Neil päevil jookseb telekanalis RTL reklaamlõik, kus viigipükstes Jürgen Klinsmann televaatajale naeratades palli togib, käed puusas veidi häbelikult muiates erinevaid poose võtab, samas kui taustale kuvatakse üksteise järel sõnad: maailmameister, Euroopa meister, UEFA karikavõitja, rahvuskoondise peatreener.

Võib täitsa uskuda, et Klinsmann, kelle positsioon Saksamaal sai juba lisaks loetletud saavutustele lõplikult kinnistatud 2006. aasta suvemuinasjutu peamise stsenaristina, suudab sakslaste tähelepanu köita küll ning jäi vaid oodata, mis toode Klinsmanni sära taustal endale tähelepanu lunib.

Aga traditsiooniline ootus, olgu selleks siis näiteks šampoon või kindlustuspakett, jäi täitumata, kuna sel korral oli reklaamitavaks tooteks telejaam RTL ning Klinsmann ise. Nimelt annab RTL teada, et Euroopa meistrivõistluste valikturniiri stuudiospetsialistiks on kutsutud Klinsmann, kelle etteloetud tiitlid pidid vaatajat veenma, et telejaama pakutav toode on kõige kõrgema kvaliteedimärgiga. Sarnaselt šampoonireklaamile kutsutakse meid enesekindlusest kiirgava sümpaatse mehe käeviipe saatel imedemaailma, kus lubadus kõõma vabanemisest on sel korral asendatud kõrgetasemelise jalgpallianalüüsi pakkumisega.

Kuid hoolimata Klinsmanni välisest särast ei suuda too reklaam varjata ilmselgeid kahtlusi: on siis Klinsmann sõnavalitsemises tõesti niisama osav kui palli käsitlemisel; kas tal jagub külma närvi ka verbaalsetes üks-üks olukordades; kas ta suudab säilitada tasakaalu kriitikameele ja emotsioonide vahel; kas ta suudab hoida vajalikku distantsi enda ja oma kriitikaobjektide vahel, kellest enamus ta isiklikud tuttavad ning ehk isegi sõbrad?

Keegi ei kahtle, et Klinsmann suudab hoida palli jalal senikaua, kuni vaatajal silm kinni vajub, kuid kas ta suudab moodustada ka grammatiliselt korrektseid ning sisult tihedaid lauseid? See on katsumus, millega Klinsmann ja RTL reaalselt silmitsi seisavad.

Teleekspertide ja kommentaatorite tegevuse ajalugu näitab, et vaid välisele ilmele, positiivsele eelhoiakule üles ehitatud teletootega on tarbijat oma võrku meelitada üha keerulisem. Jalgpalliekspertide töösse suhtutakse üha tõsisemalt – kordaminekuid premeeritakse, altminekutele osutatakse halastamatult. Ühiskond on muutunud teadlikumaks, kriitilisemaks. Aina kasvavas konkurentsis on vigade tegemise ruum üha ahtam ning nii nagu spordis, on ka (spordi)ajakirjanduses ühelainsal hetkel võimalus lasta end jäädavalt valdkonna ajalukku salvestada. Sellist teadmist võib ka Klinsmanniga seonduvalt viimastel aegadel saksa meediast kasvõi ridade vahelt välja lugeda.

On täiesti arusaadav, et mõni hetkeline eneseunustamine, hetkeks jalutama läinud enesekontroll, võib päevavalgust näidata süütule möödalaskmisele. Kuigi alljärgnevalt me ühele sellisele ka osutame, tuleb rõhutada, et oluline pole mitte too eksimus iseenesest, kuivõrd keskkond, millesse too eksimus sattus. See on õpetlik näide, kuidas konteksti sobitudes võib üks episood pälvida ajaloos koha, mis sellele tingimusliku konteksti puududes ealeski osaks poleks saanud.

Selliste hetkede, süütute möödalaskmiste ajalooks kujunemise suurim väärtus seisnebki asjaolus, et need hetked annavad tagantjärele võimaluse uurida just konkreetse kultuuriruumi meeleolu ja väärtushinnanguid, ning nende uurimine annab ka vastuse, miks ühele või teisele triviaalsele hetkele ülerõhutatult tähelepanu osutatakse ning need ahnelt enesesse imetakse. Ja ka vastupidi, miks paljudest vigadest mööda vaadatakse.

Mõned nädalad tagasi, kui Gelsenkircheni Schalke kaotas koduväljakul UEFA Meistrite Liigas üsna dramaatiliselt moel Manchester Cityle, olla tribüünil viibinud Bildi ajakirjanik Alfred Draxler kuulnud, kuidas Schalke fännid oma koduklubi "Schalke 05"-ks sõimasid.

Kuidas siis ometi nii – 05? –, samas, kui iga väike laps Saksamaal teab, et jalgpalliklubi Schalke nime grammatilise terviku osaks on "04". Tolle null-viis numbrikombinatsiooni ajalugu tuleb otsida 1973. aasta juulist, kui telejaama ZDF õhtuse spordisaate toonane juht Carmen Thomas otse-eetris teatas, et Schalke 05 mängis euroliigas Liege'i klubiga.

Thomas oli kõnealust spordisaadet juhtinud sama aasta veebruarist, alates millest sai nii tema kui ka telekanal osaks katkematutele juttudele, kriitikalainele, kuidas naised pole õiged juhtimaks nii mehist ettevõtmist nagu spordi- ja jalgpallisaade seda on.

Huvitava kokkusattumusena meenutatakse todasama episoodi ka jalgpallikultuuri ajakirja 11 Freunde selle kuu alguses ilmunud skandaalidele pühendatud erinumbris, milles ajakirjanik Leon Wohlleben väidab, et Thomase eksimuse järele olla tema kriitikud õhanud: “Viimaks ometi!" Nii ei jäänudki telejaamal muud üle, kui ajalehe Bild juhitud avaliku surve tulemusel Thomas mõne aja möödudes saate juhtimisest kõrvaldada.

Selles episoodis oleks kasulik mõista kahte aspekti. Esiteks seda, et vallandamise põhjuseks polnud Thomase eksimus, kuivõrd asjaolu, et eksimuse põhjustas Thomas; see omakorda viib meid aga teise järelduseni, ja nimelt – Thomase vastane kriitika polnud isiklik, kuna selline kriitika oleks osaks saanud ükskõik millisele teisele naisele.

Wohlleben ütleb sealsamas artiklis, et meessaatejuhid eesotsas legendaarse Jörg Wontorraga on Schalke asutamisaastaks (1904) nimetanud kõikvõimalikke kombinatsioone, ent mõistagi pole nood eksimused seadnud kahtluse alla nonde MEESTE jalgpallialast kompetentsi.
Siit edasi mõeldes näeme, et ühe NAISE eksimuse järel avanes võimalus osutada kustuma kippunud piirile (jalgpalli)kompetentsete meeste ja ebakompetentsete naiste vahel.

"Schalke 05", keelevääratus, mis Carmen Thomasele töökoha maksis.

Jalgpalliruum kuulus 1970ndatel jäägitult meestele, naised selles polnud küll antikehad, ent fenomenid kindlasti, aga päris kindlasti polnud too maailm moraalselt valmis naistele jalgpallis aktiivseid rolle usaldama. Ajastu meelsuse võtab kokku 1973. aasta veebruaris Bild am Sonntagis ilmunud telekriitiku Michael Bernhardi artikkel, kus ta ütleb, et: "Spordistuudio peab jääma meestele, kuna sport on tugevama sugupoole valdkonnaks."

Sellest vaatenurgast võib mõne nädala taguse Schalke fännide käitumise võrdsustada omaenda klubist eemaldumisega, mis andis võimaluse tollele ebamäärasele NAISELIKULE Schalke 05-le heita ette mehisuse ehk arusaadavalt positiivsete omaduste puudumist. Õige Schalke – too 04 – poleks eales selliseks nõmeduseks suuteline!

Kuigi Thomase-juhtum tervikuna on tõesti erakordne, võime ligilähedase analoogi leida ka hilisemast ajast, kuid siis juba pudenenuna hoopis teistsugusele ühiskondlikule moraalipinnasele. Viitan eelmise aasta juhtumile, kui maailmameistrivõistluste ajal rünnati telejaamas ZDF mänge kommenteerinud Claudia Neumanni. Ka toonased debatid lähtusid soopõhiselt platvormilt; seda nii Neumanni ründajate kui kaitsjate perspektiivist vaadates.

Näiteks ütles Neumanni kaitsele asunud ZDF-i sporditoimetuse juht Thomas Fuhrmann, et Jaapani mängijaid ei aja omavahel segamini üksnes Neumann, vaid seda teevad ka telejaama meesreporterid. On muidugi tähelepanuväärne, et toimetuse juht õigustab oma töötaja vigu, kuid niisama tähelepanuväärne on ka asjaolu, et ta püüab tõrjuda süüdistusi, mis seovad omavahel kommentaatori professionaalsed vead tema sootunnustega.

Kuivõrd keerulisi probleeme erinevate kategooriate (sugu – elukutse) omavaheline segamine kaasa võib tuua, näitab toosama ZDF-i juhtum. Kuna avalikkuse surve Neumanni kaitsel osutus sedavõrd kirglikuks ja pilkupüüdvaks, asus ZDF-iga maailmameistrivõistluste ülekandeid jaganud ARD nimetatud sündmuse valguses turniiri käigus samuti oma meeskonda naiskommentaatorit otsima.

Kuidas leida tasakaal sugudevahelistest pingetest tingitud ühiskondliku moraali ning ühiskonna moodustavate indiviidide isiklike oskuste, võimekuse ja väärtushinnangute vahel; kuidas leida lahendus nii, et kannatajate hulk miinimumini oleks viidud, need on kriitiliselt tähtsad küsimused, millega Lääne-Euroopa täna silmitsi seisab.

Üldine tendents, vähemalt siin tõstatatud probleemi valguses, näib aga liikuvat seda teed, kus ainuüksi viigipükste kandmine teadmiste või nende esitamisoskuse puudumist enam päästa ei suuda. Selliste arengute veenvaks näiteks on just ARD ning eelmise aasta MM, kui telejaam turniiri järjel maailmameistri Philipp Lahmiga koostöö lõpetas.

Eelmisel suvel täitis Lahm ARD-s eksperdi rolli, kuid üsna kiiresti sai selgeks, et avaliku esinejana osutus ta liiga pehmeks, tema arvamused ümmargusteks. Loomulikult ei kahtle keegi Lahmi jalgpallialastes üldteadmistes, Saksamaa koondise põhjalikus tundmises, kuid tema tööülesanded ARD-s ei vastanud tema karakterile. "Ootasime temalt konkreetsemaid hinnanguid," selgitas telejaama sporditoimetuse koordinaator Axel Balkausky.

Viimaseks tahaks osutada, et koostöö selline lõpp on meie tõstatud probleemi valguses kriitiliselt tähenduslik ning seda põhjusel, mille küllap iga lugeja juba ühel või teisel moel sõnastada oskab, kuid mille üheks kindlaks nimetajaks on müra puudumine. Lahmi ja ARD koostöö viidi lõpule rangelt professionaalsel alusel, sellesse ei lisatud elemente teistest kategooriatest, mis omakorda vabastab energia, et oma valdkonda müravabalt edasi arendada.

Video: Jürgen Klinsmann RTL-i kodulehel eelseisvaid mänge kommenteerimas