Eesti jalgpallikoondise peatreener Karel Voolaid möönis pärast Rahvuste liigas võõrsil Armeenia käest saadud 0:2 kaotust, et meeskonna ründetegevus ei ole piisavalt kvaliteetne, et Euroopa koondisejalgpallis tulemusi saavutada.

Rahvuste liiga on alanud kahe kaotusega ja alagrupi võitmine, mis eesmärgiks seati, on praeguseks sisuliselt võimatu. Voolaid rõhutab, et alla ei kavatseta anda, vaid oktoobrikuistes kodumängudes antakse kõigile lahing.

Miks Eesti jälle kaotas?
Kuni 0:0 seisuni oli võrdsete võimalustega mäng. Oli selge, et kes esimese värava lööb, saab initsiatiivi ja tugeva psühholoogilise eelise endale, sest mõlemal meeskonnal oli kaotus all, pinged peal ja selg vastu seina.

Kompavas mängus õnnestus see värav lüüa Armeenial, mis jättis meisse kindlasti jälje ja andis neile kõva enesekindluse. Proovisime teisel poolajal elu ja innukust juurde tuua, et värav tagasi lüüa ja mäng enda kasuks keerata. Kahjuks see ei õnnestunud.

Meie tegevus vastase väljakupoolel on hetkel sellise kvaliteediga, mis ei loo piisavalt väravavõimalusi ja neid üksikuid, mis tekkisid, ei suutnud me realiseerida. Tuleb tunnistada, et meie ründetegevus on hetkel väga hambutu ja jätab soovida.

Eesti koondis ei löönud seitsmendat mängu järjest väravat. Mis peab juhtuma, et see seeria katkeks?
Teatud õnnestumisi on vaja. Meil olid täna üksikud head võimalused, Rauno Sappinenil ja Vlasi Sinjavskil. Need olid ründajatele omased elemendid, kus nad on varem edukad olnud. Kas see on enesekindluse küsimus? Võib-olla rahvusvahelisel tasemel tõesti.

Nad on mõlemad koduliiga mängijad ja tänasel päeval on meie ründavate mängijate valik selline, et välismaal mängivad ainult Sergei Zenjov ja Henrik Ojamaa. Ka nemad koguvad alles vormi ega ole teistest valikus olevatest meestest peajagu üle. Kindlasti on see ka üks põhjus, miks Eesti
koondis ei ole väravaid löönud. Standardolukordasid oleme teeninud, aga mitte nii palju, et sealt väravaid lüüa.

Kuidas mõjutas Eesti mänguplaani Ken Kallaste sunnitud väljavahetamine?
Meil jäi teiseks poolajaks ainult kaks vahetust. Oleks väga tahtnud ka Sergei Zenjovi väljakule tuua, aga kahjuks ei saanud. Teisalt sai Ken kaitses päris hästi hakkama Tigran Barseghjaniga. Henri Järvelaid tuli mängu ja teatud ebakindlus tema kaitsetegevuses oli.

See pole etteheide, vaid tema tänase päeva kvaliteet. Ta ei ole harjunud sellise klassiga mängijatega nädalast nädalasse pusima ja andis oma äärel piisavalt palju ruumi, et vastased said sealt rünnakuid üles võtta.

Kaks kaotust tähendavad, et kevadel jalgpalliliidu presidendi sõnastatud eesmärgi - alagrupi võit - täitmine on väga vähetõenäoline. Kas see muudab lähenemist ülejäänud neljale Rahvuste liiga mängule ja neis saavad nooremad mängijad rohkem vastutust?
Selline olukord on tekkinud, aga meil on veel mänge ees ja need algavad seisult 0:0. Meie vastased on üpris sarnaste lähenemisviisidega. Gruusia tuli julgemalt, Armeenia kompas ja vaatas. Kodus Põhja-Makedoonia ja Armeeniaga mängides (need matšid ootavad koondist ees oktoobris – O. J.) ei taha me kindlasti autsaideri rolliga leppida.

Praegune turniiritabel ei ole lõplik. Me ei taha alla anda, vaid võidelda. Oleme raskes seisus, see on selge. Ja rünnak ei toimi. Aga sellise suhtumisega me järgmisele koondiseaknale vastu minna ei saa. Peame olema heas kontaktis mängijatega, julgustama neid ja uskuma, et neil läheb klubirindel paremini.

Nad peavad ise ka uskuma ja oma karjäärile kaasa aitama, et sealt järgmisi samme teha. Siis saame korraliku löögijõulise Eesti koondise kokku. Me pole kunagi Eestis kellelegi lahingut andmata jätnud ja sama kehtib ka meie järgmiste vastaste kohta.

Selgita palun rohkeid muudatusi algkoosseisus.
Olen varemgi ütelnud, et Eesti koondise mängijate kehaline võimekus ja individuaalne kvaliteet kestmaks säärase tempoga kohtumisi pole piisavalt kõrgel tasemel. Nad ei mängi nädalast nädalasse kolme-nelja päeva tagant rahvusvahelisi kohtumisi. Ainuke mängija, kes seda seni on teinud, on Karol Mets.

Teised mehed on kas Eesti liiga tasemel või pole piisavalt palju mänguaega saanud. Antud hetkel pole mängijate kehaline konditsioon nii hea, et seda kvaliteeti hoida. Samas selge on see, et usun kõigisse koosseisu valitud mängijatesse. Tahan anda teatud meestele võimalust, et nad saaksid
karastust. Alustanud ja mittealustanud meeste kvaliteedivahe ei ole nii suur.

Miks mängis Mattias Käit paremkaitses ja miks alustas keskpoolkaitses Ilja Antonov, mitte Vladislav Kreida?
Käit paremkaitses oli minu silmis parem lahendus. Arutasime treeneritega pikalt, kas parem lahendus on Märten Kuusk või Käit. Tagantjärele võin öelda, et Mattias täitis ülesanded ja oma rolli väga hästi. Tulevikus ei ole tegemist äärekaitsja, välja arvatud siis, kui tekib sundolukord nagu praegu.

Ilja annab alati maksimumpanuse ja on tõeline professionaal. Ning ka Flora mängijad pole võimelised tegema kahte mängu järjest. Kreidal on päris palju mänguminuteid all ja ka tema taastumine on keeruline. Väljak oli raske ja pehme. Nägin, et Ilja ja Mihkel Ainsalu, kes tegid mullu sügisel koos päris kõvad mängud, kooslusega saame keskväljal teha seda, mida plaan ette nägi.