Patrik Kristal on silmapaistev mängija mitte ainult väljakul, vaid tõstab latti kõrgemale ka Eesti koondise mängujärgsete intervjuude andmisel. Poolkaitsja vestlus ajakirjanikega kestis pärast Leedu alistamist ja võidukarika pea kohale tõstmist täpselt kolm minutit, aga sinna sisse mahtus umbes kaheksa pealkirjaväärilist tsitaati, kuhjaga naeru ja ilmselget võidurõõmu selle üle, et palju suud ja käsi pruukinud leedukad õnnestus paika panna.

"Imelised emotsioonid! Esimene finaal, mille ma võitnud olen! Ütlesin enne mängu [Markus] Soometsale, et olen kahes finaalis mänginud ja mõlemad kaotanud - kolm on kohtu seadus. Ja tuli ära!" alustas Kristal rõõmsalt.

Juba mängu ajal ja eriti lõpuvile järel läks Kristalil leedukatega natuke seletamiseks - "minul nendega ei läinud, nendel läks minuga!" täpsustas asjaosaline kohe ise -, nii et sekkuma pidid meeskonnakaaslased ja kohtunikudki. Esmalt puges Kristal pähe Edgaras Utkusele, seejärel vihastas tema peale ka Armandas Kucys. Kui lõpuvile kõlas ja Kristal hakkas Eesti fännide ees käteringe tehes tähistama, marssis Kucys otsejoones tema juurde ja nõudis aru. Eri väljaku otstest oma meest kaitsma tormanud Eesti ja Leedu mängijate vahel läks seepeale suuremaks nügimiseks, aga lõpuks siiski rahuneti.

"Mulle väga meeldis! Ütlesin kohe pärast mängu Arnole, et see on minu arust üks kõige halvemaid mänge, mis ma kunagi mänginud olen. Arno ütles, et tal on täiesti teised emotsioonid - et see on kõige parem mäng, mis ma kunagi mänginud olen," meenutas Kristal vestlust koondise abitreeneri Arno Pijpersiga.

"Leidsin kohti, ehkki enda arust andsin oma meestele kaks täpset söötu, aga ... Lõpuks sain aru, et ma olingi selline ... decoy (peibutis - K. J. K.). Kui mulle juba enne mängu öeldakse, et me murrame su jalad täna ära, ja ma ütlen, et okei ... Siis ma ju tean, et iga kord, kui ma palli saan, keegi tuleb ja lendab mulle kodaratesse. Ütlesin poolajal poistele, et minge minu selja taha, liini taha, nad on kõik orienteeritud minu peale. Meil on täiesti imeline sats, kes toetab ja aitab mind. See tõigi meile täna võidu!" jätkas Kristal värvika kirjeldusega.

Juba enne mängu?! "Nojah, kolmandal minutil. See sama keskkaitsja, kellele ma pärast seisu näitasin!" viitas Kristal Utkusele, kelle silme ees ta lõpuminutitel ilmekat "1:0" žesti demonstreeris. "Ma ei tea, ta unustas kogu aeg ära! Vahepeal küsis, kui vana ma olen ... Ütlesin, et vaata seisu. Pidin kogu aeg meelde tuletama talle!"

"Ma ei näe seda leedukat ilmselt elus mitte kunagi"

Kristal naudib vabadust, mille Jürgen Henn talle annab. "No päris kõike ma palliga teha ei saa, mida ma tahan! Aga eriti teisel poolajal leidsime ruume ja liikusime keskväljal hästi. Neil oli väga vähe võimalusi, kui üldse."

Ta ei hakanud salgama, et just niisugune mäng ja vastaste töötlemine talle sobib. "Ma sain nad rütmist välja ja nad said lollid kollased. Üks mees lükkas mind auti, üks mees tuli kallale mulle lambist ... See lükkab ju neid rütmist välja, mitte mind! Sellepärast me lõpuks võitsimegi. Käit ütles hästi, et kui meil oleks kolme päeva pärast uuesti nendega mäng, siis ma ei mängiks elu sees. Ma arvan, et ma saaks surma!" naeris Kristal.

"Aga see käib jalgpalli juurde. Ma ei näe seda leedukat ilmselt enam elus mitte kunagi ja mul väga vahet ei ole, mida ta minust arvab. Me võitsime, nad kaotasid!"

Siinkohal sekkus usutlusse mõne meetri kaugusel oma intervjuu lõpetanud Karl Jakob Hein, kes käsutas vastuvaidlemist mittevõimaldaval toonil: "Pats, tule ära!!!"

"Kuule, andke andeks!" teatas Kristal ajakirjanikele ja kadus rõõmust huilates Eesti riietusruumi, kust hetk hiljem kõlas meeskonna ühine võiduhüüd - Balti turniiri hiiglaslik võidukarikas püsib jätkuvalt Eesti meeskonna valduses.