Balti turniiri finaalis Leedu vastu Eesti koondise keskvälja südames 90 minutit rassinud Vladislav Kreida nautis kohtumist sajaga - tagasi koondise eest platsil oleku tunne, vihmane väljak, kompromissitu andmine. Ja Balti turniiri võit!

"Nagu minu üks treener Rootsis ütles: 1:0 on kõige parem võit, sest vastane mõtleb, et ta oli lähedal, aga tegelikult lõid ise ühe ja ei lubanud vastasel lüüa. Nüüd võitsime kaks korda 1:0 ja hoidsime kaks korda taga nulli. Nagu kõigile meeldib öelda: siit on hea edasi minna!" naeris Kreida kohtumise järel ajakirjanikega vesteldes.

Kas tegu võis olla tema karjääri parima koondisemänguga? "Tundsin end väga hästi, olin näljane, sest ma ju mängisin viimati kodus koondise eest umbes täpselt neli aastat tagasi. Lisaks naudin vihmaga mängimist. Nautisin, proovisin meeskonda aidata nii palju kui suudan ja kõik õnnestus hästi," ei hakanud A-koondise eest 25. korda platsil käinud poolkaitsja vastu vaidlema.

Enne seda, kui Kreida tänavu märtsis Rwandas peetud turniiriks koondisekutse sai, oli tal tõesti seljataga peaaegu nelja aasta pikkune koondisest eemalolek - enne tänavust pallis ta viimati sinises särgis 2022. aasta juunis kodus San Marino vastu, kui ta avapoolaja järel välja vahetati. 

FC Flora poolkaitsja sai esimese õnnestumise kirja juba avaminutitel, kui tegi vihmasel platsil hea ja mõnusa taklamise, mis ülejäänud mänguks hea tooni andis. "Alati tahad mängu hästi alustada - lihtsad ja täpsed söödud, mõni spaage ja duellivõit. Täna see õnnestus, mäng läks edasi nagu me tahtsime. Esimene poolaeg oli natuke võrdsem, aga teisel poolajal domineerisime ja väärisime minu meelest selgelt võitu," lausus ta.

Kuigi Kreida on ka ise tuntud emotsionaalse mängijana, tuli tal Leedu vastu kohati tegeleda isegi kaaslaste rahustamisega - korra näiteks käis ta Patrik Kristalit maha jahutamas. "Emotsiooni peab muidugi olema, aga kui vastane juba saab olukorras kollase kaardi, siis ei ole ju mõtet enam minna kohtunikku torkima ja ise kaarti saama, ega kohtunik selle jutu peale vastasele teist kollast siis ei anna. Kui ta keskväljal mängib, siis võib ju teisel poolajal juhtuda, et tal on vaja mõni kontra maha võtta ja jääme kümnekesi - kõige selle peale on vaja mõelda. Patrik on aga väga hea noor ja näljane mängija, temaga koos on väga tore mängida, ta kogu aeg pakub ennast. Ma olin ise samasugune, aga kogemusega see tuleb. Ta on 18, ma olen juba 26 - see tuleb aastatega, ka temal!" muigas Kreida.

Mäng läks lõpuks väga tuliseks, tuues kaasa lausa 14 kollast kaarti - neli eestlastele, kümme leedulastele. "See on normaalne jalgpall, Baltikumis tahavad kõik olla esikohal! Nagu neil ka treener enne mängu rääkis, siis nad ei ole juba väga pikalt seda karikat võita suutnud ja tahtsid võita, aga meie jaoks oli ka väga palju mängus, tahtsime tiitlit oma fännide ees kodus kaitsta. Nagu ütlesin, võitsime teenitult."

Sellise esituse pealt võiks ju koondisekutset ka sügisel oodata! "Muidugi, väga loodan! Nagu olen alati öelnud, siis tahan alati väga koondisesse tagasi tulla, et oma pere ja fännide ees mängida. See on fantastiline tunne! Klubis on vaja hästi mängida, siis on kõik võimalik!" avaldas Kreida usku.