Möödunud sajandil laulis Anne Veski, kuidas ta käis kaugel Roomas Vana Toomast tutvustamas. Viimased kaks aastat on kaugel Austraalias töö kõrvalt oma väravavahioskuseid demonstreerinud Karl Johan Pechter, kes peab ootamatu ja arusaamatu reeglimuudatuse tõttu omale järgmisel aastal uue koduklubi leidma.

2014. aasta 2. mail tutvustas Tartu Tammeka Premium liigale uut väravavahti, kui Nõmme Kalju vastu asus Tamme staadioni postide vahele toona 18-aastane Pechter. Vaatamata 0:2 kaotusele jäi nooruk tartlaste väravasuule veel neljaks mänguks ning seejärel teenis ta minuteid ebastabiilselt. 2016. aastal sai Pechterist Tammeka esikinnas - tiitel, mis püsis temaga kuus aastat, kuniks ta otsustas pika vigastuspausi seljatamise järel kodumaa tolmu jalgelt pühkida.

Karjääri 195. kõrgliigamängus sai Pechter Paide Linnameeskonna vastu kirja vaid kaheksa minutit, sellele eelnes seitse kuud kestnud trauma. Kindamees rääkis toona Soccernet.ee-le, et tolles matšis oli sedavõrd veider tunne, nagu debüüti teeks.

Publikut ja meeskonnakaaslasi südamest tänanud Pechter siirdus 2022. aasta lõppedes Austraaliasse. Kui kaks aastat tagasi ei kippunud mees oma otsuses ümber mõtlema, siis sarnase vastuse andis ta ka sel korral Soccernet.ee-ga vesteldes.

Karl Johan, kuidas sul läheb?
Läheb väga hästi, ei saa kurta. Olen elanud kaks aastat Austraalias. Korra käisin ka Eestis, aga üldjuhul olen pikemat aega siin olnud. Mulle meeldib siin, olen väga rahul.

Räägi nüüd lähemalt, miks sa sinna kaugele Austraaliasse kolisid?
Selleni viis see, et Eestis sai mingisugune ring täis. Sain 2022. aastal magistridiplomi ja jalgpalliga läks ju ka iseenesest hästi, paar korda kutsuti mind A-koondisesse ja sain seal koosseisus olla.

Aga mingil hetkel tekkis tunne, et sõidan kogu aeg sama rada ja teen sama asja – muutusi on natukene vähe. Mõtlesin, et on aeg midagi muuta ja teistmoodi teha. Võtsin kätte, muutsin oma elu 180 kraadi ja läksin mugavustsoonist välja. See kõik on mulle kõvasti kasuks tulnud.

Elu saab ju muuta ka lähemates riikides. Miks just Austraalia, mitte mõni muu riik?
Nagu kõik teavad, siis siin on võimalus maailma avastada ja raha teenida. Ilmad on üsna head ja jalgpallilises mõttes vaatasin, et saaksin teha tööd ja selle kõrvalt mängida ning pidada ka treeneriametit. Seda kõike ma lootsin, et saan siin teha, kuigi ma tõmbasin seljakoti selga, võtsin elukaaslase kaasa ning ei teadnud, mis mind päriselt ees ootab. Tagantjärele saan öelda, et olen teinud kõike seda, mida ette kujutasin.

Kus sa hetkel seal pesitsed?
Elan sellises väikeses külas nagu Pilliga (2021. aasta andmete järgi elab seal 175 inimest – H. H.), mis asub Uus-Lõuna-Walesi osariigis keset eimidagi. Täielik no man’s land (eikellegimaa - tõlk.), siin me teeme ainult tööd. Üldiselt olen kahe aasta jooksul olnud Brisbane'is ja Gold Coastis ning seal jalgpalli mänginud. Pool aastat mängisin ka Adelaide'is.

Mis tööd sa teed?
Oiii, siin on väga palju erinevaid asju tehtud. (Naerab). Kui esialgu läksime, siis tegin seda, mis kätte juhtus ja millega oli tol hetkel raha teenida. 2023. aasta alguses töötasime Lõuna-Austraalias Adelaide’i lähedal asuvas veinitehases ja tegime seal veini. See oli päris põnev – midagi korjama ei pidanud, töötasime masinatega, millega filtreeritakse veini. Terve päev filtreerisin veini ja õhtul sõitsin Adelaide'i trenni. Nii see päev läks, kilomeetreid tuli pool aastat päris korralikult. Vaba aega polnud isegi ühte sekundit – töö lõppes kolme-nelja ajal, trenniriided selga, kella kuueks trenni, kell üheksa koju ja järgmisel päeval kella seitsmest jälle minek.

Kas sa ära ei väsinud sellest tempost?
Ikka väsisin. Kuigi selles mõttes oli see kõik huvitav ja mõnus – teises riigis mängida ja tööd teha. Teenimisvõimalus on siin kandis hea ja väga-väga põnev on mängida teistes liigades.

Austraaliasse läksin ma kui mitte keegi. Võisin neile öelda "I am footballer from Estonia", mispeale küsiti "What is Estonia?", mitte isegi "Where is Estonia?". Tegelikult kedagi väga ei huvita. Kui üritasin mingite agentide kaudu lahendusi leida, siis väga lihtne see polnud. Koputasin klubide ustele ja sain võimalusi.

Olen saanud ennast palju proovile panna ning mängida selliste vastaste vastu, kellega poleks kunagi arvanud, et mängin. Eestis ajasin palli taga nii kaua, et kõik oli teada – kui mängid aastas kaheksa korda sama vastasega, siis lõpuks oled rohkem sõbrad kui vastased. Oli vaja mingisugust vaheldust. Eestis jäin Tammekale truuks ja mulle meeldis seal mängida ning Tartus olla, siis välismaal proovin kõike.

Millised tööotsad sul pärast veinitegemist olid?
Pärast seda mängisin ma Lõuna-Austraalia esiliigat, kuid läksin poole hooaja pealt minema, sest seal kisus klubiga ... Asjad ei läinud nii nagu lootsin. Läksin elama Gold Coastile, kus mängisin kohalikku kolmandat liigat.

Austraalias on väga ranged viisareeglid. Kõikidel klubidel võib olla vaid kaks välismaalast. Kui Eestis räägitakse sellest, et meil on väga ranged reeglid nende KTM-idega, siis see ei ole midagi, kui võrrelda Austraalia reeglitega.

Tol hetkel polnud mul võimalik kõrgemasse liigasse minna, sest poole hooaja pealt olid kõik viisakohad täis. Niisiis mängisin kolmandas liigas, mille me Southporti klubiga võitsime. Mõistagi tegin ka kõrvalt tööd. Olin ehitusvaldkonna peal, sai rohkem füüsilist tööd teha, mis oli paras väljakutse. Väga palju austan neid inimesi, kes mängivad töö kõrvalt jalgpalli. See on väga kõva pingutus.

Ja sellega su töökohad lõppesid?
Eelmise aasta lõpus sai mul Southportiga hooaeg läbi ja ma ei teadnud, mida oodata. Sain kohalikust Queenslandi kõrgliigast pakkumise, et minna Brisbane Citysse testimisele. See liiga on oma tasemelt A-League'ist ühe võrra madalamal ehk väga tugev.

Testimisel oli kaheksa väravavahti. Vaatasin, et täielik hullumaja, kõik olid sellise tasemega, et võiksid rahulikult ükskõik millises Premium liiga klubis mängida. Nad olid väga tugevad mehed, kes olid mänginud Skandinaavias ja Inglismaal League One'is ja Twos. Lisaks olid seal kohalikud noored, kes olid väga heal tasemel. Aga nende seast osutusin mina mingil moel valituks.

Sõlmisin lepingu ja olin terve hooaja seal. Samuti sain seal väravavahtide treenerina tööd teha, vastutades noortesüsteemi väravavahtide eest. Minu jaoks oli see hea diil. Seda kõike ma tänavuse aasta algusest kuni sügiseni tegin.

Mul on rõõm, et mulle usaldati nende noorte treenimine, sest soovin seda ka tulevikus teha. Usun, et saan midagi edasi anda ja neid noori oma teadmiste ning kogemustega toetada. Mida vanemaks saan, seda rohkem näen, kui oluline see minu jaoks on, et saan midagi endast anda.

Kuna klubi on Brisbane’is üks suurimaid ja linnas on ligikaudu kolm miljonit elanikku ehk kolm Eestit, siis noortesüsteem on seal suur. Mul oli motivatsiooni tegutseda, kuna baas oli laotud, mina sain seda siis lihvida. Oli väga suur vastutus, aga hea kogemus mulle.

Kuna Austraalia on meie jaoks kauge riik, siis on nende jalgpall samamoodi. Milline oli su eelarvamus selle jalgpalli osas?
Arvasin hoopis midagi muud. Kuna oskasin vaid Eestiga võrrelda, siis tulingi sellel baasil. Aga nüüd saan öelda, et jalgpallikultuur ja kõik see on siin teistmoodi. Seda kõige paremas mõttes. Nii tase kui kultuur on Eestist väga palju parem ja meeldivam. Kõrgliigaklubide infrastruktuur teeb silmad ette kõigile, kui välja arvata A. Le Coq Arena. Kõikidel klubidel on tugev taustsüsteem ja palju inimesi tööl. See on väga silmiavardav, kui kõva asja siin tehakse.

Ka madalamates liigades ... Ma mängisin noorena ju II liigas. Meie kodustaadionil Kaagvere staadionil oli puupink, kus sai riideid vahetada, hiljem sai Tartus pesema minna. Usun, et see on Eestis siiamaani, aga kohalikus kolmandas liigas on korralikud klubihooned, kus saab süüa ja end puhtaks pesta. Siit on väga palju õppida ja kaasa võtta, loodetavasti saan neid kunagi mõnes Eesti klubis rakendada.

Sul on selja taga hooaeg Brisbane Cityga. Kuidas teil läks?
Nii ja naa. Hooaja eel olid eesmärgid väga kõrged. Brisbane'i kõrgliigas jäädi eelmisel aastal 12 klubi osalusel neljandaks, tänavu tahtsime jõuda kolme sekka, kus on finantsiliselt tugevamad tiimid. Algus läks meil hästi, aga ühel hetkel said kaks-kolm põhimeest tõsise vigastuse ja siis hakkas kõik viltu vedama. Lõpuks jäime kümnendaks ehk see oli täielik läbikukkumine. Aga seda ainult liigas.

Karikas tegi meie saja-aastane klubi ajaloo ühe parima tulemuse, kui jõudsime 32 parema sekka. Võib ju öelda, et olime Austraalia TOP 32 klubi. Vägev tulemus. Kahjuks jätsin ma selle mängu vahele, aga meie teekonna lõpetas A-League'i klubi Western Sydney Wanderers, kellele kaotasime 1:2. See tegelikult näitab mingisugust taset, sest Wanderers sõlmis selle hooaja eel lepingu legendaarse Juan Mataga.

Kokkuvõttes jäin enda esitustega rahule. Mängisin kahe töö kõrvalt profilepinguga ja tegin seda väga hästi. See oli hea kogemus mulle.

Su jutust on aru saada, et sealne süsteem on natukene teistsugusem. Räägi natukene sellest jalgpallipüramiidist seal.
Sarnaneb see kõige rohkem Ameerika süsteemile. On üleriigiline kõrgliiga A-League, kus mängivad paljudele tuttavad klubid. Sealt ei ole võimalik välja kukkuda, sest klubidel on litsentsid. Kõik ülejäänu jaotub osariikide kaupa ning nendel osariikidel on oma püramiid, mille tipp on kohalik kõrgliiga, kus ma Queenslandis mängisin. Osariigi tugevus sõltub suures plaanis sellest, kui palju inimesi seal elab – Queensland, Uus-Lõuna-Wales ja Victoria on kõige tugevamad.

Kuidas sulle eurooplasena see püramiid meeldib üldse, eeldan, et pisut harjumatu?
Alguses ma ei saanud küll aru, miks asjad nii on. Nüüd olen selles süsteemis sees ja sellega ära harjunud. Siin on nii, et kui põhihooaeg lõppeb, siis lüüakse tabel lahku ja need parimad neli või kuus selgitavad omavahel võitja. Minu arvates lisab see kõik intriigi. Mulle meeldib, et mängitakse kodus ja võõrsil ning kogu moos. Siin ei rammita neli korda omavahel läbi.

Sa kirjutasid ühes Instagrami-postituses, et sulle määrati uueks hooajaks keeld. Mis selle taga täpsemalt on?
Selle taga on Austraalia jalgpalliliidu reeglite muudatus uueks hooajaks. Enne mainisin neid viisareegleid, et tiimis tohib olla vaid kaks välismaalast. Nüüd on nii, et viisaga väravavahti ei tohi klubidel olla. Positsioonipõhine reeglimuudatus ... Vot see asi läheb minu jaoks üle piiri. Sellepärast tegingi selle postituse, sest minu jaoks oli see naljakas.

Antud osariigi kõrgliigas olin ma ainus välismaalasest väravavaht. Karistati väga väikest osa inimesi ja seda põhjendati sellega, et tuua rohkem esile Austraalia kindamehi. Piketeerima ma kuhugile ei lähe. Kui nii, siis nii, kuigi rahul ma sellega pole.

Äkki nähti sind siis mingisuguse ohuna, et selline muudatus tehti?
Mulle endale tundub ka, et mõeldi, kuidas mingi hull tuleb Eestist ja võtab kõik kohad ära. (Naerab). Ma päris nii ei tundnud, lihtsalt arusaamatu muudatus.

Kas sa jõudsid mõelda ka positsioonivahetusele?
Korraks käis mõte läbi küll. Noorteklassides mängisin ründes ja sain seal paar väravat kirja. Aga ei, jään ikka oma liistude juurde.

Mis sinust saab nüüd?
Praegu võtan rahulikult. Hooaeg lõppes natukene rohkem kui kaks nädalat tagasi. Sain kõik otsad kenasti kokku tõmmatud. Praegu on off-season ehk vahepealne hetk. Kasutan seda aega töö tegemiseks ning samal ajal hoian ennast vormis, siis vaatan edasi. Kõrgliigat mängida ei saa, aga mine tea, millised mõtted või pakkumised võivad tulla. Hooaja ettevalmistus on siin väga pikk – algab novembris ja lõppeb veebruaris.

Kas selle reeglimuudatusega lõppes ka sinu töö väravavahtide treenerina?
Otsustasin, et hooaja lõppedes tõmban ka sellele tööle joone alla. Sellele vaatamata proovin end palju harida, käies erinevatel koolitustel. Kui mingil hetkel Eestisse naasen, siis on soov seda sama asja teha.

Millega sa praegu tegeled?
Paariks kuuks läksin linnast ära. Töötan nüüd farmis. Viisa kohustab töötama väljaspool linna. Minu jaoks langes see kõik kokku õigel ajal – hooaeg sai läbi ja vahepealsel ajal saan keskmaal tööd teha. Tööd ma ei karda ja hoian sportlikkus mõttes end heas vormis. Kõik on väga hästi.

Kui palju jõuad sa seal kaugel Tammekat jälgida, kuidas sulle nende esitused meeldivad?
Oi, ma olen väga hästi kursis. Hoian alati silma peal. Kui ma Eestis käisin, tegin nendega trenni. Jõudsin vaid paar nädalat treenida, aga Marti Pähn ja Mait Toom olid lahkesti nõus mind vastu võtma.

Tean väga hästi, kuidas neil ja kogu Eesti jalgpallil läheb. Iga natukese aja tagant räägin mõne mängijaga ka.

On Tammeka võrreldes eelmise hooajaga nagu teine võistkond?
Ei ütleks nii. Nägu on üsna sama, aga mäng on paremini käima saadud. Eelmisel hooajal mängisid Kalev, Vaprus ja Kuressaare üle ootuste hästi, Tammeka mängis alla keskmise ja jäigi halvale kohale. Praegu on minu arvates normaalsus taastatud – Tammeka on tabeli keskosas ja üritab kõrgemale saada. Mul on hea meel näha, kuidas [Richard] Aland on väravas ja [Tristan] Koskor rünnakul, välismaalastega on [Kristjan] Tiirik ka täppi pannud.

Kui hea asenduse Tammeka Alandi näol sulle sai?
Ma arvan, et nad tegid sammu edasi. Ta on peaaegu kõikides Premium liiga klubides mänginud. Ta ei ole ainult hea väravavaht, vaid ka väga hea inimene ja liider. Mul on ülimalt hea meel.

Nägid sa, mis Tammekaga karikavõistlustel esiliigaklubi vastu juhtus?
Mängu ennast ei vaadanud, aga skoori nägin. Seda pigem ei kommenteeriks. (Naerab).

Kas mõni Premium liiga klubi on su vastu huvi tundnud, et millal kodumaale naased?
Midagi on olnud, aga mitte midagi tõsist. Arvan, et ainult minu lähedased sõbrad teavad, kuidas ja millisel tasemel ma siin mänginud olen.

Kui palju oled sa jälginud Eesti koondise mänge?
Olen tulemustega kursis, aga vahepeal mängu parimaid momente ei näe, sest mingisugune geoblokk on peal. Mul on hea meel, et [Jürgen] Henni all on tekkinud uus hingamine ja mõned uued mehed on sammu edasi teinud. [Karl Jakob] Hein on arengus väga palju edasi pannud ning seda on eriti tore kõrvalt jälgida. Kõik liigub positiivses suunas.

Kui palju sa Eestit ja Tammekat igatsed?
Ikka igatsen. Tasub külas käia ja pikemas plaanis olen Eestisse tagasi tulemas. Eesti on kodumaa ja pere ning sõbrad on tähtsamad tegurid. Eestisse on alati tore tulla.

Millal võib sind tagasi oodata?
Võib-olla järgmise aasta lõpu poole mingiks hetkeks. Millal jäädavalt, seda ma ei oska öelda.