Nad on ninakad, nad on naiivsed, nad teavad alati kõige paremini ja nad on jalgpallis luuserid. Nad on Inglismaa. Krooniline ebaõnnestuja Inglismaa on EM-i neljast poolfinalistist ainuke, kes pole varem Euroopa meistriks tulnud. Aga kui nad seda pühapäeval kodusel Wembleyl teeksid, oleks see kõige parem asi üldse!

Järgnev kaitsekõne toob välja viis põhjust, miks oleks ütlemata tore, kui Kolm Lõvi järgneva nädala jooksul kõik oma vastased küüniste ja hammaste abil tükkideks rebiks ning siis ahnelt alla kugistaks.

• Kaitsekõne | 5 põhjust, miks vapra ja karge Taani EM-tiitel oleks kõige parem asi üldse
• Kaitsekõne | 5 põhjust, miks kange ja staarivaba Hispaania EM-tiitel oleks kõige parem asi üldse
• Kaitsekõne | 5 põhjust, miks šiki ja sümpaatse Itaalia EM-tiitel oleks kõige parem asi üldse

1. Maailma ei oleks enam endine | Fraasi "maailm ei ole enam endine" sai kasutatud ka Inglismaa – Saksamaa 1/8-finaali reportaaži pealkirjas, sest Saksamaa alistamine sõelmängudes oli inglaste jaoks olnud ju 55 aastat ületamatu takistus. Sama kaua pole Inglismaa ka võitnud mitte ühtegi tiitlit, sest nende ainus triumf on jätkuvalt 1966. aasta MM-tiitel.

Inglismaa ebaõnnestumisest on saanud omaette žanr, millel on palju rakursse ja varjundeid, aga väga tugev ja kandev narratiiv – jalgpalli sünnimaa ei suuda ega suuda jõuda tulemuseni, mis lubaks neil mõneks ajaks iseendaga rahu teha. Itaalia, Saksamaa, Prantsusmaa ja Hispaania on kõik viimase 16 aasta jooksul mõne tiitli võitnud, aga inglased mitte. See kriibib hinge.

Väga huvitav oleks näha Inglismaa jalgpalli siis, kui enam ei kriibiks. See oleks hoopis teistsugune jalgpallimaailm. Äkki võimaldaks turjalt paisatud äng inglastel senisest oluliselt suurema armastusega hinnata enda rikkalikku jalgpallikultuuri ja -püramiidi, mille uhkeks tipuks on küll Premier League, aga vundament võimas ja kindel nagu Inglismaa kaitsemäng sel EM-il.

2. Southgate'i triumf oleks nagu filmis, aga päris | Gareth Southgate võttis Inglismaa koondise juhendamise üle pärast 2016. aasta EM-i 1/8-finaalis Islandilt saadud piinlikku kaotust. Vähem kui kahe aastaga ehk 2018. aasta MM-iks oli ta suutnud puhastada meeskonda ümbritseva atmosfääri rusuvast energiast ning käivitanud hoopis toetavama iseloomuga hoovused.

Koondise peatreenerite üks peamisi töövahendeid on avalik retoorika, millega nad kujundavad meeskonna kuvandit. Igapäevaseks treeningtööks vutiplatsil ju võimalusi pole, aga juttu võib ajada kogu aeg. Ning kui peatreener räägib, siis koondislane kuulab. Erinevalt enamikest eelkäijatest on Southgate'i sõnumid selged, asjalikud ja mõistlikud. Tuleb välja, et ainuüksi sellest on tohutult palju abi, sest nii jääb ära terve hunnik tarbetuid mullistusi, millest igaüks võib võistkonda murendada.

Southgate on teinud Inglismaa koondisega meisterlikku tööd ning kui selle preemiaks oleks EM-tiitel, pakuks jalgpall taas ühe ilusa loo, sest keegi pole unustanud, et just Southgate oli mees, kes eksis penaltiga, kui Inglismaa 1996. aastal Wembleyl EM-i poolfinaalis Saksamaale kaotas. Veerand sajandit hiljem võib sama mees nad EM-tiitlini viia. Nagu filmis, aga päris.

3. Sportlased oskavad suurema jõuõla tööle panna | Inglismaa koondislased Marcus Rashford ja Raheem Sterling on viimase paari aasta jooksul tõusnud Suurbritannias mitme sotsiaalse probleemi eeskõnelejaks. See on inimlik kohusetunne, mis paneb noori mehi vabast tahtest tegelema laste toidupakkide ja rassilise ebavõrdsusega. Mitte miski ei kohusta neid selleks, aga nad tahavad.

Samamoodi on ühiskonnas tugevat resonantsi tekitanud teemadel võtnud jõuliselt sõna ka Jordan Henderson. Ning Harry Kane'i vikerkaarevärviline kaptenipael mängus Saksamaaga oli ilus ja tähtis žest. Tippjalgpalluritel on võimu ja nad oskavad seda headel eesmärkidel kasutada. EM-tiitel paisutaks Inglismaa tippjalgpallurite jõuõlga, mille kasutamine on teinud juba palju head.

4. Mourinhol pandaks suu lukku | Endine Chelsea, Manchester Unitedi ja Tottenham Hotspuri peatreener Jose Mourinho, kes alustab õige pea tööd AS Roma juhendajana, pole kunagi suutnud keelt hammaste taga hoida. Kui ta meenutab lugu Mario Balotelli punasest kaardist, on see jutt lõbus ja heatahtlik, aga Mourinho oskab ka olla hoopis vastikum.

Üks mees, kelle suhtes ta oma antipaatiat aastaid pole varjanud, on vasakkaitsja Luke Shaw. Ajal, kui Mourinho Unitedit juhendas, sai Shaw ikka ja jälle peatreenerilt avalikku kriitikat. Tema lahkumise järel on aga karjäär hakanud väga jõudsa trajektooriga ülespoole liikuma. Shaw on tõusnud vasakkaitses Inglismaa esimeseks valikuks ning olnud sel EM-il väga hea.

Mourinho talendil on imetlejaid ja tegelikult see vääribki imetlust, sest 2000ndate keskel Chelsea's tehtud töö oli suurepärane. Aga portugallase maneerid tekitavad ka rohkesti antipaatiat ning kui tema poolt halvustatud Shaw Euroopa meistriks kroonitaks, oleks Mourinhol paljude rõõmuks mõneks ajaks suu vett täis.

5. Võistkondlikkuse triumf | Inglismaa koondise ajaloolisi hädasid passib kenasti sümboliseerima Sven-Göran Erikssoni ametiaja tavapärane lahendus, kus keskväljale pandi mängima Frank Lampard ja Steven Gerrard ning vahel kuskile nende vahele või ette või kõrvale ka Paul Scholes. Eriksson nimelt ei julgenud mitte kedagi neist nimekatest meestest põhikoosseisust välja jätta.

Ja kuigi oli kaugele näha, et see kooslus ei toimi, siis pressiti neid edasi, sest avalik surve dikteeris, et mängima pidid nimed. Avalikku survet kujundas oluliselt määral Inglismaa jalgpalliajakirjandus, kus jagus ohtrasti advokaate nii Liverpoolile, Manchester Unitedile kui ka Chelsea'le, kes kõik nõudsid oma suurt staari platsile. Eriksson otsustas kõigile vastu tulla

Southgate nii ei talita. Pole oma ametiaja algusest peale talitanud ning nagu näitas tänavu kevadel Trent Alexander-Arnoldi suhtes tehtud armutu otsus, püsib ta vankumatult enda valitud kursil. Liverpooli ajakirjandus purskas Inglismaa peatreeneri suunas tuld ja tõrva, mille peale Southgate vaatas sirge näoga kaamerasse ja selgitas kenasti ära, miks ta praegu teisi mehi eelistab. Ei läinud närvi, vaid selgitas rahulikult. See oli midagi uut.

Ning sellise käitumismaneeriga on Southgate võitnud mängijate usalduse, sest nad saavad väga hästi aru, et peatreener teeb kõiki otsuseid läbinisti ausalt, mõeldes ainult võistkonna huvidele, hoolimata erinevatest survegruppidest. Henderson on Liverpooli kapten, aga Inglismaa koondises praegu kindel vahetusmees. On ta selle üle pettunud? Kindlasti, sest iga jalgpallur tahab olla platsil, mitte pingil.

Aga isiklik pettumus ei takista tal võistkonnale pühendumast. Video sellest, kuidas mängus Saksamaaga küljejoone taga sissevahetamist oodanud Henderson Harry Kane'i 2:0 värava peale esmalt arust ära läheb ja siis Southgate – ta pingile naelutanud treeneri! – sülelusse viskub, on tohutult kõnekas. Inglismaa meeskond hingab ühes rütmis.

Võistkondlikkuse triumf EM-finaalturniiril mõjuks hästi maailma jalgpallile, mis oli eelmisel kümnendil Messi vs Ronaldo narratiivi toel väga selgelt individuaalsele kvaliteedile orienteeritud. Õnneks võime selles juba praegu kindlad olla, sest kõik neli poolfinalist on nii kaugele jõudnud just tänu võistkondlikkusele.