Mida teevad kolm eestlast, kui nad üheskoos samasse jalgpalliklubisse satuvad? Trenni, kõvasti trenni. Sest Iirimaa jalgpallis pole muudmoodi võimalik ellu jääda, kinnitavad talvel sealse kõrgliigaklubiga liitunud Sten Reinkort, Martin Miller ja Michael Lilander.

"Kui Martin ja Michael juurde tulid, läks tunne kohe kodusemaks. Nad pole mitte üksnes eestlased, vaid viimastel aastatel ju ka mu meeskonnakaaslased," meenutab jaanuari alguses Dublinisse saabunud Reinkort paar nädalat hiljem aset leidnud arengut, mille tulemusel moodustuski Bohemiansi Eesti-sektsioon.

Praeguseks on sealne liigahooaeg jõudnud poole peale. Põhimehena alustanud Reinkort on langenud pingile ja kohati sootuks koosseisust välja. Märtsis sule sappa saanud Declan Devine'ilt ameti üle võtnud peatreener Alan Reynolds kasutab teda harva. Statistikas on Reinkortil hetkel 8 mängu (neist 3 põhikoosseisus) ja 1 värav.

Vahepeal vigastusega kimpus olnud Milleri saldoks on 10 mängu (neist 4 alg11-s) ja Lilander on platsile pääsenud 8 kohtumises (7 korda põhikoosseisus). Seega kellegi puhul ei saa rääkida unelmate algusest, vaid pigem on välismaise karjääri algus olnud väljakutseterohke.

Ent kui Soccernet.ee Reinkorti, Milleri ja Lilanderiga eelmisel nädalal Bohemiansi igapäevaseks treeningpaigaks olevas Dublin City University (DCU) spordikompleksis jutuajamiseks maha istus, ilmnes ruttu, et Iirimaale tulekuga on kõik kolm rahul, sest tippspordis ei peagi asjad lepase reega sujuma.

Staadionitel valitsev atmosfäär ning tunnetatav areng on väärtused, mida jalgpallurid hindavad kõrgelt. Bohemians ja Iirimaa neid asju pakuvad. "Tänaval astutakse ligi ja küsitakse pilti või autogrammi. Vahel juhtub, et mööduva auto aknast hüütakse "Up the Bohs!"," märgib Lilander.

See on ju päris äge!
Reinkort: Ikka on, jah! Ma elan Dublini keskusest veidi kaugemal kui Martin ja Michael. Minu nii-öelda väikeses linnas tuleb ka ette, et Bohemiansi fännid tunnevad mu ära. Eestiga võrreldes ikka hoopis teine maailm.

Dublini linnapildis on jalgpalli-, ragbi- ja hurlinguväljakud täiesti tavalised. Väga palju noori liiguvad ringi mõne klubi sümboolikaga vormides. Paistab igatpidi olevat väga spordilembene ühiskond.
Miller: Iirlased on väga suured jooksjad. Ning nad ei jookse niisama, vaid lühikeste käistega, kuigi väljas on ainult kolm kraadi sooja. Eestis kasvanud inimese jaoks pole -25 ju midagi kummalist, aga siin juhtub, et kui ma olen end kolmekraadise ilmaga rattasõiduks igatpidi soojalt riidesse pannud, siis ikka sõidab vastu keegi, kellel lühikesed käised. Sport iirlastele tõesti meeldib!

Aga nüüd jalgpalli juurde tulles, siis te olete kõik sama vanad ...
Reinkort: Ma olen aasta noorem!

Lilander: Nägid, kui kiiresti see repliik praegu tuli!

... okei, sünniaasta on Stenil 1998, Martinil ja Michaelil 1997, aga 26-aastased olete praegu kõik. Teie kõigi jaoks on Bohemians karjääri esimene välisklubi. Kuidas see esimene pool aastat on läinud?
Miller: Ütlen ausalt, et algus oli raske. Just erinevate olmeprobleemide pärast, et kuidas elu ära korraldada nii, et kenasti trenni jõuaks. Siis vahetus peatreener, millel oli ka oma mõju. Nüüd hakkan ennast leidma ja Iirimaa mulle juba meeldib!

Reinkort: Mul jällegi vastupidi – algus oli veidi lihtsam! Trenni tehakse siin rohkem, eriti just jõusaali. Tugevad trennid mulle sobisid ja meeldisid. Mängud läksid hästi, esimeses mängus tuli väravasööt ja lõin värava kah. Aga treenerivahetuse järel muutus olukord keerulisemaks.

🎥 | The dream start to life at Dalymount Park for Sten Reinkort!

A wonderful goal by Bohemians 👏

BOH 1-0 SLI#LOITV | #BOHSLI pic.twitter.com/KF7zD6eFGu — League of Ireland (@LeagueofIreland) February 16, 2024

Lilander: Veidi kummaline, aga Iirimaale saabumise järel oli suurim mure seotud mitte jalgpalli, vaid transpordiga – minu ja Martini elukoht on treeningkeskusest 6,5 kilomeetri kaugusel. Teadsime, et ühistransporti siin usaldada ei saa, sest Dublin on täiesti põhjusega valitud Euroopa kõige kohutavama ühistranspordiga linnaks. Ostsime endale jalgrattad. Esimesed poolteist-kaks kuud käisimegi ratastega trennis.

Miller: Trenni tulles puhus tuul vastu ja koju sõites puhus ka tuul vastu. Ilma naljata. Kogu aeg oli nii. Lõpuks otsustasime ikkagi auto rentida.

Lilander: Aga jalgpalli mõttes sujusid asjad kiiresti. Meeskonnas on normaalsed ja sõbralikud tüübid, mingit altkulmu vaatamist polnud.

Miller: Meeskond on väga äge. Iirlased ongi sõbralik rahvas, sulandumine läks hõlpsasti. Saabusime Michaeliga ju nii, et lendasime otse kontrollkohtumisele. Lennujaamas surusime uutel tiimikaaslastel kätt, aga ei mingit takistust – meid võeti kohe omaks.

Enamike Eesti jalgpallurite jaoks on välismaale mängimine pääsemine suur eesmärk. Kui võrdlete ootusi ja lootusi, mis teie peas enne Iirimaale saabumist liikusid, siin oodanud reaalsusega, siis milline pilt vastu vaatab?
Miller: Täiesti teistsugune liiga võrreldes Premium liigaga. Ehmatas, kui jõuline ja robustne. Esimeses mängus astuti kannale, puhas viga, kohtunik ei vilistanud. Ütlesin või viipasin midagi – kohe kollane. Jutustamise eest antakse kohe kollane, aga jõhkraid vigu, mille eest mujal antakse punane, siin ei karistata.

Lilander: See ongi kõige suurem kontrast Premium liigaga. Fännid ootavad ainult võitlust ja rammimist ja libistamisi. Kui keegi teeb seinasöötudega kauni kombinatsiooni, ei tule publikust midagi. Aga kui libised viis meetrit mööda muru vastasele sisse nii, et too lendab saltoga uperkuuti ja pall ei tea kuhu, läheb publik hulluks. Pealtvaatajad tahavad verd näha. Sajaga rammimine ja lõhkumine on siin hinnas.

Reinkort: Kui praegu Premium liiga mänge vaatan, siis taban end ütlemas: see ei ole ju viga! Olen Iirimaa standarditega ära harjunud.

Miller: Mulle oli see alguses ikkagi šokk. Ega trennis ka hellitata. Tiritakse vestist nii, et see soonib kaela ja lükkab pea kuklasse. Vaatad treeneri poole. Vilet ei tule. Mäng läheb edasi. Aga eks me kõik ole ära harjunud. Sten on ka päris agressiivseks läinud. Kui tema vastu trennis mängin, siis küünarnukid vehivad!

Reinkort: Olen harjunud, et tuleb enda eest võidelda, sest kui seda ei tee, siis pole varianti. Ei tohi anda võimalust end kättpidi maha tõmmata, sest seda tehakse silma pilgutamata. Agressiivsuse poolest oleme kõik kolmekesi paremaks läinud.

Jalgpalluril tuleb alati ka võistkonna sees oma kohe eest võidelda. Kuidas see madin on seni kulgenud?
Lilander: Arvan, et meile kõigile tuleb kasuks see, et oleme vähemalt natuke saanud koondise juures olla ja teame, mida tähendab olukord, kus sa ei saa regulaarselt mänguaega. Siis tulebki väga hästi treenida ja keskenduda enda asjade võimalikult hästi ärategemisele. Kui sellega korras ja koosseisu ei valita, siis pole hinges kahetsust, et miks ma ei teinud seda või toda?

Kui lihtne või keeruline oli 20ndate keskpaigas elukohta vahetada? Pakun, et teil kõigil oli elu Tallinnas juba suhteliselt paigas.
Reinkort: Pigem lihtne. Ma olen Tartust pärit.

Lilander: Mul ja Martinil käis üleminek väga kiiresti. Hetke, kui saime teada Bohemiansi huvist, lahutas esimesest Šotimaal peetud sõpruskohtumisest ainult neli päeva. Pidime väga ruttu kokku lappima nii asjad Floras kui ka tavaelu.

Miller: Kõik käis tõesti väga kiiresti, aga samas minu jaoks oli see ikkagi lihtne. Kaks kohvrit ja minek.

Lilander: Me olime ikka väga kaua oodanud võimalust välismaale edasi liikuda.

Ehk et kui võimalus tekkis, sündis otsus Bohemiansi tulla lihtsalt?
Kolmekesi koos ning valjult ja selgelt nagu Joosep Toots enne seda, kui kirikuõpetaja teda fraasiga "vara veel" manitses: Jah!

Kui tuttavad olete nelja seina sündroomiga, kus sportlane on välismaal üksi nelja seina vahel oma mõtetega?
Lilander: Muidugi on peale tulnud. Isegi kui need kaks ütlevad, et ei ole, siis on ikka.

Miller: Ma ei tea, noh ...

Lilander: Kui tulen trennist, siis midagi väga palju teha ei ole. Esiteks olen ju väsinud ja niisama kesklinna tiirutama-jalutama ju ei lähe. Puhkus, taastumisprotseduurid, õhtusöök ja lähengi magama.

Ütlesite, et otsus Iirimaale tulla sündis lihtsalt. Kui rahul te nüüd, veidi vähem kui pool aastat hiljem selle otsusega olete?
Reinkort: Mina olen rahul. Uus keskkond ja välisleping. Näen päris jalgpalli. Atmosfäär on nii palju parem kui Eestis.

Miller: Õlut on mulle kuklasse ikka kõvasti visatud!

Tegelikult?
Lilander: Äärekaitsjana auti visates tuleb tribüünilt ikka igasuguseid asju.

Miller: Publikust sülitamine on ka siin kombeks. Kiiret auti visates saab õlut või inimese tatti.

Lilander: Mängupäev on enamasti reede ja siis laseb publik kogu nädala jooksul kogunenud stressi staadionil valla. Sõltuvalt kodus või võõrsil mängimisest meie kui mängijate vaatevinklist siis kas positiivselt või negatiivselt.

Miller: Otsusega Iirimaale tulla olen rahul. Ühtegi paha sõna ei ole. See rikastab mind kui jalgpallurit.

Kas te olete siin veedetud aja jooksul kasvanud paremaks ja/või teistsuguseks jalgpalluriks?
Kolmekesi: Agressiivsemaks kindlasti!

Miller: Arenenud olen kaitsefaasis ja ka füüsiliselt. Igal nädalal on kahel päeval kaks trenni. Tempo on kõva – kui palliga jokutan, siis igasuguse kahtluseta tuleb keegi mulle tagant sisse.

Reinkort: Eestis polnud mul ühegi kaitsjaga suuri probleeme, aga siin on. Tullakse hoopis teisiti selga.

Lilander: Ründajana on see Steni jaoks eriti tähtis, aga me kõik oleme pidanud õppima palli paremini kaitsma. Treener ei taha tingimata, et üks-ühele ära teeksid, vaid just palli säilitamist, kuni toetav kaasmängija juurde jõuab. Eestis tullakse väga harva nii jõuliselt selga ja sisse. Olen õppinud ennast kaitsma.

Seega võib vast öelda, et kui Premium liigas on näiteks Henrik Ojamaale omane jõuline stiil erand, siis siin pigem reegel?
Reinkort: Päris hea paralleel!

Lilander: Õblukesi mängijaid siin sisuliselt polegi.

Miller: Et vale mulje ei jääks, siis ma igaks juhuks rõhutan, et see ei ole ragbi, vaid me mängime ikka jalgpalli.

Lilander: Kohalikud poisid küsisid, mis on suurim erinevus Eestiga. Vastasin, et kui Iirimaa kõrgliigas VAR oleks, siis palliga mäng ainult võidaks. Vigastuste arv on ka siin suhteliselt kõrge. Aga kui VAR siia tuua, siis võib ka publikunumber langeda, sest jalgpall muutub automaatselt pehmemaks.

Miller: Eks see ole Iirimaa jalgpalli omapära. Ma ei usu, et nad midagi muuta tahavad.

* * *

Reedel tegi Bohemians kodus 2:2 viigi St Patrick's Athleticiga. Algkoosseisu kuulunud Miller vahetati esimese poolaja järel välja, Lilander jäi vahetuspingile, Reinkort ei kuulunud meeskonna koosseisu. 17 vooru järel asub Bohemians liigatabelis kümne meeskonna seas 24 punktiga kuuendal kohal.