Tartu Tammeka sai Premium liiga 10. voorus oma kõige hullema kaotuse pärast 2015. aasta 26. maid, kui A. le Coq Arenal jäädi FCI Levadiale alla 0:7. Lisaks sai kolm mängijat vigastada. Peatreener Kaido Koppel möönis, et olukord pole kiita, ent rõhutas vajadust säilitada rahulik meel.

• Luup peale | Närvilisuse seljatanud Levadia lammutas Tammeka algosadeks
• Kaabutriki löönud Roosnupp: Levadia pole alla andnud ja võitleb lõpuni!
• Rogic: mõnede mängijate jaoks oli A. Le Coq Arenal toimuv kodumäng veidi imelik

Hooaja eel seadis Tammeka eesmärgiks mulluse tulemuse – 6. koht – ületamine ehk esiviisikusse mahtumine. Esimese ringiga teeniti aga ainult kaheksa punkti ja saadi kõigi eeldatavate esiviisikumeeskondade käest lüüa. Tänases kohtumises said põlvevigastuse kogenud mängijad Albert Prosa ja Martin Jõgi. Kas eesmärgi täitmine tuleb juba praegu liigitada ebarealistlikuks?

"Võrreldes hooaja-eelse seisuga on esiviisikusse jõudmine läinud vähem realistlikumaks. Aga hetkel ma ei keskendukski tabeliseisudele ja punktidele, vaid lähenen mäng-mängult ja hoolitsen, et meeskond oleks alati korrektselt ette valmistatud. Edu valem ei ole ju keeruline – tee õigeid asju õigel ajal. Tuleb rahulikuks jääda ja mõelda, mis on õiged asjad ja neid siis teha, mitte hulluks minna ja end lolliks mõelda," sõnas Koppel pärast 0:7 kaotust.

Prosa ja Jõgi vigastused, samuti reielihase ära tõmmanud Joosep Kartsepi trauma on peatreeneri hinnangul Tammeka jaoks valusad paugud. "Meil ei ole nii sügavaid reserve, kui paaril-kolmel Eesti tippvõistkonnal. Samas on meil tugev reserv noortesüsteemi näol. Keegi saab jälle oma võimaluse. Jalgpallurite debüüdid sünnivadki enamasti seeläbi, et mõni kogenum mängija jääb mängust kas võistluskeelu või vigastuse tõttu kõrvale. Aga suures plaanis on olukord muidugi halb, sest kohese mänguvalmidusega mehi meil reservis liiga palju pole," tõdes Koppel.

Levadiale mammutskooriga kaotatud kohtumise võttis Tammeka peatreener kokku nii: "Mängu alguses eksisime teatud episoodides. Esimese värava eel tuli pall karistusalasse, mispuhul tuleb püsida vastase ja värava vahel, et teda lõpuni kontrollida. Kui vastane üksinda jätta, on värava sündimise tõenäosus suur. Seal jäid meil paar asja tegemata.

Kaks kiiret väravat sündisid, aga ei löönud meid rivist välja, sest meeskonna töökultuur jäi alles ja saime järjest rohkem mängu sisse. Suunasime Levadiat kohtadesse, mis olid kokku lepitud, ja süsteem töötas. Plaan teiseks poolajaks nägi ette jätkata sama tegevust ehk Levadia rünnakute kontrollitud suunamist.

Ning heade pallivõitmiste poole pürgimist, et tekiks võimalus lüüa 2:1 värav, mille järel saaks siis vaadata, kuidas Levadia sellega hakkama saab. Võib-olla hakkavad rahmeldama ja saame teisegi löödud, kui oma asju korrektselt ajame. Kahjuks ei õnnestunud seda 2:1 väravat lüüa, vaid hoopis Levadia jõudis 3:0-ni, mille järel psühholoogia lagunes.

Kui kõik inimesed suudaksid roboti kombel igas olukorras täiesti korrektselt käituda, siis lõppeksid kõik jalgpallikohtumised 0:0 viigiga. Aga 3:0 järel hakkasid osad mängijad mõtlema, et meil on vaja kiirustada. Teised jällegi hakkasid 0:4 kartuses muretsema. Mõte läks eemale olulisest – olla õigel ajal õiges kohas. Olukorrapõhine keskendumine kadus, nagu tippjalgpallis vahel juhtub.

Tuleb õppida, et sõltumata seisust on vaja keskenduda ainult hetkeolukorrale ja -ülesannetele. Kõigil platsil olnud meestel on nüüd üks kogemus juures. Kahjuks küll negatiivne, aga platsil oli ka mitmeid noori ja mida varem nad saavad selgeks, kuidas käib mängusisene keskendumine, seda parem. Üle saab sellest kaotusest ainsa asjaga, mida saame kontrollida – teeme treeningutel korralikult tööd ja kogeme neid kordusi, mis aitavad mängudes õiged ja head otsused langetada."

Tammeka vastane 11. voorus on Paide Linnameeskond, kellele sõidetakse külla järgmisel laupäeval.