Jalgpalliliidu presidendiks pürgiva Ragnar Klavani sõnul ei ole ta kindlasti noormängijate üleminekutasude kaotamise poolt - vastupidi, tasud peavad ajas tõusma, sest juba praegu on tema sõnul liiga palju olukordi, kus kasvatajaklubid lõigatakse liiga lihtsa vaevaga mängija edasisest edust välja.

Valimisvõitlus Eesti Jalgpalli Liidu presidenditooli nimel sai eelmisel nädalal hoo sisse: Klavan tutvustas kolmapäeval oma programmi, heites mitmetes küsimustes kinda istuvale presidendile Aivar Pohlakule. Pohlak ei jäänud võlgu ning vastas neile eelmisel reedel omalt poolt mitmete teravate torgetega. Soccernet.ee saatis Pohlaku intervjuust kõlama jäänud tulisematel teemadel omakorda küsimused ka Klavanile, kes neile põhjalikult kirjalikult vastas.

Aivar Pohlak väitis, et eelmise aasta lõpul teatas Tallinna Kalev jalgpalliliitu, et puuduva rahastuse tõttu olete otsustanud esindusnaiskonna likvideerida ja et viimasel kahel aastal on Kalevi naiskond mänginud Sportland Arenal, sest klubi pole naiskonna jaoks leidnud oma baasis treeningruumi ega raha. Algaval hooajal mängivat Kalevi naiskond küll klubi nime all, aga oma rahadega. Kas need väited vastavad tõele? Kui jah, siis miks on Kalevi klubi oma naiskonda selliselt kohelnud?
Lähtume Kalevis põhimõttest, et kui me ei ole suutelised esindusvõistkondasid ülal pidama, siis peame neist kahjuks loobuma. Seda selleks, et keskenduda enda peamisele fookusele, milleks on noorte mängijate arendamine. See kehtib võrdselt nii Kalevi meeste kui ka naiste esindusvõistkonna kohta. Erinevus on täna vaid selles, et meeste esindusvõistkonnal on sponsorid, kelle toetust saame ka noorte arendamiseks kasutada. 

Samas oleme minu JK Tallinna Kalevis oldud aja jooksul seni alati toetanud ka esindusnaiskonda. Tervikuna on naiste jalgpall klubile nii seni kui ka tulevikus väga oluline. Kõiki finantsküsimusi arutame klubi sees, sh naiskonnaga otse ja avatult. Otsus käesoleval hooajal toetuse senises mahus lõpetamisest on puhtalt finantsiline. Uue jalgpallihalli ehitamisel ning jooksval ülalpidamisel on olnud oma hind nii esindusnaiskonna kui ka -meeskonna eelarvele. Katame jätkuvalt naiskonna peatreeneri palga, samuti on naiskonnal tagatud treeningajad, samuti saavad nad mingi osa võistlusmänge pidada oma baasis.

Taustaks on oluline avada ka seda, et Kalevi naiskond on meistriliigat mänginud juba 2000ndate algusest alates. Naiste ja tüdrukutega töötab klubis neli heal tasemel treenerit. Täna jätkab kolm tüdrukute gruppi ja noortetöö arengukava kohaselt avame septembris neljanda. Tüdrukute arv (18-aastased ja nooremad) on klubis praegu kokku 68. Eelmisel aastal olime ainus klubi, kes mängis U16 liigas kahe võistkonnaga. Koondise kandidaatide ringi kuuluvad mängijad igal tasandil (U15, U17, U19, U23, A-koondis). 

Lõpetuseks, Kalev on siiski peamiselt noorteklubi, kes soovib noortega mängida kõige kõrgemal tasemel. Kui me ei ole suutelised seda finantsilistel või sportlikel põhjustel tegema, siis jätkame noortetööga nii kaua, kuni see on jälle võimalik ning loobume seni tippjalgpallist. Sportlikus vaates on siiski hea tõdeda, et noortesüsteemist on tulemas väga perspektiivikaid tüdrukuid, kes on esindatud täna ka naiste esiliigas. Samuti on kokkulepe, et paari aasta perspektiivis klubi alt leida naiste esindusvõistkonna toetuseks ka täiendavaid võimalusi.

"Viimastel aastatel ei ole meil olnud klubi, keda jalgpalliliit oleks pidanud sedavõrd palju organisatsiooniliste küsimustega aitama kui JK Tallinna Kalev. Kusjuures abi küsimine on käinud pidevalt koos jutuga, et Ragnar aitab klubi juhtimisel minimaalselt ning näeme isegi, et mees ei esinda klubi ühelgi klubi juhtidele mõeldud üritusel. Ma ei kujuta ette, kuidas saaks selliselt panustades juhtida jalgpalliliitu, sest ametikohaga käib kaasas kogu valdkonna vastutus ja vedamine ning siiamaani on Eesti Jalgpalli Liidu initsiatiivil toiminud võistkonnaalade ühised tegevused." Kas sooviksid seda väidet kommenteerida? 
Juhtimisstiilid on erinevad, näiteks Kalevis oleme kokku leppinud, kes millega tegeleb ning mille eest vastutab. Olen alati suure pildiga kursis olnud ning seni mängiva presidendina oli klubijuhtidele mõeldud üritustel osalemine teiste vastutada.

Mis puudutab jalgpalliliidult nõu ja abi küsimist, siis seda oleme teinud heas usus ajada asju läbipaistvalt ja parimal võimalikul viisil. Oleme organisatsioonina tegelenud viimase aasta jooksul meile uute väljakutsetega. Näiteks uue jalgpallihalliga seonduv, mille osas on minule teadaolevalt vaid jalgpalliliidul ja Mart Poomil varasemalt selline kogemus, kus seotud kulud katab MTÜ, mitte omavalitsus. Uue halli rahastusest 1,5 miljonit eurot tuli jalgpalliliidult ning 700 000 eurot oli Kalevi võetud laen. Sellistel teemadel tõesti suhtlesime palju, seda lisaks jalgpalliliidule ka otse Mart Poomi ning Nõmme Unitediga. 

Sportlikult oli 2024. aasta samuti JK Tallinna Kalevile eriline. Meeste esindusvõistkond osales ajaloos esimest korda UEFA Konverentsiliiga kvalifikatsiooniturniiril. Ajaloolise sammu astus ka meie U19 noortevõistkond, kes osales noorte Meistrite liiga kvalifikatsiooniturniiril, kus alistati esimeses ringis Andorra meister ja edeneti järgmisse vooru. Ükski teine Eesti klubi ei ole seda varem suutnud. Ka need on olnud olukorrad, millega klubi tasandil ei ole varem kokku puututud ning parimas usus soovisime sellega seonduvalt jalgpalliliidu kogemustest õppida.

Pohlak väitis, et talle on räägitud, et sind on "motiveeritud kandideerima muuhulgas ideega tühistada üleminekute registreerimistasud, et mõned klubid saaksid oma akadeemiatesse tuua teistest mängijaid ilma selleks kulutusi tegemata". Noormängijate üleminekute korda puudutav temaatika käis läbi ka sinu pressiürituselt. Mida ja mis suunas täpsemalt sa mängijate üleminekute korra juures muuta sooviksid?
Ei - mind ei ole "motiveeritud kandideerima ideega tühistada üleminekutasud". See väide ei ole mitte üheski osas tõsi. Minu otsus kandideerida või selle sisu ei ole kellegi poolt motiveeritud. Otsus kandideerida on ikka soovist tuua muutust Eesti jalgpalli juhtimisse ning tulevikku.

Juhiks tähelepanu, millises sõnastuses on nimetatud teemat hetkel kajastatud eelmisel nädalal avalikkuse ette jõudnud programmi esimeses versioonis: "Avada tuleb ka diskussioon selle üle, millised on Eesti noormängijate üleminekute kord, tasud ning nende suurused."

Täpselt sellisena seda tulekski mõista. Laiapõhjaline diskussioon eelkõige, võimalik lahenduste kaardistamine ning seejärel nende erinevate võimaluste (kord, tasud, tasude suurused) kaalumine ja otsustamine. Ma saan väga hästi aru, miks Aivar Pohlak soovib seda teemat polariseerida - see läheb paljudele korda. Ja peabki korda minema! 

Mina näen, et on vaja muutust vähemalt kaaluda. Ja selle veendumuse aluseks on paar olulist mõtet:

1. Noormängijate üleminekute tasud peavad ajas tõusma. Seega vastupidiselt väitele, nagu sooviksin ma need tühistada, sooviksin ma, et noortetöösse ja noorte arengusse panustavad klubid saaksid tehtud töö eest ka teenitult kasu. Kuidas, kui palju, milliselt need tasud tõusevad - seal on nüansse loomulikult väga palju. See vajabki liikmete sisendit, erinevate riikide praktika analüüsi, EJL-i valdkonna spetsialistide parimat hinnangut jms.

2. Noortetööga tegelevad klubid lõigatakse täna väga lihtsalt (ja minimaalse summaga, kui on see kavatsus) ära mängija edasisest käekäigust ja edust. Praeguse korra juures on minu hinnangul liiga palju olukordi (ja see on kõlanud mitme klubi juhiga vestluses), kus kasvatajaklubile saadetakse lakooniline e-kiri / saabub ERIS-es teade ning samal ajal on väike rahasumma juba teele pandud. Jällegi - kuidas selle osas ja milliseid samme saab Eesti jalgpall kogukonnana astuda (lisaks UEFA ja FIFA reeglitele ja ka EL-i juriidikale), ei ole detailides aruteluna veel mõttekas minu poolt lõpuni teha.

Minu üldine seisukoht on seega, et meil on vaja saada kasvatajaklubidele ressursse juurde, et nad saaksid omakorda uusi tipptasemel noori kasvatada. Et kasvaks vahendite hulk, mis jõuab iga püramiidi tasandini.

Ma olen igati avatud diskussiooniks kõige selle osas. Ka oma meeskonnaga teeme tööd, et leida parimad näited teiste riikide praktikas ning seejärel tuua neid ka Eesti klubidele ettepanekuteks. Samas loomulikult selles kõiges ei tohi unustada ka mängijaid, lapsi ja lapsevanemaid. Ma kindlasti ei ole positsioonil, et siin kõigele sellele koheselt vastata.