Jalgpallikirjutuse kui terviku üks suuremaid ühiseid kordaminekuid väljendub tõsiasjas, et see jalgpallimängus positiivse universaalse keele on suutnud tuvastada, mida siis ühtmoodi erinevatel ajastutel, erinevates kultuurides ja erinevates keeltes kasutada sobib. Võiks koguni öelda, et taoline meetod jalgpallist mõtlejate suurimaks jagatud fetišiks on, millest päris kindlasti pole puutumata jäänud ka siinses rubriigis konstrueeritud ideed.

Hetkel pole kavatsust põhjalikult ajalookirjutuse ajalukku laskuda, asuda ümber jutustama lugusid, mida eelöeldu kinnitusena saab esitleb, seepärast piirdume vaid ühe, ent see eest tuntud näitega.

Too lugu räägib sellest, kuidas saksa ja briti sõdurid 1914. aasta jõuluajal läänerindel ajutiselt sõjategevuse peatamises kokkuleppele jõudsid, selleks, et omavahel üks jalgpallimatš maha pidada. Seda lugu on jalgpalli kui universaalse keele tõestusena korratud loendamatutel kordadel; metafoorina on seda kasutanud nii ajaloolased, ajakirjanikud kui ka jalgpallijuhid.

Ei saa ju eitada, et lool on jumet, suutlikkust elavdada romantilist kujutlusvõimet, aga ometi ei saa mööda vaadata sellestki, et selles loos suures koguses naiivsust võib tuvastada. Küllap oli puhas juhus, et asjaosaliste närvid lõpuni vastu pidasid; küllap oli juhus, et palli tagaajamisele kummagi poole kõrgemat võimutäiust omanud institutsioonid peale ei sattunud, kes seltsimehelikust kokkuleppest mitte midagi teadmata võinuks teist osapoolt nimetada sõjakontekstis selle õige sõnaga – vaenlane; omasid aga reeturiteks, millise tõlgendusvõimaluse sõbralik pallitogimine andnuks, ja noorte meeste ettevaatamatu ning rumalavõitu tegevuse ühe hetkega lõpetada. Võimalik, et kõigi asjaosaliste jaoks igaveseks.

Taolised tõlgendusvõimalused, potentsiaalsetele konfliktidele viitamised kipuvad aga üle jalgpallikirjutuse ääre libisema, kirjutuse raamidesse kipub aga jääma vaid universaalsena esitletav romantika.

Neil päevil võib kohata märke, et taoline kirjeldusmeetod paljudele jalgpallis olijatele tugevat mõju on avaldanud, kuid senikaua, kui taoline meetod on jäänud jalgpalli enesekirjelduse piiridesse, kui selle selgitussuhted muu ühiskonnaga on jäänud ühepoolseks, jalgpallist lähtunud initsiatiiviks, võib romantilisi selgitusmeetodeid küllaltki ohutuks pidada. Ent kõik muutub, kui taoline enesekirjeldus laiema ühiskonnaga tihedamat sidumist eeldab.

Jalgpall olla tähtsam, kui küsimus elust ja surmast, on kunagine Liverpool FC peatreener Bill Shankly öelnud. See on mõte, mida jalgpallikirjutus ikka ja jälle, kontekstist sõltumatult üle kordab. Jätame hetkel kõrvale kõik jalgpallisisesed katsed, mis öeldu sisu on püüdnud mõtestada ning mõtelgem hoopis noile selgituskatsetele kui tegevusaktidele endile. Julgen väita, et Shankly mõtte pidevas ülekordamises väljendub lisaks kõigele muule ka kordajate enese peegelpilt – jah, me ajame tähtsat asja, peab too pilt neile kinnitama.

Muu ühiskond võib kõik need tegelased peegli ette edvistama unustata, noist mitte välja teha, kuid probleem, nagu tänane päev näitab, tuleneb sellest, et peeglisse piilujad mitte ainult iseendasse ära pole armunud, vaid sarnaseid emotsioone ka kõikidelt teistelt näivad eeldavat. Nüüd jõuamegi konfliktini, mis viimastel päevadel avalikkuse ette tiritud.

See oli üle-eelmisel pühapäeval, 8. märtsil, kui Bild am Sonntagis ilmus ajakirjanik Walter M. Stratenilt kommentaar pealkirjaga "Ei mingit koroonapaanikat!". Siin nopped Strateni kirjutatust: "Jumal tänatud, jalgpalliliiga väljus suure võitjana. 25. mänguvooru parim uudis – kõik mängud on toimunud. See juba on midagi! Nii jätkata! Ettevaatusabinõud on muidugi vajalikud, kuid terve vooru tühistamine või kummitusmängudeks muutmine on praegu liiast. Sama loogika alusel tuleks sulgeda ka ühistransport. Kas mitte just metroodes, trammides ja bussides pole inimesed võõrastega kõige lähedasemas füüsilises kontaktis. Õnneks hoiab Bundesliga pea selgena ja toob meie ellu veidigi normaalsust."

Keeruline on ette kujutada, et mõni ajakohane tekst reaalse elu kirjeldamiseks veelgi kõverama peegli leida suudaks. Tõsi, mõtted on kirja pandud laupäeva õhtul, kuid ometi näitab see, kuivõrd lühinägelikud jalgpalliga seotud institutsioonid, kelle hulka Bildi jalgpallitoimetus kindlasti paigutada tuleb, olla suudavad. Juhtus nii, et samal ajal, kui lehelugejad pühapäeva hommikul lehte sirvisid, võttis tervishoiuminister Jens Spahn teiste seas ühendust ka saksa jalgpalliliiga juhtidega ning tegi teatavaks, et riik palub enam kui tuhande osavõtjaga üritused võimaluse korral ära jätta.

Järgmisel päeval ilmunud Kicker palus kommentaari jalgpalliliiga tegevdirektorilt Christian Seifertilt, kes muu hulgas ütleb, et Itaalias ning mitmetes teistes riikides on mõned voorud juba tühistatud, kuid ei maini seejuures poole sõnagagi, et Saksa jalgpalliliiga taolise idee arutada on võtnud.

"Tõenäoliselt jätkame mänge ilma pealtvaatajateta," ütleb Seifert ning lisab, et liiga nõuab klubidelt rangemalt desinfitseerimisvahendite olemasolu ning kutsub fänne üles oma iidolitelt mitte paluda selfisid ja autogramme. Leitmotiivina on Kicker Seiferti arvamusest välja tõstnud mõtte: "Mai keskpaigaks peavad mängud liigas peetud olema."

Rõhutame nüüd, et meie ülesanne siin ei saa kuidagi olla ühiskonna reaktsioonidele hinnangu andmine, proportsioonide hindamine ettevaatusabinõude ja reaalse ohu vahel, milleks vajaksime hoopis teistsuguseid teadmisi, kuivõrd osutamine, et saksa kollektiivses ruumis on vähemalt üks konkreetne valdkond, profijalgpall nimelt, mis ühiskonnas valitsevat atmosfääri reaalselt hinnata pole osanud. Jalgpalli kontekstis tasub siin mainida, et ka Eesti Jalgpalli Liit andis oma otsusest liigamängudega edasi minna vaid mõned tunnid enne seda, kui riigi kõrgeim institutsionaalne võim taolise tegevuse keelustas.

Tagasi Saksamaa sündmuste juurde. Kaks päeva pärast tervishoiuministeeriumi soovitust kohtuvad Bildi veergudel kaks meile juba tuttavat meest – ajakirjanik Straten ja jalgpallijuht Seifert. Teeme ka nende vestlusest mõne väljanoppe.

Straten: "Milline on hetkeseis? Mis mängud plaanitakse pidada kinniste uste taga?"

Seifert: "Me kõik soovime Bundesligat, mis toimib meile tuttaval moel – publikule avatuna. Praegu on see seatud kahtluse alla."

Straten: "Itaalias arutletakse võimaluse üle lõpetada liiga Euroopa meistrivõistluste järel. Kas sarnane stsenaarium on ka Bundesliga puhul võimalik?"

Seifert: "See on täiesti illusoorne idee. Meid seovad väga paljud lepingud. Liiga peatamine ei tule kõne alla. Mai lõpuks peab tabeliseisus selgus majas olema, et klubid oma plaanidega edasi saaks minna."

Straten: "Pidada on veel üheksa vooru. Kas ilma publikuta võime hakata tulevast võitjat kummitus-meistriks nimetama?"

Seifert: "Kummitusmeister sõnakasutusena kõlab väga teie moodi, härra Straten, minu jaoks on see vaid sõnamäng."

Straten: "Kui mõned klubid saavad edasi mängida publiku toetusel aga mõned mitte, siis kas me ei seisa silmitsi moonutatud, ebaausa konkurentsiga?"

Seifert: "Praegusel juhul ei saa me küsimusi taoliselt püstitada. Praegu on kõige tähtsam, et Saksamaa viirusega toime tuleb ning kui mõned mängud tuleb pealtvaatajateta pidada, siis nii see ongi. Me kõik oleme olukorras, mille kogemus meil puudub."

Nüüd peame säilitama tähelepanuvõime! Esimese hooga võib tõesti näida, et lugeja ette on toodud täiesti arukas, teravate küsimuste ja argumenteeritud vastustega intervjuu. Ent kui kahe mehe jutuajamine laiemasse konteksti paigutada, avaneb hoopis teistsugune pilt. Parimal juhul on terve intervjuu ulatuses tegemist vaid sisutu sõnamänguga, sest pangem tähele, et kogu vestlust kannab arusaam, kõikumatu veendumus, et tegemist on vaid jalgpalli siseasjaga.

Tõsi, Seifert möönab, et kogu riigi jaoks on tegemist erandliku olukorraga, kuid see ei muuda tema arusaama, et antud olukord jalgpallielu lõplikult halvama peaks. Rääkimata Stratenist, kes ei näi kordagi mõistvat, et tema juhitav vestlus justkui eraldatud maailmas aset leiaks, millel vähimatki pistmist reaalse keskkonnaga pole.

Eraldatud maailma mõiste pole minu välja pakutud. Selle tõi praegusel juhul käibesse Spiegeli sporditoimetuse liige Peter Ahrens, kes eelmise nädala neljapäeva hommikul mõni minut pärast kümmet väljaande veebilehel ilmunud arvamusloos koroonaviiruse ja profijalgpalli omavahelisi suhteid analüüsides järeldusele jõuab, et jalgpall toimetab omaette maailmas, mis väljendub selles, et kui viirus lühikese aja jooksul kõikide inimeste igapäevaelu täielikult muutnud on, püüab profijalgpall endiselt normaalsust teeselda.

Ahrens ei suuda ära imestada, et ajal, mil teatrid ja ooperimajad uksed sulgevad ning erinevad turvameetmed päev-päevalt rangemaks muutuvad, peavad Saksamaa jalgpallijuhid tõsimeeli plaani koduliiga mängudega edasi minna. Tõsi, küll suletud uste taga, kuid siiski mänge mitte tühistades.

Ahrens artikli ilmumise ajaks oli suletud uste taga maha peetud esimene kohtumine, kui Mönchengladbachis kohtusid kolmapäeval kohalik Borussia ja Köln. Ka oli Saksa liiga jõudnud vastu võtta otsuse nädalavahetuse mängud suletud uste taga pidada ning sellele järgneval teisipäeva ehk täna, pidanuks arutatama, kas ja kuidas liigaga edasi minna.

Saksa jalgpalliliiga iseenda koha positsioneerimine laiemas ühiskonnas nende enda tehtavate otsuste põhjal jõudis kulminatsioonini reedel, kui esmalt kell 10.19 anti presiidiumi tasandil teada, et nädalavahetuse mängud 1. ja 2. Bundesligas suletud uste taga peetakse ning kell 16.12 juba vooru tühistamisest teatati. Viimase otsuse tingis fakt, et Paderborni ja Hannoveri klubidest olid saabunud esimesed viirusemärgid, mis ei jätnud liiga juhtidele enam manööverdamisvõimalust.

Tähelepanuväärne on ka ajakirjanik Strateni toimetuse reaktsioon, kus küll päev varem ajakirjanik Alfred Draxleri kommentaaris esimest korda liiga peatamise üle mõtiskleti, kuid mille laupäevase spordikülgede esileht reedab, et sisuliselt toimetus selliseks otsuseks siiski valmis polnud. Tiheda mõttevahetuse puudumist varjati üle terve lehekülje paigutatud fotodega kõrgliiga klubide tühjadest staadionitest, mille oli lisatud: "Niisiis – läbi. Bundesliga lõpetab tegevuse."

Et liiga katkestamise näol on tegemist dramaatilise otsusega, selle kohta saab lugeja viite järgneval leheküljel antavas ülevaates, mida alustatakse igale saksakeelsele jalgpallihuvilisele talle tuttava sõnakombinatsiooniga: "Das Spiel ist aus!". Niisiis paigutab Bild "mäng on läbi"-hüüatuse väljakujunenud emotsiooniskaala teise otsa, kuna see lühilause märgib saksa (jalgpalli)kultuuriruumis hetke, mis kuulutas nad 1954. aastal esmakordselt jalgpalli maailmameistriks.

Tulles aga veel korra liiga juhtide otsustusprotsessi juurde, väärib osutamist, et toda institutsiooni ei kõigutanud kaks päeva varem, kolmapäeval nähtud mängujärgne pilt Mönchengladbachi ja Kölni vahel, millest RTL-i õhtuste uudiste ajal iga televaataja otsepildis tunnistust võis saada.

Nimelt olid publikule suletud mängule tulnud staadionimüüride kõrvale kaasa elama mitu tuhat Gladbachi fänni, kes seal võidu puhul tõrvikud süütasid, laulu lahti lõid ning mängu lõppedes staadioni kõrgemale korrusele klaasseina taha kogunenud mängijaid tervitasid.

Ei ole kuulda olnud, et jalgpalliliiga oleks tolle juhtumi arutleda võtnud ning iseendalt küsinud, kas jalgpalli populaarsusest tulenevalt jalgpalliliiga enda vastutus staadioni seinte vahelt kaugemale peaks ulatuma? Staadionikatla sees jäädi ju lubatud tuhande inimese piiresse. Ka on selge, et isegi juhul, kui see küsimus sellisena ka esitati, oli vastus sellele "ei".

Taolised vastused sõltuvad motiivist. Ei hakka ennustama, millisena jalgpallikirjutus tänast päeva kirjeldama hakkab, milline selgitusversioon pinnale jääb, kuid nagu ajalooline kogemus näidanud on, ei nõua ülearu suurt pingutust, et näidata ka koroonaviirusega seonduvaid jalgpallilisi reaktsioone tunnetena, mis ühiskonna elu jaatavaid allhoovuseid peaks kirjeldama – kõikidest raskustest hoolimata soovivad inimesed oma eluga edasi minna ning just jalgpall tegi selle soovi kõigile nähtavaks!

Kindlasti on see üks võimalik moodus tänaseid ühiskonnas valitsevaid tundeid kirjeldada, kuid seda tehes ei tohiks silmist lasta, et see kirjeldus endas mitte vähem naiivsust ei varja, kui üks ammune lugu keset sõjaplatsi jalgpalli mänginud noortest meestest.