Jürgensi, Vetkali ja Vaheriga töötanud Itaalia treener: eestlastega ei ole probleeme, suhtumine töösse on tasemel! (0)
Fabrizio Piccareta nimi on Eesti jalgpallisõbrale ilmselt võhivõõras. Ent saagem siis tuttavaks: Euroopa parima jalgpalliriigi Itaalia parim noortetreener on viimasel paaril aastal tihedalt kokku puutunud ka kolme Eesti tulevikulootusega.
- Lugu ilmus esialgselt novembrikuu Jalkas.
Kui suur on tõenäosus, et üks ja sama itaallasest treener juhendab napi kahe aasta jooksul kolme (noort) Eesti jalgpallurit? Väike, väga väike.
Aga Fabrizio Piccaretaga saatuse tahtel just nii läks. Tunamullu jagas ta AS Romas õpetusi Oliver Jürgensile, mullu samas Martin Vetkalile ja tänavu SPALis Andreas Vaherile.
Juhuse tahtest ja teede ristumisest veel: Piccareta ja Vetkali AS Roma kohtus mullu Itaalia U17 liiga poolfinaalis Vaheri SPALiga, võitis lisaajal, krooniti hiljem meistriks, Piccaretale omistati Euroopa parima jalgpalliriigi parima akadeemia treeneri nimetus ning ta otsustas kolida Romast just nimelt SPALi.
55-aastane Piccareta on peale kodumaa andnud treeneritarkusi edasi paljudes riikides. Näiteks tegutses ta kümnendi eest Inglismaal Sunderlandis ja Swindon Townis legendaarse Paolo Di Canio abimehena. Aastatel 2017–18 töötas aga Eestile päris lähedal, tüürides Turu Interi Soome karikavõitjaks.
Mida arvab ta kolmest Eesti noormehest ning milliste põhimõtete järgi jalgpallureid voolib, rääkis Piccareta usutluses Jalkale.
Oliver Jürgensit on peetud üheks Eesti suuremaks talendiks. Millise mulje ta koos töötatud napi ajaga teile jättis?
Mäletan tänini esimest päeva, kui Oliver saabus Trigoriasse (AS Roma treeningukeskus – toim.). Ta oli äärmiselt vaikne. Ütlen ausalt, mu esimene mõte oli – see poiss ei taha siin olla! Aga möödus paar päeva ja mõistsin kiiresti – selline on lihtsalt tema loomus. Ta ei saanud iial meie kõige häälekamaks mängijaks, aga see ei valmistanud mulle vähimatki probleemi. Ta stiil oli lihtsalt teistsugune. Rääkisime jalgpallist, tema taustast ja muustki. Arvan, et leidsime ühise keele. Kahjuks sekkus COVID, hooaeg seiskus ja saime koos töötada vaid paar kuud.
Teda kui jalgpallurit kirjeldaksin aga nii: Oliver ei ole kõige esmaklassilisem meeskonnamängija, aga tal on silmapaistev väravavaist ja efektiivsus karistusalas. Kui oleks tema teha, ei tahaks ta ilmselt enda lähedusse ühtki tiimikaaslast, vaid ainult palli! Ma ei ütle seda negatiivselt. Ta on tüüpiline nüüdisaegne tipuründaja, kes meenutab mulle Filippo Inzaghit.
Martin Vetkaliga jõudsite tuttavaks saada märksa põhjalikumalt. Vähe sellest, tulite mullu üheskoos ka U17 vanuseklassi Itaalia meistriks.
Martin on võrreldes Oliveriga täiesti teine inimene. Pidev naeratus ta suul tuleb praegugi temast rääkides mulle silme ette. Temast õhkus pidevalt tunnet: olen suures klubis, tahan iga päev areneda ja olen siin õnnelik! Ehkki me ei tööta enam koos, rääkisime suvel ja veendusin, et ta itaalia keel on juba suurepärasel tasemel – mis on välismängijatele kohanemisel väga tähtis.
Tal läks minu juures nii hästi, et ta kutsuti Primavera võistkonna juurde. Minu arvates kiirustas klubi selle otsusega ja tegi vea. Primavera tase ja eelkõige füüsilised nõudmised on teistsugused. Tal oli seal raske, ta sai väga vähe mängida ja enesekindlus kadus. Hooaja keskel naasis ta meie juurde ja – ehkki enamasti vahetusest sekkudes – andis tiitlivõitu olulise panuse.
Martini suurim trump on kahtlemata intelligentsus. Ta õpib väga kiiresti ning on taktikaliselt tark ja tehniliselt heal tasemel mängija.
Kahe hooaja vahel AS Romast SPALi liikudes jätsite Martiniga hüvasti, aga kohtusite uues klubis kolmanda eestlase Andreas Vaheriga.
Kasutaksin taas hakatuseks võrdlust Oliveriga: Andreas torkas kohe esimesest päevast silma tahtega igast treeningust midagi kasulikku kaasa võtta. Talle oli oluline kontakt treeneritega, mis on iseenesest hea omadus, aga ta võiks olla enesekindlam ja vabam – seda enam, et oskused ja mängumõistmine on väga korralikul tasemel.
Ta tegi meiega kaasa terve pre-season'i ja siis otsustasime, et talle on arenguks parim liikuda Primaverast omavanuste ehk U18 võistkonna juurde. Andrease naturaalsed füüsilised omadused, keskkaitsja kohta silmapaistev mõlema jalaga mäng ja suur tahe loovad talle kõik eeldused, et olla juba lähiajal meie juures tagasi ja mängida Primavera tasemel.
Kokkuvõtlikult: kolm noort meest ühest väikesest riigist, kolm positsiooni ja nagu teist aru saan, siis kolm väga erinevat inimtüüpi.
Täpselt nii! Aga üks omadus on neil täpselt sama: nad soovivad teha kõik endast sõltuva, et saada professionaalseks jalgpalluriks. See on äärmiselt oluline vahe võrreldes nendega, kes ei oska töö ja pühendumise tähtsust nii kõrgelt hinnata. See on nende kuttide suur eelis.
Olles elanud ja töötanud peaaegu kolm aastat Soomes ning juhendanud klubides mitut skandinaavlast, saan julgelt väita: Eesti poisid on nendesarnased. Mul pole ühegi soomlase, rootslase, norralase või eestlasega olnud ainsatki probleemi. Eeskujulik töösse suhtumine ja käitumine käib kõigi nende kultuuridega ilmselt lahutamatult kaasas. Ja ma rõhutan veel kord: profispordis läbilöömiseks on need äärmiselt vajalikud omadused.
Olete treenerina tegutsenud ligi kaks kümnendit mitmes riigis. Kas Jürgens, Vetkal ja Vaher olid esimesed eestlased, kellega otseselt kokku puutusite?
Jah, esimesed, keda olen ise juhendanud. Aga Soome-päevilt (Piccareta tuli 2018. aastal Turu Interi peatreenerina Soome karikavõitjaks – toim.) meenub mitu eestlast, kelle vastu pidime mängima.
Mäletan Hindrek Ojamaad, Ats Purjet, Mihkel Aksalut, aga tooksin eraldi välja Marko Meeritsa. Ma ei liialda, kui ütlen: Meerits on jalaga mängu oskuse poolest üldse üks paremaid väravavahte, keda olen näinud. VPS-i vastu minna oli just seetõttu alati tohutu peavalu. Tahtsime teha kõrget pressingut, aga kui vastase väravavaht oskab sööta nagu poolkaitsja, siis on see kohe riskantne.
Olete töötanud nii meeste kui noorte treenerina, nii pealiku kui abilise rollis. Millist neist peate endale kõige sobivamaks?
Arvan, et kõige loomuomasem ja suurima kasuteguriga on noorte peatreenerina juhendamine. Mul on jalgpallist, aga eelkõige rühma juhtimisest ja isiksuse kujunemise omapäradest ning treeneri rollist neis protsessides väga selge nägemus. Noortega saab neid tõhusamalt rakendada sel lihtsal põhjusel, et nad ei ole veel väljakujunenud isiksused ja treeneri kohus ongi neid eelkõige aidata, mitte neilt nõuda.
Palun tutvustage oma filosoofiat.
Mu meeskonnad tegutsevad alati pallivaldamisele rajatud taktikaliste plaanide järgi. (Kesk)kaitsjad peavad oskama lühikeste söötudega mängu avada, isegi kõrge surve all.
Mõistagi kaasneb sel moel ehitamisega valusaid eksimusi. Siin lähtun lihtsast, aga tähtsaimast reeglist, eriti noori juhendades – nemad ei tohi karta eksida ja mina ei tohi neid selle eest süüdistada ega karistada. Hirm on jalgpalluri suurim vaenlane ja julgus parim sõber.
Minu hinnangul peitub võti igaühega usaldusliku suhte loomises. Mõistagi peab mängija treenerit austama ja tema meetoditesse uskuma, aga selle sideme peab looma treener, mitte mängija. Mängija vajab treenerit, mitte vastupidi. Reeglid, taktikad, nõudmised ja üleüldse kõik on ju loodud nende, mitte minu jaoks.
Samuti tuleb arvestada, et mängijaid on palju ja nad kõik on erinevad. Soovin südamest olla treener, kes ei sea esiplaanile ennast, vaid lähtub iga indiviidi erilisusest – peitugu see siis iseloomus, kultuuritaustas või kasvõi religioonis – ja püüab igaühele vastavalt läheneda. Mu praktika on kinnitanud, et inimesi tundma õppides paraneb koostöö ja kiireneb mängija areng, mis on ju kõige tähtsam. Nad peavad alati saama mulle loota.
Kas üldse ja millal vihastate mängija peale?
Jalgpall on mäng, kus on pidevalt lõputuid lahendusvõimalusi, aga võidab see, kes oskab vastu võtta targemaid otsuseid. Seega: püüan õpetada langetama sekundi murdosa jooksul õigemaid otsuseid.
Kui mängija teeb vea, on minu kohus aidata tal mõista, millest see tuli. Kas tegemist oli vale otsuse või tehnilise vääratusega? Kui idee oli õige, aga teostus läks nurja, pole hullu. Kui vastupidi, on lugu keerulisem.
Vastates nüüd küsimusele: kui mängija tahab õppida ja püüab järgmine kord sama viga vältida, ongi kõik hästi. Probleem tekib, kui ta seda ei taha või astub järjepidevalt sama reha otsa. Muide, need kaks asja käivad tavaliselt koos.
Ehk küsimus pole eksimustes, vaid intelligentsuses ja valmisolekus areneda. Mõistagi olen kokku puutunud ka üliandekate, aga mitte eriti tarkade mängijatega. Neil ei ole minuga kindlasti kerge olnud.
Samuti vihastan mängijate peale, kes ei pea kinni distsipliinist või ei oska muul moel käituda.
Itaalia jalgpalli noortesüsteem erineb põhjalikult teiste suurriikide omast – seal lõpevad noorteliigad U19 vanuseklassi Primaveraga, mujal on U21 või isegi U23 sari ning samuti duubelmeeskonnad. Kuidas neid erinevusi hindate?
Vaadates üksnes treenerina näen pigem miinuseid. Mängijatel pole siinses süsteemis väljakujunemiseks piisavalt aega. Neil tekib kohustus jõuda liiga vara tasemele, milleks nad ei ole veel valmis. See sunnib omakorda treenereid nende arengut forsseerima ja muudab talendid sageli kärsituks. Neid ahistab mõte: kui ma pole 20-aastaselt proff, siis ma ei jõuagi kunagi sinna.
Ent sel medalil on ka teine külg. Kui mängijal on piisavalt kvaliteeti ja tahet, on paremat arengukeskkonda raske leida. Usun, et iga piiri tagant siia tulnud noor jalgpallur haistab otsemaid kõikjal Itaalias valitsevat tohutut jalgpallikirge. Koos heade tingimuste ja treenerite ning mängija oma oskuste ja isiksusega võib see luua aluse hiilgavale karjäärile.
Arvan, et meil tasuks õppust võtta Belgia mudelist. Seal tegutseb eri vanuses kaks koondist. Üks niinimetatud esindus, teine hilisemate arenejate jaoks. Näiteks Dries Mertens ja Yannick Carrasco tulid just sealt niinimetatud teisest grupist. Ei ole põrmugi kindel, kas maailma jalgpall teaks neist meestest belglaste läbimõeldud süsteemita praegu midagi.
Itaalia uue stiili triumf vaigistas kahtlejad
Fabrizio Piccareta muigab ja ütleb, et Itaalia tänavusuvine Euroopa meistritiitel tegi ka tema elu treenerina mitu kraadi kergemaks. Miks küll?
„Lood catenaccio’st (Itaalia raudsel kaitsel põhinev mängustiil – toim.) on väga vanad. Ammu aegunud ja unustatud. Viimasel kümmekonnal aastal on toimunud suur muutus. Treenerid ei lähtu enam ainult kaitsest. Ometi diskuteeritakse endiselt, kuidas peaksime õpetama uusi põlvkondi mängima. Kuna olen veendunud [Maurizio] Sarri, [Roberto] DeZerbi ja ka [Roberto] Mancini stiili pooldaja, siis koondise triumf kinnistas arusaama, et selline jalgpall sobib meile, ja vaigistas kahtlejaid. See oli parim võimalik viis näidata oskusi nii tervele maailmale kui ka meile endile,“ selgitab Piccareta.
Mancini teenis rohkelt kiitust meeskonna ühte liitmise ja eeskujuliku motiveerimise eest. Piccareta: „Motivatsioon on tähtis, aga muutub selge ja õige strateegia ning identiteedita silmapilk tühiseks. Tipptasemel kohe kindlasti. Peamine oli taktika ja selle meeskonnani viimine. Mancini leidis ideaalse mängijate koosluse ja neile sobiva mängujoonise. Seal peitus edu võti.“
Fabrizio Piccareta
Sündinud: 15. november 1965 Genovas
Klubid: Sanremese (2004-05); Milano Inter (2005-09, Inter Campuse projekti raames); Swindon Town (2011-13, pea- ja abitreener); Sunderland (2013, abitreener); Olhanense (2015, kaaspeatreener); Genova Sampdoria (2015-16, akadeemia treener); Itaalia jalgpalliliit (2016-17, skaut); Turu Inter (2017-18, pea- ja abitreener); AS Roma (2018-2021, U17 peatreener); Ferrara SPAL (2021-..., U19 peatreener).
Jalka kõiki varasemaid numbreid saab lugeda siit.
