Tippsporti ja -sportlasi väärtustav kultuuriruum suurendab jalgpalluri elukutsest saadavat naudingut, kinnitab teist hooaega Iirimaa tippklubis Shamrock Rovers mängiv Markus Poom. Kihvt ja äge. Just neid sõnu kasutab Poom alatasa, kui oma karjääri hetkeseisu lahti mõtestab.

2021 suvel valmistus Roversi peatreener Stephen Bradley euromängudeks FC Floraga. Videoid vaadates jäi talle tulevase vastase ridadest silma vasakujalgne poolkaitsja Poom. Bradley nägemuses sobis eestlane suurepäraselt tema plaanidega.

• SN Dublinis | Kartmatu Roversi masinavärk tuksub Markus Poomi tõhusa panuse toel
• SN Dublinis | Markus Poom: Roversis on nii, et peatreener käsib riske võtta
• SN Dublinis | Peatreener Bradley: kui Poomi Floras nägin, jäi ta mulle kohe silma!

Kohe kaupa ei tehtud, aga Roversi huvi püsis ja küpses. Ning 2023. aasta hooaja eel vahetaski Poom Eesti meistri mängusärgi Iirimaa tšempioni oma vastu (värvid on neil samad – roheline ja valge). Uues klubis tõusis ta kiiresti põhimeheks ning aitas meeskonna mullu sügisel neljanda järjestikuse meistritiitlini.

Laenuleping lõppes ja Poom naasis Florasse. Selge sooviga võimalusel Iirimaale tagasi minna, sest Roversis sujusid asjad tõesti väga hästi. "Iirimaal väärtustatakse sporti kõrgelt. Olgu see siis jalgpall või ragbi või midagi muud. Dublinis on tippsportlasena toimetada kihvt," räägib Poom.

"Vahepeal tuntakse tänava peal ära, staadionil käib palju rahvast. Ning mis puudutab kohalikku jalgpalliliigat, siis see on praegu igas mõttes kasvutrendis. Kokkuvõttes ma väga naudin siin mängimist. Eks Inglismaal üles kasvamine aitab, aga tunnen end Dublinis väga koduselt."

Rohke mänguaeg, hea klapp peatreeneri Bradley'ga, vastutustikas roll Roversi mänguskeemis ning Iirimaa kõrgliiga füüsilisus ja agressiivsus on tegurid, mille toel on tema kui jalgpalluri tase kõvasti tõusnud, sõnab Poom. Aga klapib ka kõik muu, sest kodune tunne aitab kahtlemata sportlike eesmärkide püüdmisele kaasa.

Markus, ons Dublin sulle praegu töö- või elukoht?
Nüüd juba mõlemat. Eelmisel aastal oli ta pigem töökoht, aga kui talvel siia naasin, siis tundus juba elukohana. Olen ära harjunud ja mulle meeldib siin. Tahtsin ise ka väga Roversisse tagasi tulla. Hea meel, et klubid leidsid kokkuleppe. Tegelikult ei näinud plaan uut laenulepingut ette, aga olen väga tänulik FC Florale, et nad selle variandiga nõustusid.

Mil moel see iirlaste spordiarmastus sinu argipäeva jõuab?
Näiteks kuna ma elan Tallaghti staadioni lähedal, kus asub ka klubi kogukond, siis ringi kõndides hakkab Shamrock Roversi vapp siin või seal silma. Astutakse julgelt ligi, et juttu ajada ja soovitakse mänguks edu. Kontakt fännidega on igapäevaselt tunda ja näitab, et olen osa millestki suuremast.

Aga kas see tähendab ka seda, et pärast kaotust ollakse kurjad?
Ilmselt ikka ollakse. Eriti arvestades, et meie meeskond on harjunud võitma (Rovers on tulnud neli aastat järjest Iirimaa meistriks ja 21 tiitliga riigi edukaim klubi – O. J.). Ent midagi ega kedagi kartma küll ei pea. Iirimaa pole nii hull jalkariik nagu Inglismaa või Saksamaa. Aga ma tunnen end siin jalgpallurina ja see on äge.

Kuidas see ümbritsev atmosfäär konkreetselt sinu tööd ehk jalgpallitrenne ja -mänge mõjutab?
Võrdlusmomenti pakub ainult aeg Eestis, kus ma end alati profisportlasena ei tunne. Aga kui siin lähed mängupäeval staadionile ja näed, et matši tuleb vaatama 4000-5000 inimest ja fännid laulavad, siis see paneb pingutama ja muudab tähelepanelikuks, et sooritus oleks võimalikult hea. Mängupäev on suur nauding.

Surin tuleb sisse?
Surin tuleb sisse. Närv tuleb sisse. Meeskonnakaaslased märgivad enne mõnda võõrsil-mängu, et täna läheb keeruliseks, sest sel vastasel on eriti elavad ja vaenulikud fännid. Kusjuures meie puhul eriti, sest Roversit võõrustades müüvad paljud klubid staadioni välja. Mulle mängijana on säärased kogemused hästi kihvtid. Puhas nauding.

Kui palju jalgpall su elu paika paneb? Kas kinos käimiseks on aega? Kas restoranis saad tellida seda, mille järgi isu on või pead mõtlema dieedile? Jalgpallis muutuvad marginaalid ju üha väiksemaks ehk et sportlased peavad tähelepanu pöörama aina pisikesematele detailidele?
Kõik saavad aru, et me oleme profisportlased, kelle jaoks on oma keha eest hoolitsemine ja korralikult toitumine elementaarne. Piiranguid klubi poolt küll pole, aga mul on välja kujunenud oma rutiinid.

Võib öelda, et ma panen ise endale piirangud peale. Hooaja sees elan ja toimetan ma omale tuttavas rutiinis või mullis. See on normaalne. Vaba päev on eelkõige taastumiseks. Et järgmisel päeval trennis võimalikult värske olla.

Seega mööda Iirimaa ilusaid paiku ringi kolamiseks mahti pole?
Tahaks küll, sest Iirimaal on tõesti palju ilusaid paiku! Aga ausalt öeldes pole kuigi palju avastamas käinud. Võib-olla hooaja lõpus, kui on rohkem vabu päevi. Praegu keset hooaega tahan ma taastuda ja mängida. Taastumiseks on igav koduelu kõige parem variant.

Olgu öeldud, et Poomi ja Roversi koormus on olnud väga kõva. Tšempionaat algas 16. veebruaril ja esmaspäevane 1:0 võit Derry City üle oli selle hooaja 18. kõrgliigamänguks. Pooled kohtumised on juba peetud. Sarnaselt Eesti Premium liigale mängivad eurosarjades osalevad klubid ka Iirimaal suviseid kohtumisi kevadel ette.

Sa oled mitmel puhul öelnud, et Briti saartele tulek oli su siht, sest oled selles kultuuriruumis üles kasvanud. Kas sa võid nüüd öelda, et see tõesti sobib sulle? Ja kui nii on, siis miks sobib?
Ausalt öeldes ma ei oodanud, et siia kanti tagasi satun. Igatsus Briti saarte ja siinse spordikultuuri järele mul kuskil sügaval hinges oli, aga kartsin, et uuesti ma seda tunda ei saa. Arvasin, et tuuled viivad kuhugi mujale. Ent kui sain teada, et mu vastu tuntakse Iirimaalt huvi, käis peas klõps – ehk saangi seda kultuuriruumi uuesti kogeda.

Kui tulin Iirimaale kohale ja nägin, kuidas siinne jalgpall toimib ja milline atmosfäär staadionitel valitseb, siis kõik vanad emotsioonid elavnesid. Sain aru, et just sellist jalgpalli tahan ma iganädalaselt tunda ja mängida.

Mille poolest oled sa pooleteise Iirimaal veedetud aastaga paremaks jalgpalluriks saanud?
Esiteks on iganädalane tase kõrgem kui Premium liigas. Suur roll on ka Roversi peatreeneril Stephen Bradley'l, kes on muutnud mind selliseks mängijaks, nagu tal vaja on. Ma pole enam sama jalgpallur, kes kaks aastat tagasi. Olen natukene kaitsvam kui Flora aegadel.

Kindlasti olen teinud sammu edasi ja Iirimaa kõrgliiga agressiivsus on õpetanud seda poolt, mis oli enne mu selge nõrkus. Nüüd kaitsemängu enam mu nõrkuseks nimetada ei saa. Iirimaa liiga ja stiiliga olen oma varasemaid puuduseid saanud paremaks lihvida ja seeläbi kasvanud palju stabiilsemaks jalgpalluriks.

Peatreener Bradley oskab väga hästi mängija trumbid ära näha ja need lahti seletada. Ta müüs oma nägemuse mulle edukalt maha ja kõik, mida ta rääkis, on ka tegelikkuses ellu viidud. Ta pole seda tüüpi mees, kes räägib üht, aga teeb teist. Mu roll on mulle väga selgeks tehtud ja olen sellega rahul.

Kuidas sa oma karjääri mõtestad? On see töö, on see seiklus, on see võimete piir otsimine või midagi hoopis neljandat?
Ikkagi töö. Eriti välismaal mängides jõuab kohale, et oled võõras kohas ja iga päev tuleb anda endast kõik ning vahel ka lisaks pingutada. Konkurents Iirimaal on kõva. Miks nad peaksid eelistama eestlast kohalikule poisile? Järelikult pean tegema asju paremini kui nemad.

Minu töö ongi ennast arendada, sest ma tahan ju karjääri teha ja enda jaoks paika pandud verstapostideni jõuda. Jalgpalli peab võtma väga tõsiselt. Surve ja kõige muuga tuleb toime tulla. Tagasi ei tohi vaadata, vaid tuleb kogu aeg edasi minna.

Edasi minemisest rääkides, siis Iirimaa kõrgliiga on koht, kust mängijad liiguvad näiteks Inglismaa Championshipi või League One'i (vastavalt Inglismaa tugevuselt teine ja kolmas liiga – O. J.). Esmaspäeval Derry City'le võiduvärava löönud Johnny Kenny on laenul Šotimaa meisterklubist Glasgow Celticist. Kas mõtted, et siit on võimalik selliseid samme teha, on su peast läbi käinud?
Kindlasti on. Eks näha, mis lõpuks saab. Eriti viimastel aastatel olen omaks võtnud mõtteviisi, et tuleb iga päev endast parim anda. Ning kui saabub hooaja lõpp ja on jälle otsustamise koht, siis tuleb vaadata, kust huvi tuntakse.

Aga muidugi on Iirimaal mängides Inglismaa-võimalus olemas ja olen sellest teadlik. Kindlasti on siin lihtsam silma jääda, kui Eestis.

* * *

Markus Poom

Sündinud: 27. veebruar 1999
Positsioon: poolkaitsja
Klubikarjäär: 2015 Nõmme United, 2016-2022 FC Flora, 2023- Shamrock Rovers
Koondisekarjäär: 23 A-maavõistlust, debüüt 11.01.2019 vs Soome (2:1)
Saavutused: Eesti meister 2017, 2019, 2020, 2022, Eesti karikavõitja 2020, Iirimaa meister 2023