Kui Eesti ei oleks väikeriik, poleks Oliver Jürgensi U17 koondisest kõrvalejäämise asjaolud uudiskünnist ületanud, aga Eesti jalgpallis, kus, oleme ausad, kõik tunnevad kõiki, säärast varianti polnud. Kuna teema läheb paljudele korda ja tekitab mitmeid küsimusi, vajab olukord selgitamist.

Soccernet.ee tegi seda kolmapäeval avaldatud artikliga, kus omapoolseid selgitusi jagasid nii U17 koondise peatreener Norbert Hurt kui ka 16-aastase ründaja isa Jüri Jürgens. Päev hiljem kirjutas Soccernet.ee-le lugejakirja noortekoondislaste Kaarel ja Taaniel Usta isa Taavi Usta. Need lood klaarisid mõned hallid tsoonid, aga mitte kõiki.

• Miks ei ole koduseks EM-iks valmistuva Eesti U17 koondise nimekirjas 16-aastast väravakuningat Oliver Jürgensit?
• Vutipoiste isa Taavi Usta: me pole nii võimas vutiriik, et Oliveri-sugust talenti välja jätta

Eelkõige jäi ju ammendava vastuseta küsimus: miks on Oliver Jürgens alates 2018. aasta maikuust jäänud kõrvale kõigist U17 koondise võistlustest peale tänavu veebruaris Hollandis peetud treeningkohtumise ning puudunud ka enamikelt koondise ühistreeningutelt? Asjaosaliste, eelkõige noormehe isa Jüri Jürgensi antud selgitused, ei olnud ammendavad.

Laupäeval Tartus alanud ja homme Võrus Läti vastu peetava mänguga lõpule jõudva Balti turniiri kutse tagasilükkamise peamise asjaoluna toodi välja suur mängukoormus, mis on kahtlemata ka fakt, sest 21 võistlusmänguga kogutud 1769 minutit on 16-aastase noormehe jaoks (väga) suur maht. Samas torkab silma, et mängukoormuse mahendamise osas pole astutud mitte mingeid samme.

Näiteks on Jürgens mänginud 90 minuti ulatuses kaasa Nõmme United U17 meeskonna kohtumised U17 Eliitliigas, mis lõppesid meeskonna 10:1 ja 9:1 võitudega. Esiliiga B 16 kohtumises on ta kolme erandiga teinud kaasa vähemalt 84 minutit.

Maikuu alguses märkis Nõmme Unitedi peatreener Martin Klasen Soccernet.ee-le antud intervjuus, et "klubi visiooni järgi tahame Esiliigasse jõuda 2022. aastaks" ehk tohutut survet tulemustele ei tohiks olla. Seda võiks vähendada ka Nõmme Unitedi kindel liidrikoht…

Kolmapäeva õhtul küsisime Klasenilt, kas Jürgensid on tema poole mängukoormuse vähendamise palvega pöördunud. "Oliver pole kurtnud, aga ta ei tuleks ka kurtma, sest usaldab mu otsuseid. Koondisetrennide osas olen mina vahel soovitanud sinna mitte minna, sest olen tahtnud, et ta puhkaks. Nendel puhkudel olen eelnevalt kõik Norbert Hurdaga kooskõlastanud ja talle on see sobinud." vastas Nõmme Unitedi peatreener.

Hüva, võib ju tõesti olla, et United on otsustanud juulis välismaale siirduvat Jürgensit – Klaseni sõnul on nad ründaja lahkumisega arvestanud – maksimaalselt ära kasutada, et tagada endale hooaja teiseks pooleks võimalikult hea stardipositsioon. Sportlik loogika on siin täiesti olemas. Iseasi, mida tähendab rahvusvahelistest kogemustest, mida noortekoondis pakub, loobumine 16-aastase vaieldamatult väga andeka jalgpalluri tulevikku silmas pidades?

Aga mängukoormus tundub siiski olevat teema, mis on (kunstlikult?) esiplaanile tõstetud, sest Jürgensi ja U17 koondise pinnapealsest suhtest rääkides pole võimalik mööda vaadata kõnekast faktide sülemist:

• 2018. aasta 15. mail kohtus Eesti U17 (toona U16) koondis Tallinnas maavõistluses Poolaga, mis lõppes 2:2 viigiga ja kus mõlemad Eesti väravad lõi Aleksandr Šapovalov.
• See oli viimane kord, kui 2003. aastal sündinud Šapovalov ja Jürgens noortekoondises koos mängisid, kusjuures peatreener Norbert Hurt eelistas tipuründaja positsioonil Šapovalovit ja Jürgens tegutses toetava ründajana (niiöelda nr 10 positsioonil).
• Jürgensi isa Jüri Jürgens väljendas tolle kohtumise järel rahulolematust, sest tema arvates peaks Oliver mängima nr 9 positsioonil ehk tipuründajana.
• Tänavu aprilli alguses Londoni Arsenali treeningutele kutsutud ning Bundesliga klubi Freiburgi huviorbiidis püsiv Šapovalov on tollele Poola-mängule järgnenud aasta jooksul kanda kinnitanud U17 koondise selge esiründajana.
• U17 koondise jaoks on järgmise suve kodust EM-finaalturniiri silmas pidades optimaalseks taktikaks 4-5-1, seda nii sportlikku väljakutset kui ka mängijate valikut silmas pidades; nimelt on Daniil Tarassenkovi ja Danil Kuraksini näol olemas ka sellesse skeemi hästi sobituvad ääreründajad, analoogseid sobimisi 4-5-1 skeemi on mitmeid teisigi; kahe ründajaga võib tegutseda pisteliselt, aga mitte püsivalt.
• Seega kipub reaalpoliitiline olukord olema, et kuigi Jürgensi andekust keegi ei vaidlusta, poleks ta koht U17 meeskonna põhikoosseisus tagatud, sest tipuründaja koha peal on olemas temast parem valik (kuigi mängija hindamine on alati subjektiivne, siis proovides antud küsimusse objektiivsust tulla, tuleb nentida, et kui Jürgens lööb Esiliiga B-s keskmiselt 1,6 väravat mängus, siis Šapovalov Esiliigas ehk kõrgemal tasemel keskmiselt 1 värava mängus) ning mujale ta tingimata ei sobi.

Samuti võib U17 koondise peatreeneri Norbert Hurda tähelepanekust "koondisesse pääsemise protsess muutub puuduja jaoks paratamatumalt keerulisemaks" vastavalt lugeja häälestatusele välja lugeda nii ähvarduse kui ka elementaarse jalgpallitõe.

Nende viimaste sekka kuulub muuseas ka sedastus: võistkonna koosseisu üle otsustab treener.

Õnneks on U17 EM-finaalturniirini aega ligi aasta ning keegi pole ühtegi ust sulgenud.