Et selgitada jalgpalli ja fänluse olukorda Eesti taasiseseisvumise ajal, peab minema natuke ajaloos tagasi.

• Lugu ilmus oktoobrikuu Jalkas.

Jalgpall oli olnud kahtlemata kõige populaarsem spordiala esimese Eesti vabariigi ajal, kuid nõukogude okupatsiooniga kadus ka koondis ja klubid hakkasid mängima Nõukogude Liidu jalgpalli meistrivõistluste süsteemis. Seda kuni 1969. aastani, kui loobuti sootuks ka liidu sarjades osalemisest.

Kohalikud meistrivõistlused küll toimusid, aga jalgpall venestus vaikselt ja sellega seoses kadus ka suurem publikuhuvi. Taasliitumine liidu meistrivõistlustega aastal 1983 tõi publiku taas jalgpallistaadionile. Avamängu kogunes "Komsomolkale" vaatama 8000 inimest. Kohaliku liiga vastu oli huvi olemas Pärnus, kus 1980-ndatel oli mängudel keskmiselt 300–900 pealtvaatajat. Suurematel mängudel kogunes staadionile 2000 pealtvaatajat.

Seega oli huvi jalgpalli vastu säilinud. Seda suuresti tänu televisiooni vahendusel nähtavatele suurturniiride ja nõukogude klubide UEFA sarjade mängudele. Põhja-Eestis sai näha ka Soome televisiooni, kus kanti üle samuti Inglismaa liigade mänge.

Proloog. Enne kui sinine tribüün sai siniseks

On aasta 1992.

Eesti on taas iseseisev. Riigil on oma lipp, oma hümn ja oma nimi. Ja pärast pikka vaheaega on Eestil taas midagi, mida paljud jõudsid igatseda – oma jalgpallikoondis. Ja see koondis mängib kõigi teiste koondistega pääsme eest suurturniiridele!

Staadionil ei ole veel tänapäevast sinist fännisektorit. Ei ole organiseeritud reisigruppe, kindlat laulude repertuaari ega sadu liikmeid ühendavat fänniorganisatsiooni.

On lihtsalt inimesed. Mõnikümmend jalgpallihuvilist, kes tahavad näha Eesti koondist mängimas ja kellele sinine särk tähendab midagi enamat kui spordivormi.

1992. aastal on fänne nii vähe, et tekib unistus näha jalgpallitribüüni kunagi sinisena. See unistus ei sünni üleöö. Selleks kulub omajagu aega.

Mida me fänlusest teadsime?

Tegelikult ei teadnud me mitte midagi! Ausõna. Mitte kui midagi. Me olime näinud telekast, kuidas suurtel staadionitel kaasa elatakse. Legendaarne fänn Andrus Pettai oli käinud paar korda Moskvas liidu koondise ja klubide UEFA sarjade mängudel. See oligi suuresti kõik, mida saime eeskujuks võtta. Sellest teadmatusest hoolimata oli tekkinud arusaam, et ka iseseisvas Eestis tuleb kuidagi fänlus käima saada. Meile ei sobinud selline "kaasaelamine", nagu oli Kalevi korvpallimeeskonna mängudel, kus ainsam hüüe oli "Kalev, Kalev". Tahtsime midagi enamat, midagi, mis erineks korvpallist ja sarnaneks natukenegi sellega, mida telekast oli nähtud.

Esimene fännisektor

Päris esimestel koondise kodumängudel veel mingit ühtset fännirühma ei olnud. Sloveenia ja Šveitsi mängude ajal oldi üle staadioni laiali. Kuid peagi hakkasid FC Flora mängudel tutvunud noored jalgpallihuvilised liigamängude ajal kaasa elama Kadrioru staadioni abitribüüni keskel. Just seda sektorit võib pidada Eesti esimeseks fännisektoriks. Mingit ideoloogilist vaatenurka sellel polnud. Sellel oli lihtne põhjus: abitribüüni pilet maksis kordades vähem kui peatribüüni oma ja keskjoone juures olev sektor valiti sellepärast, et sealt tundus kõige parem vaade olevat.

Tegelikult oli ka variant tasuta sisse pääseda, mida tihti kasutati. Kohale tuli minna paar tundi enne mängu algust. Väravad olid lahti ja läksid tribüünile. Keegi sind minema ei ajanud. Õlled olid kaasas ja nii tegimegi seal aega parajaks. Seega fännisektor kujunes välja suhteliselt juhuslikult ja midagi sihipäraselt selleks ei tehtud. Ega me ei teadnudki, et maailmas on olemas selline asi nagu eraldiseisev ultrasektor. Koondise kodumängul koguneti esmakordselt organiseeritult fännisektorisse 12.05.1993 kohtumisel Malta vastu.

Flora fännidest sai ka koondise fännide tuumikpunt. Sellel oli kaks lihtsat põhjust. Koosnes ju koondis suuresti Flora mängijatest ja teistel klubidel eriti fänne ei olnudki. Kui mitte arvestada eri nimede all mänginud TVMK fänne, kes olid neljakümnendates töömehed ja tõid natukenegi oma "Fanera, Fanera" hüüetega elevust Eesti tollasesse jalgpalli.

Esimesed väliskontaktid

Esimene kontakt Euroopa fänlusega oli 1994. aasta mais, kui Eestit külastas Šotimaa koondis. See oli meie jaoks kosmos. Me olime telekast midagi näinud, aga see, kuidas Tartan Army Tallinna vallutas, oli midagi, mis tuli teiselt planeedilt. Me ei osanud mitte midagi sellist endale isegi ette kujutada. Siinkirjutaja jõi šotlastega mitu päeva, püüdes mõista, mismoodi see jalgpallifänlus siis tegelikult käib. Aga ausalt, aru ei saanud. See kõik, mis toimus tollases Tallinnas, oli midagi ulmefilmitaolist ja sina ise olid selle keskel. Müstika. Šotlased vallutasid Tallinna tollase ainukese väliterrassi ja euroopalikus mõistes restorani ehk Eeslitalli ja pidutsesid seal sisuliselt ööpäev läbi. See, et staadionil lauldakse, oli meile teada, aga see, et möll toimub linnas enne ja pärast mängu, oli meile midagi täiesti uut.

Teine oluline väliskontakt oli suvises Pärnus Balti turniiril, kui Eesti fännid tutvusid leedukatega. See oli see hetk, kui ilmselt mõistsime, et ka väikse pundiga on võimalik möllu teha. Leedu väiksearvuline fännipunt suutis Pärnus korraliku kaasaelamise korraldada. Just sealt saime innustust, et Eesti lapsekingades fänlust veelgi arendada.

Esimesed fännilipud

Telekast olime näinud, et staadionitel pannakse reelingutele lippe. Ja need ei ole tihtipeale riigilipud. Miks? See meid ei huvitanud. Kui mujal on, siis on meil ka vaja. Eesti esimese fännilipu tegi Andrus Pettai, see oli voodilinale õlivärvidega maalitud rohemustvalge Union Jack. Sellist lippu oli ta näinud Moskva Torpeedo mängul ja sealt üks ühele see maha viksiti. Seda kasutati FC Flora mängudel. Koondisemängudeks tehti samasugune, aga sinimustvalge. Sellest saigi hiljem Jalgpallihaigla logo ja siiani on staadionil kõikidel kodumängudel need lipud lehvimas. Jalgpallihaiglat on palju kritiseeritud nende lippude pärast. Et oleme mingid Briti jalgpalli kummardajad jne. Tegelikkuses ei teadnud me maad ega mütsigi, miks ja kuidas fännilippe tehakse. Üks meie seast oli päriselt ühte lippu näinud ja selle baasil tehti ka Eesti esimesed lipud.

Esimesed fännilaulud

Kui fänne oli kogunenud juba kümmekond, siis oli selge, et on tarvis kuidagi kaasa elada. Ainumas asi, mida me arvasime teadvat, oli see, et seda tuleb teha võimalikult kõva häälega. Õnneks oli meie seas paar meest, kelle hääl oli õige võimas. Nendeks olid Ott Pruun ja Atlan Karp. Kui nemad suu lahti tegid, kajas Kadrioru staadioni peatribüünilt ilusti tagasi. Eks need esimesed hüüded olid ikka suht primitiivsed. "Võitle, Eesti, võitle" jne. Aga peagi tekkisid esimesed fännilaulud, mis valmisid malevalaulude ja tuntud poplugude põhjal. Näiteks kui meile löödi värav (ja seda juhtus pea alati), lauldi laulujuppi: "Aga sest pole midagi, korjan kuuseriisikaid ja ikka elan ära." Ja loomulikult oli legendaarne väikse notsu lugu.

Jalgpallihaigla nimi

1990-ndate keskpaigaks oli tekkinud paarikümne inimese suurune punt, kes regulaarselt koondise kodumängudel käis. Sellega seoses tekkis vajadus kuidagi ennast identifitseerida. Mis punt see on, kuidas me saame uutele liitujatele seletada, millega tegu? Kuidas eristada seda FC Flora fännidest? Kuna koondisemängudel käisid tollasel fännitribüünil ka mõned inimesed, kes FC Flora mängudel ei käinud, tuli neid kahte punti kuidagi eristada. Nime mõtles välja Tarmo Tuule, kes pani kaks asja loogiliselt kokku. Me oleme jalgpallihaiged ja haiged on ju haiglas. Seega oleme jalgpallihaigla patsiendid. Nii see nimi sündis ja sellest hetkest võib öelda, et sündis de facto ka Jalgpallihaigla. See nimi justkui sidus fännid ühtseks rühmaks ja soodustas koondisefänluse arengut.

Jalgpallihaigla sünnivalud

Kuna rühmitus oli de facto olemas, siis hakati mõtlema sellele, kuidas organisatsioonile juriidiline keha luua. Selleks kogunesid fännid korduvalt Tallinna lokaalides, et seda juriidikat arutada. Ega kellelgi erilist arusaama polnud, milline see MTÜ põhikiri olema peaks, aga arutamist oli palju. Ei tea, kas põhjuseks oli vägijookide mõju, aga jälle ja jälle jäi organisatsioon juriidiliselt asutamata. Kuni tekkis tõsine vajadus ametlikult jalgpalliliiduga asju ajada. See tekkis seoses uue staadioni valmimisega ja liit tahtis, et fännid ise koordineeriksid piletite müüki fännisektorisse. Piletilevi soovis piletite eest ülekannet ja selleks oli vaja pangakontot.

Nende mängude lähenedes sai selgeks, et on vaja see organisatsioon juriidiliselt ära asutada. Selleks kogunes kaunil päeval mai lõpus legendaarse jalgpallifänni Toomas Kalmeti ehk Rootsi Kunni Nõmme kodu hoovi fännide rühm, et lõpuks see asi ära teha. Kas oli põhjus see, et tollel korral vägijooke väga ei tarvitatud, või oli olukord jõudnud selleni, et päriselt oli tekkinud tõsine vajadus juriidilise keha järele, aga seal see Jalgpallihaigla asutatud sai. Kuigi asutamiskoosolek toimus mai lõpus ja esimesed dokumendid on vormistatud 28.05.2001, siis de jure on Jalgpallihaigla sünnipäev 13.07.2001, kui MTÜ Jalgpallihaigla sai äriregistrisse kantud.

Esimestele mängudele Lillekülas sai veel sularaha eest piletid ostetud. Nii Hollandi kui Iirimaaga mänguks ostsid fännid üle 500 pileti. Kõik see käis sularahaga. Siinkirjutaja oli üks rahakogujatest ja viis raha ka Draamateatrisse Piletilevi punkti. Seda oli kaks kilekotitäit. Üksi ei julgenud Raekoja platsilt sinna minna, võtsin töölt turvamehe kaasa. Pileteid trükiti viis päeva. Hiljem tuli piletitele järgi minna, need tellimuste alusel ära jagada. Paras tegemine oli. Sellel hetkel polnud veel õiget staadioniplaani ega midagi. Kogu piletite broneerimine ja jagamine käis Exceli tabeli põhjal. Aga tehtud sai.

Jalgpallihaigla ajalooline tähtsus eesti fännikultuuris

Jalgpallihaigla ajaloolist tähtsust eesti jalgpallifänluses võib pidada üsna oluliseks. Tegelikult ei seisne see ainult selles, et ta on olnud üks suurimaid fännirühmi, vaid selles, et ta aitas kujundada arusaama, milline eesti fänn üldse olla võiks. Jalgpallihaigla aitas luua nii Eesti koondise kui ka üldist fännikultuuri. 1990. aastate alguses oli Eesti koondise organiseeritud fännikultuur väga tagasihoidlik. Alguses oli tribüünil väga vähe inimesi.

See on oluline, sest Jalgpallihaigla ei tekkinud valmis fännikultuuri sisse – ta oli üks selle kultuuri ülesehitajaid ja eeskujusid. Selle parim tõestus on see, et paljud hilisemad klubide juurde tekkinud fännirühmitused on oma esimeste laulude eeskujuks võtnud just koondisemängudel esitatavad laulud.

Jalgpallihaigla üks olulisemaid panuseid oli see, et Eesti koondise vaatamine ei tähendanud enam ainult tribüünil istumist. Varajases fännikultuuris tekkisid hüüdlaused, laulud, lipud, ühine kaasaelamine, fännireisid ja organiseeritud toetamine võõrsilmängudel.

See oli Eesti jalgpallis oluline muutus: fänn ei olnud enam lihtsalt publik, vaid mängu atmosfääri looja. Seega on Jalgpallihaigla lugu ühtlasi lugu sellest, kuidas üks väike seltskond muutus nähtavaks massiks.

Tänusõnad

Lõpetuseks tahan tänada kõiki, kes olid Jalgpallihaigla loomise juures ja on läbi veerandsajandi aidanud kõikvõimalikes tegemistes. Olgu selleks siis lippude panek staadionile, rongkäikude korraldamine, piletite jagamine, reiside organiseerimine või palju-palju muud, mida kõike ei jõua siia kirjutada. Samuti tänan kõiki, kes on olenemata mängupaigast, aastaajast ja ilmast ikka ja jälle käinud staadionitel koondist toetamas. Just teie olete see 12. mees, kes teeb jalgpallimängust selle õige elamuse. Aitäh teile ja olge ikka kohal.

Staadionil näeme, raisk.