Viimastel aastatel on Magnus Karofeldi nähtud pigem treeneri rollis kui väravapostide vahel. Mees ise kinnitab, et kindaid pole ta veel kindlasti varna riputanud ega plaani seda teha ka lähiajal.

28-aastane Karofeld on üks neist Premium liiga väravavahtidest, kelle nime ei näe igal nädalal pealkirjades, aga kellel on kogemust ja sisemist põlemist rohkem kui küll. Flora, Paide ja Kuressaare särke kandnud mees on pidanud kõrgliigas üle 160 kohtumise, ent tunnistab, et statistikat ta ise väga ei jälgi.

Intervjuus Soccernet.ee-le rääkis Karofeld muuhulgas sellest, miks Kure pole tema meelest näiline Flora duubel, miks ta noorena liiga palju küsimusi ei küsinud ja kuidas treeneriamet on teda rahulikumaks muutnud.

Tegid oma Premium liiga debüüdi 2015. aastal. Mis sul sellest meeles on?
2014 oli karikas debüüt Viljandi vastu ja 2015 Premium liiga debüüt Kalju vastu, kus sekkusin vahetusest. Mäletan, et võitsime ja see melu, mis Hiiu staadionil oli, oli väga vinge. Tegin väikese eksimuse ka, aga lappisin ise ära. Kogemus oli vägev, on mida meenutada. Kuna võitsime, siis lõpp hea kõik hea. 

Sul on Premium liigas 163 mängu. On sul mõni kohtumine, mis on eriti eredalt meelde jäänud?
Võimatu on välja tuua ühte konkreetset. Igas klubis on olnud omad hetked. Kui Kure eest mängid, on iga võit kulla hinnaga ja iga punkt on justkui päästerõngas. Kui oled tabeli tipus, on jällegi kohustus võita. Aga üks mäng Kuressaare eest Flora vastu tuleb meelde küll. Võitsime 2:1 ja see oli esimene kord üle pika aja, kui Kure oli üldse Florat võitnud.

Statistika sind ei huvita?
Absoluutselt mitte. Kui keegi küsiks, mitu mängu mul on, ei oskaks öelda. Kui Kure eest 100 täis sai, tehti mingi postitus ja mõtlesin, et väga äge lugu küll. Aga see pole minu jaoks oluline – homme jälle trenn ja elu läheb edasi. Kui karjäärile joone alla tõmban, eks siis vaatan üle. Kahjuks või õnneks ei tea ma isegi seda, mitu nullimängu mul on.

Millal arvad, et olid oma parimas vormis?
Kui mingit konkreetset perioodi otsida, siis üks hea aeg oli ilmselt 2019 märts, kui mind valiti Premium liiga kuu parimaks mängijaks. See oli vahetult pärast seda, kui olin Florast Kuressaarde laekunud. Mänguaega oli palju, kogemust ka natuke kogunenud ja sees oli selline nälg, et tahaks kogu aeg tõestada. Tööd sai kõvasti tehtud ja kõik klappis.

Aga kui nüüd aus olla, siis väravavahil ongi raske öelda, millal täpselt see tippvorm oli. Tavaliselt öeldakse, et väravavahi parim iga tuleb hiljem kui väljakumängijal, aga tänapäeval on kõik muutunud. Mängijad on nooremad, konkurents on karm ja vahel jääb mulje, et kogemust ei väärtustata enam samamoodi.

Eks mul on olnud häid perioode ka Paides, kus võitlesime tiitli nimel ja Kures, kus pidid mõnes mõttes üksinda rohkem vastutama. See tase käib lainetena – kord üles, kord alla. Ja vahel kripeldabki see, et just nüüd, kui oled targem ja kogenum, saaks kõiki asju paremini teha. Nüüd on aga küsimus, kas mänguaega jagub.

Aga mida sa pead enda suurimaks saavutuseks?
Ma arvan, et väravavahi amet on selline omamoodi, sa oled küll meeskonna osa, aga samas veedad suure osa ajast üksinda ja vaatad mängu justkui teise nurga alt. Isiklikest saavutustest meenub kindlasti Commonwealth Cup noortekoondisega, mis toimus Venemaal 2016. aastal. Kapis on karikas olemas ja mul on selge mälestus, et mind valiti seal turniiri parimaks väravavahiks. Meeskonnana tulime kolmandaks. See oli rahvusvaheline turniir, kus esindasin Eestit ja just see tunne, et esindad oma riiki, teeb selle minu jaoks väga eriliseks ja meeldejäävaks ürituseks.

Teadagi kutsutakse Kuressaaret ka Flora duubelmeeskonnaks. Mida sina sellest näilisest duublist arvad?
Seda ütleb igaüks erinevalt. Mõni ütleb naljaga duubel, mõni ei ütle. Aga minu jaoks oli see pigem uus algus. Teekond Floras lõppes ja kuskilt tuli edasi minna. Sama lugu oli ka siis, kui kunagi Paide Linnameeskonda läksin. Kui öelda, et Kure on Flora duubel, siis peaksid nad mängima sama stiiliga jalgpalli. Mängijad, keskkond, treeningud, kõik on erinev. Võrdlus on vahel naljakas, aga tegelikult on need kaks täiesti eri klubi.

Kas oled ise valmis veel väravasse hüppama?
Ikka ja alati! Mulle meeldib, kuidas ringi liigub jutt, et ma olevat mängimise lõpetanud. Kuskil olevat ringi liikunud mingi nimekiri lõpetanud väravavahtidest ja ka minu nimi oli seal. Pidin kohe ütlema, et kuulge, sõbrad, stopp, ma ei ole veel lõpetanud! Viimati mängisin Paide vastu möödunud aasta novembris ja mängunälg on sada protsenti alles.

Kui palju mängib sinu hinnangul rolli väravavahi pikkus?
Ma olen 185 cm ja saan väga hästi hakkama. Mulle öeldi aastaid, et sa oled liiga lühike ja ei kasva enam. Nüüd on vastupidi, keegi ei kobise enam midagi. On nii lühemaid kui ka pikemaid, kes mängivad väga hästi. Pikkus ei ole enam see ainus kriteerium, sest kiired jalad ja hea reaktsioon teevad selle tasa. Pikemad võivad näiteks kiiremini alla nurka jõuda, aga üldpildis loeb ikkagi kogu pakett.

Kuidas kujunes sinu treeneriks olemise roll Kuressaares?
No tead, ma ei mäleta täpselt, mis see vanasõna oli… äkki heal mehel mitu ametit? Eks asi läks nii, et alguses olin Kures lihtsalt üksinda väravas. Polnud väga kedagi kõrvale võtta. Kui hakati tooma juurde nooremaid väravavahte, kel polnud veel Premium liiga kogemust, siis kuidagi loomulikult vajus see treenerikohustus mulle. Kui ma juba trennis olin, viisin väravavahtide osa läbi ja nii ta läks.

Võtsin ka koolitused ette, et mitte niisama nalja teha, vaid ka tegelikult midagi õpetada. UEFA B-litsents on olemas, A poole liigun. Ja ausalt öeldes aitab treeneritöö ka mängijana. Sa hakkad ise rohkem mõtlema ja märkama.

Kas oled pigem karmi käega või lõbusam treener?
Täitsa mõlemat. Nalja peab saama, muidu ei toimi. Aga kui on aeg tööd teha, siis tehakse tööd. Mul on nüüd piisavalt kogemust, et aru saada, millal naljatada ja millal tagasi tõmmata. Aastad on mind ka rahulikumaks muutnud.

Mis sulle treeneritöös kõige rohkem meeldib?
Olukordade analüüs kindlasti. Istume mängijaga maha, vaatame klippe ja arutame. Mulle meeldib see protsess ja mõtestamine, et miks midagi juhtus ja kuidas saaks paremini.

Kas Karl-Romet Nõmm on parim, keda oled treeninud?
Üks parimatest kindlasti, tal on võimas CV. Samasse kasti lähevad ka Kristen Lapa, Ingmar Krister Paplavskis ja Kaur Kivila. Igaüks neist on minu treenerikarjääri kindlasti mingi jälje jätnud ja mulle midagi õpetanud. Minu hoolealused on mänginud nii Eesti tippklubides kui ka välismaal – taset jagub.

Kui vaatad Eesti noorte väravavahte, siis kas järelkasvu on peale tulemas?
Tuleb, aga mulle ei meeldi selle osas üldistusi teha. Mõni vend kaob aastaks ära ja tuleb siis täiesti uuel tasemel tagasi. Igaüks areneb omas tempos. Siiski pole ma piisavalt pädev, et sellele küsimusele ammendavat vastust anda, kindlasti omavad Eesti tippklubid palju paremat ülevaadet. Aga selles olen ma kindel, et talente leidub igas Eesti otsas.

Mida treener Magnus ei lubaks mängijal Magnusel kindlasti teha?
Lihtne – noorelt tuleb teha, mida treener ütleb. Ära liiga palju küsi, tööta sotiga ning tee lihtsalt asjad ära. Muidugi igasugust sousti ka uskuma ei pea, tuleb osata eristada, milline jutt on jama ja milline kuld.

Kuhu treener Karofeldi tee viib?
Eks näis. Mind huvitab tegelemine võimalikult kõrgel tasemel. Mulle meeldib töötada Premium liiga tasemel, aga võimalusel tahaksin ennast proovile panna ka veel kõrgemal. Kas noortega või esindusmeskonna juures, seda ma praegu täiesti kindlalt öelda ei oska, kuid pigem meeldib tegeleda esinduse juures. Ja ausalt, kes meist ei tahaks proovida kätt välismaal? See oleks väga äge kogemus!

***

Magnus Karofeld
Sündinud: 20.08.1996 (28)
Positsioon: väravavaht
Pikkus: 185 cm
Senine karjäär: Tallinna FC Flora, Paide Linnameeskond, FC Kuressaare
Premium liigas: 163/0
Eesti noortekoondistes: 19/0
Karjäär treenerina: FC Kuressaare väravavahtide treener (2019–)