Mitte ükski meeskond pole EM-idel olnud Hispaaniast edukam. Saksamaal on tiitleid sama palju (kolm), aga mitte kellelgi pole neid rohkem. Hispaania auhinnakapp on seega niigi kulda ja karda täis? Kaugel Sellest! Kui Hispaania võidaks pühapäeval Wembleyl oma neljanda EM-tiitli, oleks see kõige parem asi üldse!

Järgnev kaitsekõne toob välja viis põhjust, miks La Roja neljas EM-tiitel peaks järgneva nädala jooksul olema iga jalgpallist tõeliselt hooliva inimolendi suureks südameasjaks!

• Kaitsekõne | 5 põhjust, miks imeliku Inglismaa EM-tiitel oleks kõige parem asi üldse
• Kaitsekõne | 5 põhjust, miks vapra ja karge Taani EM-tiitel oleks kõige parem asi üldse
• Kaitsekõne | 5 põhjust, miks šiki ja sümpaatse Itaalia EM-tiitel oleks kõige parem asi üldse

1. Murdmatu Alvaro Morata | 1994. aasta MM-finaalturniiril lõi Kolumbia koondise kaitsja Andres Escobar omavärava ning meeskond ei pääsenud alagrupiturniirilt edasi. Paar nädalat hiljem kodumaal tulistati Escobar surnuks. Põhjuseks too omavärav. Jalgpallimaailm mäletab seda kohutavat seika siiani ning paraku annab elu põhjust seda hoiatavat näidet meenutada.

Jalgpallil on palju häid omadusi, aga ka halbu. Neist viimastest kõige hullem on, et maailma armastatuim mäng võib panna mõned inimesed läbinisti ebainimlikult käituma. Sel EM-il koges seda omal nahal Hispaania koondise ründaja Alvaro Morata. Et jalgpallureid sotsiaalmeedias mõnitatakse ja sõimatakse, vahel ka ähvardatakse, on paraku harjumuspärane.

Alagrupikohtumistes mitu soodsat võimalust luhta lasknud Morata puhul mindi aga tema pereliikmete kallale. Ta sai ähvardusi, mille sisu oli "soovin, et su lapsed sureksid" ning isa nimega särke kandnud lastele hüüti Sevilla tänavatel järele solvanguid. Läbinisti jälk ja õigustamatu käitumine.

1/8-finaalis lisaajal Horvaatiale löödud 4:3 värav oli Morata jaoks silmnähtavalt tähtis. See värav oli meisterlik ja tõestas hiilgavalt, et jätiste alatu teguviis polnud saavutanud eesmärki ja Moratat rööpast välja löönud. Vägev spordimees ületas ka selle takistuse, mille mõõtmed on juhtunule natuke põhjalikumalt mõeldes õõvastavad.

Morata on juba praegu võidumees, aga EM-tiitel muudaks tema triumfi veel vägevamaks. Ning oleks nii ütlemata ilus ja õiglane, kui needsamad andestamatuid solvanguid kuulama pidanud lapsed saaksid pühapäeval Wembleyl pärast lõpuvilet isa nimega särki kandes palliplatsil värske Euroopa meistri võsukestena jalkat mängida.

2. Kangekaelsusest saaks geniaalsus | Hispaania peatreener Luis Enrique on mees, kes teeb asju nii, nagu talle meeldib ja mitte kuidagi teisiti. Kui UEFA otsustas, et koroonapandeemia tõttu võib iga koondis EM-ile tavapärase 23 jalgpalluri asemel kaasa võtta 26 meest, otsustas ta, et piisab 24-st ja jättis kaks lahtrit täitmata.

24 koondisesse kutsutu seas polnud ainsatki Madridi Reali jalgpallurit, kõrvale jäeti ka hooaja lõpus vigastusega kimpus olnud koondise teenekas kapten Sergio Ramos. Tema asendaja Sergio Busquets nakatus vahetult enne EM-i algust koroonaviirusega, mis saatis võistkonna isolatsiooni ning sundis sõprusmängus Leeduga kasutama U21 koondist.

Hispaania turniir ähvardas kiiva kiskuda juba enne kui pall oli mängu pandud. Õnneks kollet ei tekkinud. Aga kahest esimesest mängust oli Hispaanial kirjas kaks viiki ning Slovakkia vastu mindi platsile teadmisega, et võiduta jäädes on EM ilmselt läbi. Hispaania võitis 5:0 ning on nüüdseks olnud võidukas ka kahes sõelmängus. Luis Enrique'i kangekaelsus osutuks EM-tiitli puhul geniaalsuseks.

3. Saksamaa pandaks paika | Saksamaa koondis on nagu Inglismaa – ta kas meeldib väga või üldse mitte. Ning kuna kummalgi pole õnnestunud koondada enda ümber vähemalt 50% vutisõpradest (kuigi Inglismaa paistis 90ndatel Eestis sellele absoluutsele enamusele päris lähedal olevat), siis on alati rohkem neid, kellele too meeskond ei meeldi.

Kui Hispaania tuleb Euroopa meistriks, võivad kõik Saksamaad ebasümpaatseks pidajad rõõmustada, sest see annab põhjuse Simpsonite nuhtlusisendi Nelsoni kombel Die Mannschafti peale näpuga osutada ja "Ha-ha!" hüüda, sest Saksamaa ei oleks siis enam EM-tiitlite osas Euroopa liider, mida nad on olnud alates 1972. aastast.

Nimelt pole pärast seda aastat saanud mitte ükski Euroopa riik öelda, et neil oleks rohkem EM-tiitleid kui Saksamaal. Sama arvu peal on oldud, aga mööda pääsetud mitte. 2012. aastal oma kolmanda EM-tiitli võitnud Hispaania läheks aga neljandaga üldarvestust juhtima (ning esitaks Saksamaale 2024. aasta koduseks EM-finaalturniiriks ühe lisaväljakutse).

4. Cesar Azpilicueta ja Ballon d'Or? | Prantsusmaa koondise langemine 1/8-finaalis ning N'Golo Kante kahvatu turniir ilmselt kustutasid keskväljavõluri lootused pälvida tänavune maailma parima jalgpalluri auhind Ballon d'Or. Aga kui Cesar Azpilicuetal oleks ette näidata Meistrite liiga võit ja EM-tiitel, siis kas temal oleks šanssi? Oleks, aga väike. Samas ilma EM-tiitlita poleks tal sedagi.

5. Võistkondlikkuse triumf | Ainuke Hispaania koondislane, kelle CV vastab superstaari-staatuse kõrgetele nõudmistele, on kapten Busquets. 2008-2012 oli teisiti. Toona kuulusid meeskonda Iker Casillas, Fernando Torres, Sergio Ramos, Gerard Pique, Cesc Fabregas, David Villa ja teised, kes kõik olid ikkagi kõige kõrgema kategooria staarid.

Mitte, et toonane Hispaania poleks olnud võistkondlik, aga neil oli ka muid väga tõhusaid relvi. Praegusel neid napib, aga võistkondlikkus on seda vägevam. 1/8-finaal võideti lisaajal pärast seda, kui normaalaja lõpus võit maha mängiti. Veerandfinaalis säilitati penaltiseerias külm närv vaatamata Busquetsi eksimusele esimesel löögil. Selle Hispaania meeskonna sisu ja hing on väga tugevad.

Võistkondlikkuse triumf EM-finaalturniiril mõjuks hästi maailma jalgpallile, mis oli eelmisel kümnendil Messi vs Ronaldo narratiivi toel väga selgelt individuaalsele kvaliteedile orienteeritud. Õnneks võime selles juba praegu kindlad olla, sest kõik neli poolfinalist on nii kaugele jõudnud just tänu võistkondlikkusele.