Karol Mets mängis üle pika aja 90 minutit jalgpalli, kui Eesti koondis leppis MM-valiksarjas kodus Moldovaga 1:1 viiki. Kapten Mets rääkis pärast kohtumist Eesti ajakirjanikele, et miinimumeesmärk sai täidetud, aga riietusruumis hõiskamist ei olnud, sest võit libises käest.

Karol, mängisid pärast pikka pausi esimest korda 90 minutit - peaaegu üksteist kuud oli paus. Kuidas praegu olla on?
Täitsa normaalne. Füüsiliselt olin selleks mänguks kõvasti trenni teinud. Olin valmis, et võin mängida 90 minutit, aga ei teadnud, kas see juhtub. Polnud garanteeritud. Mul on hea meel, et sain esimese täismängu ära tehtud.

Tavaliselt on protokolli järgi ette nähtud 30 minutit, siis 60 ja siis 90. Kas oli mingi küsimus, et täna mängid 60 minutit või oli kindel, et kohe 90?
Ei olnud midagi kindlat. Vaatasime jooksvalt - pärast 60 minutit hakkasime jälgima, kuidas seis on. Ma ei tundnud, et füüsiliselt oleks midagi hullu. Seega ei näinud vajadust mind varem välja vahetada. Pigem oli lõpus vaja tuua mängijaid ründesse, mitte kaitsesse, nii et proovisin oma koha ära hoida, et saaksime just ründaja sisse tuua.

Esimestel minutitel, kui sulle jalga sõideti, tekkis veidi selline "rahvusliku põlve" hetk. Kui maha viskasid, siis kas oli päriselt valus või proovisid vastasele kaarti välja võluda?
Ma jõudsin ikkagi mõlemad jalad eest ära võtta. Pigem oli see olukord, kus vastane oleks võinud kollase kaardi saada.

Rääkides mängust tervikuna - algus oli väga hea, aga tundus, et harjusite või läksite kuidagi Moldova tempoga kaasa ja esimese poolaja lõpus jäi teravusest puudu. Kuidas väljakul tundus?
Ma ütleks, et esimese poolaja viimased viis minutit ja teise alguses lasime nad mängu sisse. Seda poleks tohtinud juhtuda. Minu jaoks olime selgelt parem meeskond väljakul - domineerisime ja kontrollisime mängu. Aga lasime nad mängu tagasi ja paratamatult hakkab siis vastasel tekkima võimalusi. See ongi koht, kus peame oma mängu parandama - tegema lihtsamaid valikuid, et vastane ei saaks mängu tagasi ega head tunnet. Täna lasime nad mängu sisse ja paratamatult tekkisid neile võimalused. See on tänase mängu kehv õppetund.

Miks saab vastane mängu sisse?
Ma arvan, et see oli meie enda lohakus. Mingid sööduvead, valed otsused ja vastane sai kontrarünnakusse. See jääb meie taha. Ma ei ütleks, et Moldova tegi midagi erilist või võttis mängu meilt käest. Kindlasti mitte. Nagu ütlesin, minu jaoks olime me parem meeskond, aga individuaalsete eksimustega lasime nad mängu tagasi.

Kas see on see, et Eesti koondis pole harjunud võitma? See ei ole igapäevane olukord ja sealt tekib ebakindlus, mis kandub väljakule?
Ma ei ütleks, et 1:0 pealt oleks väljakul olnud mingit närvilisust. Kui vaadata, kuidas pärast väravat mängisime, siis kontroll säilis. Domineerisime edasi ja ma ei usu, et vastasel tekkis seal mingeid suuri võimalusi.

Kas platsil olles tundsid mingil hetkel, et oled rohkem väsinud kui tavaliselt? Just selle tõttu, et pole ammu nii pikalt mänginud?
Ma seda ei ütleks. Pigem mõned minu otsused olid sellised, et pärast mõtlesin, miks ma nii tegin. Tippvormist on asi veel kaugel. Tundsin, et mõned otsused ja jooksud polnud sellised, mida ma teeksin siis, kui mängiksin igapäevaselt. Need olid detailid, millele tähelepanu pöörasin.

Kas sa oskad öelda, mida oleks saanud teisel poolajal teha, et mäng endale tagasi võtta ja võimalused ära kasutada?
Üks asi oleks olnud teine värav - see oleks mängu täielikult tapnud. Teiseks oleks pidanud palliga kannatlikum olema. Otsisime kohati liiga kiireid lahendusi, nad said surve alt välja ja liini taha jooksma. Pisikesed sööduvead, väikesed eksimused. Keskaitsjana peab olema palliga väga kindel, aga ma ei tundnud, et keegi oleks mulle või Maksimile erilist survet pannud. Kõik oli tegelikult üsna normaalne ja trennis harjutatud olukorrad.

Kas sul on kaptenina sõnum ka fännidele? Täna oli aasta viimane kodumäng ja paraku Eesti koondis sel aastal kodus ei võitnudki.
Eks ikka on kurb. Riietusruumis ei olnud mingit rõõmu ega hõiskamist. Oleme samamoodi kurvad, aga peame vaatama optimistlikult tulevikku ja tegema tööd. Midagi katki ei ole. Miinimumeesmärgi täitsime - ei lasknud Moldovat meist mööda, mis oli oluline. Aga rahul me kindlasti ei ole.

Mis nüüd edasi saab sinu jaoks? Klubis oodatakse sind tagasi väljakule?
Vahepeal on palju toimunud. Sel ajal, kui mina eemal olin, mängis neli mängijat minu positsioonil. Pean oma võimalust ootama - üleöö midagi ei juhtu. Aga usun, et kui teen trennis korralikult tööd ja hakkan minuteid saama, siis ühel päeval olen jälle seal, kus pean olema.