Jalkakõnnak Prahas ehk trehvunksid Ballon d'Or'i, rõlge betoonkolossi ja Siim Lutsuga (0)
Praha turistikaardid soovitavad uudistada Karli silda, raekojaplatsi ja seksimasinate muuseumi ning osta koju kaasa tšehhi kristalli, aga jalgpallisõber peaks Prahasse sattudes selle kõik unustama. Ette tuleb võtta hoopis retk mööda tähtsaid kultuuriobjekte, mis kannavad endas edasi 20. sajandi algusest kogunema hakanud pärandit.
Reisimise kättesaadavus on koroonaviiruse saabumisega muutunud defitsiidiks, aga kujutame ennast maailma, kus jalgpallisõbra põhjusel või teisel Tšehhi pealinna Prahasse sattumine pole harukordne ja suurt pingutust nõudev, vaid täiesti tavapärane sündmus. See maailm oli kaks aastat tagasi täiesti olemas ja loodetavasti naaseb peagi. Kui tegu pole just pingelisemat sorti ärireisiga, leiab üldjuhul kolm-neli tundi, et veidi ringi vaadata.
Siinkirjutajal oli see aeg Prahas novembri keskel. Tšehhi – Eesti MM-valikmängu toimumispäeva hommikul, kui muu töö oli tehtud ja õhtuste ülesanneteni veel minna. Sai ette võetud jalkakõnnak ehk uitamine mööda Praha põnevaid jalgpalliobjekte. Olgu öeldud, et pealkirjas sisaldub törts sohki, sest lisaks kõnnakule sai liigutud ka trammi, bussi ja funikulööriga.
Jalkakõnnaku alguspunktiks valisin Letna staadioni, mis koduks Praha Spartale ja võõrustas samal õhtul ka Tšehhi – Eesti kohtumist. Tiheda liiklusega magistraali kõrval asetseva areen iseenesest teab mis suur vaatamisväärsus ei ole, sest jätab üpris väsinud ja ebakorrapärase mulje. Aga ta on seisnud sel kohal 1917. aastast ning Sparta fännide jaoks kodu ja kindlus.
Ning selle viimase kinnitamiseks on Letna staadioni seinad kaetud erinevate ägedate maalingutega, mis on ilusad ja jõulised, jätmata õhku mingit kahtlust küsimuses, kes siin peremees on. Staadionil asub ka klubi ametlik kauplus, kus kenasti valgustatud saalis müügil kõik, mis ühe õige Euroopa jalkaklubi nännipoes ikka – sallid, särgid, mütsid, märgid, röstrid, rahakotid ja muu kraam.
Aga kui soov on näha mõnevõrra äkilisema iseloomuga sümboolikat, tuleb kõndida paarsada meetrit mööda M. Horakova tänavat siseministeeriumi hoone suunas ning keerata seal vasakule Cechova uulitsasse, kuniks silma hakkab silt Letenšti Shop, mis juhatab keldrikorrusel olevasse väikesesse poodi, kus müüvad oma kraami Praha Sparta ultrafännid.
Kui Letna staadion üle vaadatud, on mõistlik astuda trammile number kaheksa ning sõita liini Nadraži Podbaba nimelisse lõpp-peatusesse, sest seal ootavad jalkakõndijat Ballon d'Or'i laureaadi monument ja Praha kõige pungima jalkaklubi väga kaunis ja omapärane areen. Lõpp-peatusesse jõudnuna tuleb sihiks võtta Juliska staadion, kuhu pääseb mööda… Juliska tänavat!
Enne vutiobjektini jõudmist tuleb üles ronida kõrgest trepist, mille tipus tervitab jalkakõndijat Josef Masopusti monument. 1962. aastal Tšehhoslovakkia koondise liidrina meeskonna MM-finaali aidanud poolkaitsja pälvis samala aastal Ballon d'Or auhinna, mille on tšehhidest hiljem võitnud ainult Pavel Nedved (2003).
2011. aastal avatud monumenti ümbritsevad sillutisse asetatud 11 metall-tahvlit, kus kirjas Masopusti ja veel kümne Praha Dukla legendi nimed. Igaühe juures ka nende labajalajäljend. Välja arvatud väravavaht Ivo Viktor, kes on ametile kohaselt jäädvustatud käejäljendiga. Masopusti monumendi imetlemise järel tuleb asuda läbirääkimistesse valvuritädiga.
Inglise keelt ta ei oska, aga vene keelest saab veidi aru. Kui kasutada väljendeid "jalgpalliturist" ja "kuulus Praha Dukla", siis ilmselt õnnestub välja rääkida luba Dukla staadionil veidi ringi vaadata. Vaeva tasub näha, sest areen on põnev ja eriline. Mäenõlvale toetuva peatribüüni ülemisest reast avanev võimas vaade Prahale.
Dukla sportliku edu jääbki Masopusti aegadesse, viimati võideti meistritiitel 1982. aastal. Praegu kuulutakse Tšehhi esiliigasse, kus saadi mullu 8. koht. Publikuarv on kasin ja Dukla spordiklubi teised harud (näiteks moodne viievõistlus, millele on staadioni sissepääsu juures pühendatud suur seinamaaling) jalgpallist edukamad.
Aga ometi on just Dukla Inglismaal raudselt kõige kuulsam Tšehhi jalkaklubi. Nimelt on nende retrosärk, kaunis kollase-punase kombinatsioon muutunud jalgpallihipsterite seas väga hinnatud kaubaks. Peamiseks põhjuseks briti indie-bändi Half Man Half Biscuit 1986. aasta pala "All I want for Christmas is a Dukla Prague away kit".
Dukla pole kunagi võitnud ühtegi eurosarja (1967 jõuti poolfinaali Euroopa meistrite karikasarjas ja 1986 karikavõitjate karikasarjas) ja nende sportlik edu jääb kaugesse minevikku, aga legend elab edasi ihaldatud retrosärgi kaudu ning teeb neist pungi kultuskangelase. Hea meenutus, et paksu ja mitmekesise kultuurkihiga jalgpallis on võimalik end jäädvustada ka muul moel peale sportlike tulemuste.
Dukla areen imetletud, on paslik trammipeatusesse naasta ja siis nr 8 või nr 18-ga kolm peatust tagasi sõita. Maha astuda Vitežne Namestis, kust saja meetri kaugusel leiab Kafkova bussipeatuse, kus tuleb astuda sõidukile nr 143 ja sõita lõpuni välja. Sihtkohaks on maailma kõige koledama jalgpalliobjekti aunimetusele kandideeriv Strahovi staadion.
Tegemist on betoonkolossiga, mille tribüünid mahutavad kirjade järgi üle 200 000 inimese. Kuidas? Sest väljak, mida need tribüünid ümbritsevad, mahutab üheksat täismõõtmetes jalgpalliplatsi. Jalutuskäik ümber staadioni võtab normaalses tempos liikudes julgelt pool tundi, sest rajatis on tõesti tohutu.
95 aasta eest võimlemisfestivalide tarbeks ehitatud koloss on ajahambast väga jõuliselt puretud ning tribüünidele pääs suures osas suletud. Novembris oli ühe otsatribüüni alune siiski avatud, sest sinna oli üles pandud näitus kommunistliku režiimi kuritegudest. Lõhutud, lagunev ja tilkuv betoonõudus tundus sellele näitusele sobilik koht, sest tekitas rusuva õhkkonna.
Tribüünidele ligipääs on traatvõrgu või muude vahendite suletud, aga kui olla nahaalne ehk astuda üle takistavast barjäärist ning otsida pikalt, kuniks õnnestub leida üks ja ainus lukustamata värav, on võimalik Strahovi staadionit ka tribüüni ülemisest reast uudistada. Seal vedelevad õllepudelid ja kasutatud preservatiivid viitavad, et Strahovil armastab aega veeta ka kohalik noorsugu.
Strahovil hoiab elu sees Praha Sparta, kes peab seal oma noortemeeskonna treeningbaasi, mis koosneb seitsmest jalkaplatsist, kuppelhallist ja klubihoonest. Kontrast, mida pakuvad aktiivses ja mõistlikus kasutuses areen ning seda ümbritsevad hüljatud tribüünid, on võimas. Aga selle fikseerimiseks ei ole vaja pikalt passima jääda.
Seni olulisel määral ühistranspordile toetunud jalkakõnnak jätkub nüüd tegeliku jalutamisega. Petrini mäe otsas, kus Strahovi staadin paikneb, asub ka üliõpilaslinnak, mille läbimise järel jõuab vutikõndija Petrini parki. Seal asuva observatooriumi ees on momument Tšehhoslovakkia riigi ühele rajajale Milan Rastislav Štefanikule.
Observatooriumist veidi edasi asub Praha ainsa funikulööriliini ülemine peatus Petrin, kust saab mäetrammiga liikuda mäe otsast tagasi all-linna. Ujezdi peatusesse jõudnuna võib, aga ei pea tegema söögipeatuse Kolkovna restoranis, kus pakutakse maitsvat hanepraadi ja sibulatega marineeritud õllevorsti, mis tasub alla loputada karastava Pilsner Urquelliga.
Siis tuleb aga astuda trammi nr 22 pardale, ees ootab pikk sõit Doliceki staadionile. Maha tuleb astuda Vršovicke namesti peatuses ja sealt on Paide Linnameeskonna ääreründaja Siim Lutsu kodustaadion juba paista. Praha Bohemiansi koduareen ei ole oma esimeses ega isegi mitte teises nooruses, aga pakatab elurõõmust, millest annavad tunnistust eredad seinamaalingud ja retrostiilis infotahvlid, mis annavad teada järgmise kohtumise toimumisaja ja vastase.
Jalutuskäik ümber staadioni – see on ju iga jalgpalliareeniga tutvumisel kohustuslik tegevus! – jõuab mingil hetkel avatud peaväravani, kust sisse astudes saab imetleda peatribüüni alla maalitud joonistusi ning uudistada ka väljakut. Aga lisaks asub seal klubi ametlik kauplus. Pinda on seal vähe, aga valikut üpris palju.
Silma jääb pereisa oma umbes viie-aastase pojaga. Isal on seljas Bohemiansi rohelise sümboolikaga pusa ja paistab, et lasteaias näidatud tublide õppetulemuste eest ootab noormeest preemia. Tohutu õhinaga vaatab ta peakatete vitriini, proovib pähe üht ja teist ning otsustab lõpuks rohelise karvamütsi kasuks. Õnnis ilme, mis vaatab vastu värske nänni omanikuks saanud noore jalkapoisi näolt, on kah üks jalgpalli pakutavaid suuri rõõme!
Seda nautides poes ringi vaadates jääb silm peatuma tagumise seina ääres seisval stangel, kus ripub roheline särk, kus peal number 17 ja kirjas Luts. Miks 2016-18 Bohemiansis mänginud Lutsu särk enam kui kolm aastat hiljem müügisaalis ripub, jääb selgusetuks (ka müüja ei oska selle kohta midagi tarka kosta), aga äge trehvunks on see ikkagi.
Ning meenutab, et Euroopa erinevates otstes leiba teenivad Eesti jalgpallurid töötavad muuhulgas ka Eestit tutvustavate kultuuridiplomaatidena. Bohemians ei ole rikas ega ülearu edukas (ainuke meistritiitel pärineb aastast 1983), aga oma ajaloo ja olemuse üle silmnähtavalt uhke jalgpalliklubi, kelle ridades Luts paar aastat tegusid tegi.
Klubi maskotiks ja vapiloomaks on känguru, sest 1927. aastal Austraalias tuuritades anti neile kingituseks kaasa kaks kängurut, mis annetati Praha loomaaiale. Ning Bohemiansi kuulsaim mängija ja praegune president on 1976. aasta EM-finaalis maailma jalgpalliajaloo kuulsaima penalti valmis meisterdanud Antonin Panenka.
Rohelist tooni agulihõngulise Doliceki staadioni silmitsedes on võimatu mitte sellest pärandist lummatud olla. See kõik kokku on jalgpallikultuuri kõrgem klass, mis igast betoonipraost – neid on rohkesti – vastu õhkub. Võimas ja vägev!
Dolicekist vähem kui kilomeetri kaugusel asub Sinobo staadion (endise nimega Eden Arena), mis on Praha moodsaim jalgpalliareen ja koduks Slaviale, kes on Bohemiansi kibedaim derbirivaal, sest kui paiknetakse ühes linnajaos, on suhted paratamatult kehvad. Kontrast räsitud, aga elulise Doliceki ning steriilse Eden Arena vahel on tohutu.
2013. aastal UEFA superkarikafinaali võõrustanud staadioni küljes on hotell (osadest numbritubadest avaneb vaade platsile) ja McDonald's, seda ümbritseb väga palju asfalti ning kõrval asetseb suur kaubanduskeskus. Hubasust, mida kiirgas Sparta ja Bohemiansi areenidest, siit ei leia. Slavia kauplus on ametliku, mitte koduse olekuga. Slavia areen rõhutab oma tähtsust ja modernsust moel, mis mõjub nipsakana.
Kui piiluda staadioni esindusfassaadi nurga taha, näeb õnneks ka ehedamat jalgpalli. Slavia fännidki on oma kodukandi seinamaalingutega ära tähistanud, mis meenutavad, et klantspildi taga paikneb ka tegelik elu.
Kui aega oleks, tuleks nüüd võtta bussi nr 135 abil suund rongijaama juures asuvale Viktoria Žižkovi staadionile, mis on olnud mängupaigaks Kaarel Kiidronile ja Siim Tennole. Aga see jääb teiseks korraks koos muude Praha jalgpalliskeene nüanssidega, mida nähtu ja kogetu põhjal otsustades leidub kindlasti veel rohkesti.
Jalkakõnnak on jalgpallisõbra jaoks üks väga hea ajaveetmisviis!
