Kepa, Sarri ja alternatiivreaalsus Wembleyl (4)
Mis oleks saanud siis, kui pühapäevasel Inglismaa liigakarikafinaalil oleks Wembleyl Chelseat juhendanud Maurizio Sarri asemel mõni teine treener? Siin on kolm stsenaariumi, mida tuleks võtta absoluutse, kindla ja sajaprotsendilise tõe pähe.
Möödunud pühapäeval jõudsid Londoni tubakamüüjad hilisõhtul koju, vaatasid poolunes abikaasale sügavalt silma ja teatasid väsinud naeratusega, et hommikul tuleks asjad pakkida Barbadose ilmale mõeldes. Mäletad neid multikaid, kus isa tabab poja suitsetamas ja sunnib teda seejärel korraga tervet pakki ära tõmbama? Maurizio Sarri lahkus pühapäeval Wembley staadionilt, sigaretid suus keerlemas nagu kuulipilduja trummelsalves.
Asja tegi veel hullemaks Suur Boss, kes oli lõpuvile järel tema juurde jooksnud paberile kritseldatud lausetega ja nõudnud, et Sarri need sõna-sõnalt maha loeks. Sõber Antonio Conte oli soovitanud Suurt Bossi lihtsalt seasono eest tänada ja minema jalutada. Põrgusse. Kuidas sa saad seda teha, kui Suur Boss kontrollib kogu maailma gaasivarusid ja võib välgumihklite tootmisele iga kell kabelimatsu anda? Nõnda kiristaski Sarri läbi marlborotahmaste hammaste reporteritele, et kogu intsident tema ja Kepa vahel oli olnud üks suur arusaamatus. No põrgusse. Lorenzo Insigne raamitud fotot silitades tabas Sarri end kurvalt mõttelt, et küllap oleks mõni teine treener saanud olukorra lahendamisega sootuks paremini hakkama.
Stsenaarium #1
Alex Ferguson ja Carlos Queiroz vaatavad üksteisele otsa. Mõnikord ei ole sõnu vaja. Vahetusmeeste pink üritab hingata hiirvaikselt ja vajuda pehmete toolide seljatugedesse, et jumala eest mitte Fergusoni tähelepanu äratada. Mateo Kovacic niheleb vargsi, Queiroz astub sammu lähemale ja annab talle kaustikuga tou üle kukla. Kui portugallane ümber pöörab, on Ferguson staadionilt kadunud. "Põrgu päralt," mõtleb Queiroz ja tema otsaesist hakkavad peegeldama higipärlid.
Wembley staadioni sisemusse kadudes ei lähe Ferguson otse riietusruumi, vaid võtab ootamatult suuna harjakapi poole. Siin, koristajate pesuvahendite; tolmuimejate ja kitlite; lappide ja muu träni taha on peidetud väike Bobby Charltonit kujutav seinamaal. Ferguson ütleb salasõna (squeaky-bum) ja maal hüppab eest, paljastades hoiusahtli. "Kuskil..." pomiseb šotlane ja tuuseldab paari pudeli Manchesteri parima peedi, punamusta fööni, võiduajamiste piletite ja Arsene Wengeri ärasoditud piltide vahel. Lõpuks tõmbab ta välja väsinud väljanägemisega jalgpallisaapa. "Minu kullakallis," sosistab ta kolme triipu paitades. Aeg ei nõustu harjakapis edasi tiksuma.
"Boss, kus sa olid?" küsib Queiroz, kui Ferguson viimaks riietusruumi jõuab. "Me kaot-"
Aga Ferguson on saapa juba maha pannud, silmis maniakaalne helk. Viimaks ometi on see hetk jälle käes. Noored mängijad vahetavad vargsi mõistmatuid pilke, aga Queiroz teab; mäletab, et seal, kus praegu istub Kepa, toetas 16 aastat ja kaheksa päeva tagasi oma taguotsa David Beckham.
"Boss.."
Viimane asi, mida Kepa enne silme ees särama löövaid tähti näeb, on õhtu parim löögiliigutus.
Stsenaarium #2
Tundidel pärast Inglismaa liigakarika finaali sai Diego Simeonest kõigi füüsikute jaoks imetegija, umbes nagu Jeesus, kui ta oli paadiga merel ohtu sattudes tormi vaigistanud ja seejärel vee veiniks muutnud. Noh, mitte selle vee, mille peal nad parasjagu aerutasid, see oleks olnud ebapraktiline. Igatahes on füüsikutel üle kogu maailma Simeonele palju küsimusi. Kuidas on võimalik, et ainuüksi Kepa suunas maruvihaselt oma neidsamuseid hõõrudes vallandas ta sellise jõu, et kogu Wembley staadion silmapilkselt põlema süttis? Kahju ainult, et koduarestis Sepp Blatteril ei lubata telefoni vastu võtta, tema oskaks kindlasti juhtunut selgitada. Vana mustkunstnikuna suutis ju temagi paarsada miljonit jäljetult ära kaotada.
Aga Simeonel ei ole rumalate küsimuste jaoks aega. Tal on vaja valmistuda asadoks, traditsiooniliseks grilliõhtuks. Seda teevad argentiinlased tavaliselt suurte mängude eel, aga mõnikord ka pärast kaotusi, et meeskonnavaimu tugevdada; puhtalt lehelt alustada. Simeone on heas tujus. Peenike punane nire jookseb tema garaažiuksest kanalisatsiooniauguni.
Hilisõhtuks on Chelsea mängijad kohale jõudnud ja istuvad heledalt põleva leegi ümber. Simeone parem käsi German Lux on särgi eest lahti nööpinud ja tinistab kitarril Kumbajaad. Gonzalo Higuain on kaasa võtnud kaks pakki vahukomme ja üritab neid teiste eest dressika taskutesse peita. Keegi ei julge küsida, kus on Kepa ja miks on lihatükke hoidvate varraste ümber keritud helerohelised särgiribad.
Cesar Azpilicueta tihub üksinda vaikselt nuttu. Willy Caballero haarab ilma küsimata ette ka tema taldriku.
Stsenaarium #3
"Kepa, tule nüüd!"
"Ei!"
"Kepa, palun, Willy tahab ju ka mängida..."
"Ma ei tule kuskile!"
Claudio Ranieri heitis silmanurgast pilgu murul istuvale Willy Caballerole, kelle suu ümber oli moodustumas tuttav nutuvõru; surus käed mantlitaskusse ja lasi kuuldavale vaikse vile. Mis oli ometi juhtunud? Alles paar nädalat tagasi jooksid tema põlvpükstes puurivahid rõõmsalt ringi ja loopisid üksteist pallidega, nüüd karjus noorem vanemat nähes lakkamatult "päästke Willy" ja imiteeris hädiseid liigutusi, millega too suvel Argentina vastaseid naerutas.
Üks osa Ranierist tahab minna väljakule ja Kepa kõrvupidi pingile tarida, teisalt teab ta, et see võib jonnihoole lihtsalt hagu juurde anda. Kasvatustöö ei ole lihtne. "Meie ei tea midagi," raputavad Eden Hazard ja Willian Ranieri altkulmu heidetud pilgu järel pead ja kihistavad naerda, kui ta selja keerab. Suuremad Antonio Rüdiger ja David Luiz, kes on sellist jama varemgi näinud, on lihtsalt tüdinud ja toksivad varbaga tooliselga. Ega siin ei olegi muud teha, mõtleb Ranieri. Nüüd saab teda aidata ainult tema kivi; tema kindlus.
"N'Golo," ohkab Ranieri väsinult. "Ma vajan su abi."
"Armastus," vastab pisike Kante teiste keskelt lihtsalt. "Vaid armastus päästab maailma."
Ranieril läks paar sekundit aega, et lubada selle tarkusetera lihtsusel enda jaoks kohale jõuda; sel end tema teadvuses kanda kinnitada. Jah! Nüüd oli tema jaoks kõik selge!
Järgmisest lõunalauast ei tõuse Kepa enne, kui on ära söönud topeltportsu köögivilju.
Suur Boss andis Sarrile vähemalt nii palju vabadust, et Chelsea kolmapäevases võidumängus Tottenhami üle istus Kepa Arrizabalaga terve mängu pingil ja ei nõudnudki enda sissevahetamist.
Kas Lepa näitas et pole häda vaid hoopis mängida tahtis edasi ja nii oli
