras kui koondises on töö olnud mulle suur võimalus, aga samas ka suur vastutus. Ma ei vaadanud tööd koondises selliselt, et ükskõik kuidas läheb, saan CV-sse uhke märgi juurde – tundsin, et pean selgelt ka midagi meeskonnale andma. Selle jaoks tahtsin mõned asjad enda jaoks veel läbi töötada.

Loomulikult ei ole ükski treener lõplikult valmis. Kümne aasta pärast vaatan võibolla, et kuidas ma teatud asjades nii rumal olin, 20 aasta pärast mõtlen sama omakorda kümne aasta taguse kohta. Protsess on pidev, aga kuna minu puhul käis algus väga kiiresti, siis tundsin, et mul oleksid justkui vahelt mõned sammud tegemata.

Tagantjärele mõeldes ju midagi kahetsema ei pea?
Kõik on läinud kuidagi loomulikult ja õigesti. Mul ei ole kordagi olnud sellist ambitsiooni, et töötan kramplikult selle nimel, et koondisetreeneriks saada. See ei ole olnud mingi kinnisidee. Pigem olen protsessi nautinud, endast maksimumi võtnud ja õppinud, kuidas seda ka meeskonnast ja mängijatest võtta.

Nii nagu mängijatega, on ka treeneritega nii, et tulemused tulevad, kui töötada efektiivselt ja panustada sellesse palju. Ma ei ole endale võtnud selliseid ambitsioone, et pean kindlasti saavutama mingeid tulemusi või kuhugi jõudma, pigem on ambitsioon olnud sisulises töös.

Flora peatreeneriameti algusaegadele tagasi mõeldes – kas sul on meeles ka mõni moment või mäng, kus tundsid, et olgu, nüüd ma vist tõesti kuulun siia?
Ma arvan, et kogu esimene aasta oli suuresti sisseelamine. Nagu mängijanagi – kui lähed tugevamasse liigasse, siis toimub kõik kiiremini, infot on rohkem ja korraga tuleb rohkemaga hakkama saada. Treeneril on samamoodi. Neid nüansse, millega arvestada ja millel silma peal hoida, oli palju rohkem. Pärast esimest aastat sain aru, et okei, nüüd olen selle tempoga kohanenud.

Juunikuu mängudega täitub sul esimene aasta koondise peatreenerina. Oleme selle aja jooksul saanud võite ja kaotusi, kuid millised senised mängud või situatsioonid on tagasi vaadates olnud kõige õpetlikumad?
Õpetlikkuse koha pealt ei saaks öelda, et mõnest mängust oleksin teistega võrreldes meeletult palju õppinud. Kaotused õpetavad kindlasti rohkem, aga saan öelda, et oma meeskonna, mängijate ja taktikavaliku kohta saan igas mängus uusi teadmisi. On lihtsalt mõned mängud, mis kripeldavad esimese hooga rohkem. Nende puhul mõtlen ikka, kas oleks saanud paremate otsustega ühe või teise mängu enda kasuks kallutada.

Treenerina on muidugi tagantjärele väga lihtne asju hinnata. Kõik otsused tehakse aga selle info põhjal, mis tollel hetkel olemas oli.

Millised mängud kripeldavad?
Meil on olnud päris mitu mängu, kus oleme ainult ühe väravaga kaotanud, kuigi oleme mänginud meist ehk selgelt tugevamate vastu. Nende mängude puhul otsin lahendusi või vastuseid, kuidas järgmine kord need enda kasuks kallutada. Ma ei taha liiga lihtsalt leppida sellega, et ju siis ei olnud selles mängus midagi teha. Selliseid mänge, kus tõstad käed üles ja ütled, et jah, vastane oli nii palju parem, on pigem vähe. Viimasest aastast olid sellised Rootsiga, mille kohta on väga keeruline isegi tagantjärele öelda, et midagi oleks saanud tulemuse mõttes teisiti teha. Kõikide ülejäänud mängude suhtes on tagasi vaadates alati tunne, nagu oleks saanud midagi paremini teha.

Loomulikult ei käi jalgpall paberil või arvutis, vaid väljakul, ja on ka väga palju kontrollimatut, mida treener mõjutada või otsustada ei saa. Tulemus ja emotsioon ning sellest tulenevalt ka treeneri käekäik võivad vahel sõltuda sellest, kas näiteks ründaja lööb mõne momendi ära või mitte. Manchester City võitis Meistrite liiga finaalis Interit 1:0 väga kehva mänguga. Romelu Lukakul oli mängu lõpus võimalik kahe meetri pealt peaga tühja lüüa – kui ta oleks seda suutnud, oleks võinud kõik hoopis teistmoodi olla. Aga läks nii, et Interi treenerit ei mäleta piltlikult öeldes keegi, aga Guardiola on Meistrite liiga võitja. Marginaalid võivad olla väga-väga pisikesed, mis määravad lõpuks paljude puhul, kas tegu on hea või halva treeneriga. Keeruline maailm!

Tuleb sul oma karjäärist mõeldes ka mõni selline hetk pähe?
Kindlasti. Neid momente on igal hooajal olnud, aga näiteks 2021. aasta, kui mängisime Kuressaarega 2:2 viiki ja Paidega 3:3 viiki, kus andsime lõpus 2:0 ja 3:0 edu käest. Mingis mõttes võib ju öelda, et need mängud maksid meile tol aastal lõpuks meistritiitli. Oled 2:0 ja 3:0 ees, kõik justkui toimib, kuni järsku enam ei toimi. Sel hetkel tunned treenerina end ka jõuetuna: enamasti ei saagi suurt midagi teha, taimauti ju võtta ei saa. Usun, et selliseid hetki on igal treeneril väga palju.

Sinu oma mängijakarjäär lõppes põlvevigastuste tõttu. Kuidas sul praegu tervis on? Treenerina veedad jalgpalliväljakul olulise osa ajast – kui palju praegu ise jalgpalli mängid?
Mul läks kaks korda ristatiside puruks ja sinna otsa tuli veel ka üks meniskioperatsioon. Nagu koondise doktor ütleb – põlves rohkem ressurssi ei ole! Eks ma mõnikord ikka oma lõbuks olen jalgpalli mänginud, aga järjepidevalt seda teha oleks natuke liiga palju: kõhred ja põlves olevad pehmendavad struktuurid on sisuliselt otsa saanud. Kui teha väga hea ettevalmistus, siis oleks ehk teoreetiliselt võimalik end harjutada uuesti neid koormusi taluma, aga hetkel on nii, et isegi kui keegi kutsub nädalavahetusel mõnele turniirile või mängule, siis on seda natuke liiga palju.

Eks treeneritöö ise on ka teatud hetkedel pingelisuse tõttu paras sport. Pulss on mängude ajal kohati päris kõrge. Treenerikarjääri algusaastatel olin päris emotsionaalne ja mängu ajal tuli seda väga palju ette, et istusin, hüppasin püsti, istusin uuesti ja hüppasin jälle püsti. Vahel tuli täiesti tõsiselt ette, et järgmisel päeval olid jalad kanged, sest olin sisuliselt hüppetrenni teinud!

Kas head närvid ja emotsioonidega toimetulek on tulnud lihtsalt ajaga?
Kindlasti on suur osa tulnud ajaga. Inimene ju kohaneb lõpuks kõigega. Rahu ja enam kaalutletud olek mängu ajal tulevad ka kindlasti kasuks. Loomulikult on erinevaid treenereid, mõni ongi loomu poolest natuke elavam ja teine rahulikum, päris oma loomuse vastu pole ka mõtet minna, aga ma arvan, et mulle sobib rohkem kaalutletud olek.

Teadvustasid mingil hetkel endale konkreetselt, et kogu aeg püsti hüpata pole vaja? Või tuli see ka ajaga?
Mõlemat. Kindlasti osaliselt üritasin end rohkem kontrollida, aga kogemuse suurenedes ei tundu iga mäng enam nii pingeline. Suudan rohkem asju kõrvalt vaadata, välja suumida. Mõnikord õnnestub see paremini, mõnikord kehvemini. Vähemalt see on küll tulnud, et vahel saan mängu ajal aru, et olen sinna liiga sisse läinud ja pean paar sammu tagasi tegema, et kaalutletumalt analüüsida.

Flora treenerina ei ole see ilmselt eriline probleem, sest Eesti liigas algavad mängud tavaliselt 14.30, 17 või vahel 19, aga koondises on ju suurem osa mänge algusajaga 21.45. Mõned mängijad on rääkinud, kuidas nad on pärast seda pool ööd üleval, sest und lihtsalt ei tule. Kuidas sul sellega on?
Hilisõhtuste mängude puhul jõuame hotelli tagasi tavaliselt kella ühe ajal. Tavaliselt vaatan seejärel mängu otsast lõpuni veel üle, et enda jaoks mõned asjad ära lahendada ja mõned vastused kohe kätte saada. Uni tõesti sel hetkel lihtsasti ei tule, siis on parem juba ärkvelolekut ära kasutada. Magama võin jääda kahe-kolme-nelja ajal, olenevalt sellest, mis kell mäng algas.

Järgmisel päeval võib äratus olla juba seitsmest-kaheksast. Oleneb, mis graafik täpselt ees ootab, aga esimene koosolek treeneritega võib mängujärgsel päeval olla juba 8 või 8.30.

Koondiselaagris ju erilist hõlpu ei ole – järgmisel päeval ootavad uued kohustused ees. Koosolekud, tegevused, vahel reisimised. Kuidas selle nädala üleelamine käib? Kas oled suur kohvijooja, tarbid energiajooke või midagi muud?
Ekstreemsustesse ei ole olnud vaja minna, aga kohvisõber olen ma küll. Päevad on üldiselt koondise juures pikad, aga oleme arvestanud ka sellega, et lisaks mängijatele vajavad treeneridki taastumist, anname endale samuti hingamisaega. Selleks, et teha õigeid otsuseid, tuleb olla värske.

***

Jürgen Henn
Sünniaeg: 2.06.1987 (37)
Karjäär mängijana: Viljandi Tulevik, FC Flora, Viljandi Tulevik, HÜJK Emmaste
Premium liigas mängijana: 60/4
Karjäär treenerina: FC Flora III (2013), FC Flora II (2013–2015), FC Flora abitreener (2012–2017), FC Flora peatreener (2018–2023), Eesti koondise abitreener (2024), Eesti koondise peatreener (2024–)
Saavutused treenerina: neljakordne Eesti meister (2019, 2020, 2022, 2023), Eesti karikavõit (2020); kahekordne Eesti superkarikavõitja (2020, 2021), Konverentsiliiga põhiturniirile kvalifitseerumine (2021), Balti turniiri võit (2024)

Jalka kõiki varasemaid numbreid saab lugeda siit.