"Mul oli pakkumisi ka teistelt klubidelt Brasiilias ja teistest Euroopa riikidest, aga suhtlus Gert Kamsi ja Vova Vassiljeviga, kes oli toona treener, oli tõesti meeldiv. Nad andsid mulle kindlustunde, et siin saan ma seda, mida teistes klubides ei olnud – enesekindlust, mänguminuteid ja võimaluse uuesti areneda," kiidab talvel Paide Linnameeskonnaga liitunud ja kolmeaastase lepingu sõlminud Daniel Cabral.

Intervjuus Soccernet.ee-le meenutab Cabral kodumaal Brasiilias jalgpalluriks kasvamist, U17 vanuseklassis võidetud MM-tiitlit ning arutab ka Paide selle hooaja küsimusi.

Kuidas sa jalgpalliga tegelema hakkasid? Olen kuulnud, et alustasid hoopis futsaliga?
Jah, alustasin nelja-aastaselt Brasiilias, oma sünnikohas Rio de Janeiros. Alustasin futsaliga, siis mängisin hästi ja mõned klubid märkasid mind. Seejärel läksin seitsmeaastaselt Flamengosse ja jäin sinna kuni 22-aastaseni.

Kas Brasiilias on tavaline alustada futsaliklubis ja seejärel minna üle suurele jalgpallile?
Jah, tavaliselt teeme nii, alustame futsaliga. Siis, kui oleme suuremaks kasvanud, umbes üheksa- või kümneaastaselt, toimub üleminek futsalilt suuremasse jalgpalli.

Millised on su esimesed mälestused jalgpalli mängimisest Brasiilias?
Mul on Brasiiliast imelised mälestused, aga esimene, mis mul meelde tuleb, on esimene tiitel, mille ma kaotasin, kui olin kuueaastane. Mängisin suurepäraselt, aga meeskond kaotas. Minu esimene mälestus oli suur pettumus.

Samuti mäletan, kuidas mu vanemad mind selles pettumuses toetasid ja kuidas selle hetkega toime tulin. See kaotus polnud just meeldiv, aga oli tore, kuidas sellest õppisin. Tundsin, kuidas vanemad hoolitsesid minu eest. See oli tore, nii et mul on see imeline mälestus.

Milline oli su lapsepõlv Brasiilias?
See oli tore. Ma olin Brasiilias nagu tavaline laps. Olin harjunud tänaval olema, jalgpalli mängima, koolis käima, võtsin palju aega treeninguteks. Aga ma olin õnnelik, väga õnnelik, tehes lapsepõlves Brasiilia asju: tuulelohe lennutamine, tänavatel jalgpalli mängimine, tänavatel koos sõpradega mängimine. See oli imeline, imeline lapsepõlv!

View this post on Instagram

A post shared by Daniel Cabral (@danielcabral5_)

Kes oli su lemmikmängija, kui sa üles kasvasid?
Neid oli kaks, kahjuks pole kumbki neist brasiillane. Need olid Xavi ja Iniesta. Nad olid mu kaks lemmikmängijat, kui ma noorem olin.

Nii et oled Barca fänn?
Suur Barca fänn!

Kuidas oli nii noorelt suures akadeemias alustada? Kas oli palju survet?
Brasiilias on meil palju survet. Kui lähed mõnda suurde akadeemiasse, hakkab sul olema suur surve võita ja hästi mängida. Kui mängid halvasti, on sul kümme teist last, kes võivad su koha ära võtta.

Sellega toime tulemine tuleb kiiresti ära õppida, aga just sellepärast oli see minu jaoks tore. Praegu ma a enam suurt survet ei tunne.

Ma ei karda, et väljakul mõne vea teen - tean, et proovin uuesti ja pole probleemi. Õppisin seda juba nooremana, nii et nüüd on mul lihtsam.

Oled võitnud ka U17 maailmameistrivõistlused. Millised olid su parimad mälestused sellest turniirist?
Poolfinaal Prantsusmaa vastu! Nad olid sel hetkel turniiri parim meeskond, me jäime mängu alguses esimese 20 minuti jooksul 0:2 taha, aga suutsime mängu võita..

See, kuidas ma selles mängus mängisin, oli uskumatu. Ma andsin endast välja midagi, mille kohta ma isegi ei teadnud, et see mul olemas on. Jooksin nagu loom.

Mängisin nagu tõeline kangelane. Muidugi olid ka tiitel ja finaal suurepärased mälestused, aga see mäng Prantsusmaa vastu oli minu jaoks uskumatu.

Enne Paidega liitumist olid sa laenul Remos ja Volta Redondas. Seal tegid kokku vaid 11 mängu. Miks ei saanud sa mänguaega?
Mul oli suur vigastus, kui ma 2022. aastal Flamengos mängisin. Olin peaaegu kaks aastat väljas. Flamengo saatis mind Portugali klubisse Estrela da Amadorasse, aga ma ei leidnud seal endale kohta, seejärela läksin Remosse. Hakkasin treener Daniel Paulista juures jälle mängima ja see oli imeline. Mängisin jälle minuteid pärast kaheaastast pausi, siis läks ta aga teise klubisse. Brasiilias on see tavaline, et treener vahetub tihti. Mõnikord piisab ühest või kahest nädalast ja on juba uus nägu. Isegi kui ta alguses mõned mängud võidab ja seejärel kaks kaotab, on ta juba läinud.

Niisiis, pärast seda vahetust, kui Daniel läks teise klubisse, kaotasin ma oma koha. Ma ei mänginud enam. See oli treeneri otsus, sest tema arvates polnud ma mängimiseks valmis, kuigi ma mängisin tõesti hästi. Siis läksin Volta Redondasse, kus oli üks mu elu raskemaid hetki treeneriga. Ka seal mängisin hästi, kuid treeneri otsus ei olnud õiglane, mitte ainult minu, vaid ka teiste mängijate suhtes. Volta Redonda langes tol aastal ka kolmandasse liigasse.

Mängisin hästi, olin heas vormis. Tundsin end hästi, aga treener otsustas, et ta ei taha mulle võimalust anda. Sinna ei saa midagi parata. Kui ta ei taha sind mängu panna, ei ole vahet, mida sa väljakul teed. See on tema otsus.

Kuulsin, et esimene huvi tekkis Paide poolt eelmise aasta novembris. Meenuta esimest kontakti nendega.
See oli tore. Mul oli pakkumisi ka teistelt klubidelt Brasiilias ja teistest Euroopa riikidest, aga suhtlus Gert Kamsi ja Vova Vassiljeviga, kes oli toona treener, oli tõesti meeldiv. Nad andsid mulle kindlustunde, et siin saan ma seda, mida teistes klubides ei olnud – enesekindlust, mänguminuteid ja võimaluse uuesti areneda. Nad tegid mu otsuse siia tulla lihtsamaks.

Sa ütlesid, et sul oli ka teisi pakkumisi. Millistest liigadest oli huvi?
Brasiiliast oli mul üks pakkumine. Portugalist oli huvi kahelt esiliigaklubilt ning samuti veel üks võimalus Serbias. Aga see, kuidas Paide minuga suhtles, andis mulle just seda, mida ma vajasin.

See tegi mu otsuse nii lihtsaks, sest ma tahtsin mängida, ma tahtsin väga meeskonda aidata, ma tahtsin tõesti end jälle valmis tunda. Siin oli minu jaoks õige koht.

View this post on Instagram

A post shared by Paide Linnameeskond (@paidelinnameeskond)

Kas sa olid ka veidi mures, kui siia tulid? See on üsna väike riik ja siin on hoopis teistsugune kliima kui Brasiilias.
Ma ei olnud mures. Olin valmis nägema asju, mis erinevad sellest, millega olin harjunud. Olen käinud Portugalis, kus ilm ei ole nagu Eestis, aga seal on samuti külm.

Seega ma ei muretsenud. Olin valmis siia tulema, olin kõigeks ette valmistunud. Eesti on väike riik, aga väga hästi organiseeritud, siin on kõik olemas. Ja Paidel on siin tõesti hea infrastruktuur.

Nüüd, kui oled siin juba veidi kauem olnud, kuidas hindad liiga taset?
Ma arvan, et liiga tase on hea. Ma ütlesin seda ka esimeses intervjuus Soccernetiga. Arvan, et mõned asjad võiksid paremad olla, aga alustada tuleks liiga korraldusest. Paremad väljakud; iga kord sama pall; rohkem kaameraid, et aidata mängudes VAR-i.

Iga kord mängule jõudes avastan, mis palliga mängime: täna Macroni palliga, homme Adidasega või siis Puma palliga.

Kas pallide vahet on palju tunda?
On küll, sest pallid käituvad pisut erinevalt ja iga kord peab sellega kohanema.

Mõnes kohas on aga väljak kohutav, tõesti kohutav. Talvel olen mänginud väljakutel, kus on liiga raske mängida. Minu jaoks, aga ka teiste klubide jaoks, nagu Flora ja Levadia, on see samuti raske. Mängisime Kuressaares, mängisime Sportland Arenal – seal on liiga kõvad väljakud. Ma arvan, et kui neid hakatakse parandama, muutub liiga mängijate ja klubide jaoks atraktiivsemaks ja mängijate väärtus tõuseb.

Ma tean, et olukord paraneb aastate jooksul, aga arvan, et kui suudame neid asju sellisel tasemel edasi arendada, muutub liiga paremaks. Siin on head mängijad, siia tuuakse ka häid leegionäre.

Millised olid su ootused, kui sa Eestisse tulid?
Minu ootus, nagu ütlesin, oli mängida ja tunda, et olen jälle valmis. Brasiilias olin ma valmis ja mängisin, aga treeneri otsus tekitas mulle halva tunde, sest treenisin hästi ja olin heas vormis, aga mänguaega ei saanud. See viis mu enesekindluse väga alla. Tahtsin siia tulla, sest nad tahtsid päriselt mind siia, ja tahan sellepärast just siin mängida ja väravaid lüüa. Sellega, mis mul siin on, olen väga rahul.

Millised on sinu arvates peamised erinevused mängustiilis ja väljakul toimuva osas, kui võrrelda Eestit Brasiilia või Portugaliga?
Ma arvan, et tehniliselt on see erinev – teil on hea intensiivsus, olete taktikaliselt head, aga tehniliselt on siinne stiil minu arvates veidi teistsugune.

Kas loomuliku andekuse poolest?
Ma ei taha, et inimesed seda loeksid ja arvaksid, et ma räägin Eestist halba - ei, sugugi mitte. Brasiilias on lapsed harjunud jalgpalli mängima, aga siin pole seda, siin on pigem korvpall.

Arvan, et kui hakkad noorelt mängima, puutud noorelt palliga kokku, mängid tänavatel, siis see teeb brasiillased veidi teistsuguseks. Seega arvan, et tehniliselt on tase veidi erinev.

Kuidas on su naine kohanenud? Ta on päris sageli kõige valjem inimene väljaku ääres. Kas igatsed sellist kirge, mis Brasiilias oli?
Brasiilias on see lihtsalt teisiti, olin harjunud mängima iga mängu ajal 30-40 000 fänni ees. Kui ma mängisin Gremios ja Flamengos, siis isegi veidi rohkem. Niisiis, jah, ma igatsen seda veidi, aga meil on siin Paides ka head fännid. Seda pole küll nii palju kui oli Brasiilias, aga see on tore. Minu naine on harjunud tundma seda energiat kohas, kus ma varem mängisin ja kus oli palju fänne, nii et ta püüab siinsete fännidega sama teha.

Nüüd, kui oled siin juba mõnda aega olnud, kas sul on mingeid lemmikkohti või uusi hobisid, millega Eestis tegelema hakkasid?
Elu siin Paides on üsna vaikne. Minu hobi on veeta aega oma naisega ja seda ma olengi teinud. Ja ausalt öeldes keskendun täielikult jalgpallile. Ma ei ole teinud siin Eestis eriti palju muud. Käin mõnikord Tallinnas vanalinnas ja mõnes restoranis. Mulle meeldib see. Aga ausalt öeldes on mu lemmiktegevus siin koos abikaasaga aega veeta.

Milline on sinu arvates sinu roll meeskonna sees? Oled alles 24-aastane, kuid sul on juba omapärane karjäär selja taga.
Püüan aidata nooremaid, annan endast parima, peamiselt väljakul, et aidata neil liikumisi ja muid asju täiustada. Ja tunnen, et nad usaldavad mind, olen õnnelik ja uhke, et saan olla see, kes saab neid oma kogemustega aidata. Nii et nad kuulavad mind, püüavad järgida ja ma püüan neile edasi anda seda, mida olen kõrgemal tasemel õppinud.

Kes on su parim sõber meeskonnas?
Oh, mul on siin palju sõpru! Olen väga avatud inimene. Oleme muidugi head sõbrad Brasiilia poistega, lisaks on mul headeks sõpradeks Gambia kutid, sest meie kultuurid on veidi sarnased. Tuleme riikidest, kus elu on tihtipeale keeruline, seega on meie kogemused veidi sarnased.

Aga eestlaste seast näiteks, Nikita Baranov, Edgar Tur, Martin Miller - ausalt öeldes pole mul siin parimat sõpra, saan kõigiga väga hästi läbi. Muidugi olen veidi lähedasem Brasiilia mängijatega, aga teistega on mul ka väga head suhted.

Peale treenerivahetust oli periood, mil mängisid oodatust vähem. Miks see toona nii oli?
Kui ma Vova all mängisin, alustasin pärast mitmeaastast pausi ja alustasin tõesti hästi. Pärast seda tuli uus treener, uued arvamused ja ta otsustas mulle vähem mänguaega anda kui eelmine. Ja ma austan seda väga. Meil on teisi häid mängijaid. Arvan loomulikult, et saaksin rohkem aidata, kui oleksin väljakul, aga austan tema arvamust. Ta teeb seda, mida peab meeskonna jaoks parimaks ja ma pean seda austama.

Kuidas on sinu roll Tarmo käe all muutunud?
Neil on kaks erinevat mängustiili. Peamine erinevus on kaitses, sest Vova oli harjunud sulgema vaba ruumi, aga Tarmo kasutab mees mehe vastu kaitset.

Mis on nende peamised erinevused treenerina?
Tarmo on pigem kirglik treener. Ta püüab oma kirge väljakule üle anda. Vova oli rahulikum. Aga igaühel ongi oma stiil. Mulle meeldivad mõlemad. Ma arvan, et mõlemad on ka head treenerid. Suurim erinevus on minu meelest just nende isiksuses.

Mõnda aega tagasi mängisid sa mõned mängud vasakul äärel ja ühe mängu lõpetasid sa isegi paremkaitsjana. Kas sulle meeldib neil positsioonidel mängida? Kui mugav on rolle vahetada?
Olen harjunud mängima number kaheksat või number kuut. Aga nagu ma enne ütlesin, tulin siia meeskonda aitama ja endast parimat andma. Minu seal mängimist oli treeneril parasjagu vaja, hakkasin äärel mängima Viini Rapidi vastu.

Tarmole meeldis, kuidas ma seal meeskonda aitasin ja jooksin, sest mängisime kõrgetasemelise meeskonna vastu. Meil oli vaja kedagi, kes oskab rohkem kaitsta ja suudab palli veidi paremini kontrollida. Ka paremkaitsjana olen harjunud mängima, sest mängisin seda positsiooni noorena.

Seega pole see minu jaoks midagi uut, aga ääremängija roll oli täiesti uus kogemus. See oli tore. Nagu ütlesin, tulin siia, et aidata ja anda endast parim. Ja mida treener ja meeskond minult ootavad, seda ma püüan teha ja teha seda parimal viisil.

Viimastes mängudes oled sa teise poolaja algul välja vahetatud. Kas see on seotud väsimusega või on tegemist lihtsalt taktikalise muudatusega, mida mängus vaja on?
See on olnud treeneri otsus. Tunnen end füüsiliselt hästi.

Kuidas tundus mängida oma esimesed euromängud Paide särgis?
See oli kihvt! Tegime Konverentsiliigas suurepärast tööd. See oli raske ülesanne, aga saime fantastiliselt hakkama. Minu jaoks suurepärane kogemus. Nägin mängijate taset ja nägin, et suudame ka sel tasemel mängida.

Kuidas oli jälle mängida mõnel suuremal staadionil tähtsaid mänge? Kas see oli kuidagi teistsugune?
Ma igatsesin neid emotsioone, sest olin harjunud neid Brasiilias tundma. Ma mängisin Maracana staadionil 60-70 000 inimese ees ja Mangueiraos, mis on koht, kus mängitakse 40-50 000 inimese ees. Niisiis igatsesin sellist tunnet natuke, aga sain seda euromängudel jälle tunda.