Astudes minutikesed enne kokkulepitud aega A. Le Coq Arena peauksest sisse, on Eline Ruth ja Thomas Häberli fuajees juba ootamas. Tütar ja isa ajavad omavahel juttu, laskmata end häirida ümbritsevast sibinast-sabinast. Samas ei jää ka muljet, nagu sibin-sabin sooviks vestlusele vahele segada. Eks see ole väikese koha võlu - ka Eesti meeste koondise peatreener ning tema talendikas tütar võivad korraga tunduda kui lihtsalt ühed meist.

Kolmapäev on soe. Isegi õhtupoolik, mil Eline'i ja Thomasega A. Le Coq Arena tribüüni kolmandas reas kohad sisse võtame. Päike lõõmab, muru "küpseb". Arutleme veel, et lõpuks on suve näoga kevad ka kätte jõudmas. See teeb pühapäeval algavale neidude U17 EM-finaalturniirile ainult head.

"Tahaksin oma loos keskenduda suuresti sulle, Eline, sest oled Eestis väga eriline mängija," konstateerin fakti, mispeale 2006. aasta suvel sündinud neiu hetkeks kohkunud näo teeb. Täpsustan kiirelt: "Sa oled Šveitsist, mängid ja teed oma asja just siin, Eestis - see on väga lahe!"

Pall jõudis Eline'i jalale kiirelt - nagu vutiriigis ikka

Šveitsis väikeses külakeses sirguma hakanud Eline meenutab, et jõudis jalgpalli juurde umbes 7-aastaselt. Sealjuures ei pidanud Thomas tütart karvavõrdki moosima, kõik käis orgaaniliselt nagu vutikultuuris kombeks. "Mul olid nõod ja sõbrad ümberringi, kes kõik mängisid jalgpalli. See on Šveitsis üks tähtsamaid asju. Nii jäi jalgpall mullegi külge," läheb Eline, kes esimestel aastatel toksis palli koos poistega, ajas pisut tagasi. "Mäletan, et tahtsin end neile kogu aeg tõestada."

See oli esmalt küll raske, sest Eline hakkas pikkust viskama alles hiljem. "Šveitsis olin väga-väga väike, eriti võrreldes poistega. Olin alati selline mängija, kes tahtis söötu mängida. Teadsin, kus püsida, et väravat lüüa või mängu üle viia, oskasin ka palle võita. Ja mulle meeldis väga joosta! See on kindlasti üks mu tugevusi," räägib noor šveitslanna, kes poistega mängides võttis tihtilugu sisse koha paremas äärekaitses. "Eks ma nüüd proovin seda kõike kombineerida."

Kuigi võiks arvata, et neil aegadel Berni Young Boysis ja Baselis näpunäiteid jaganud Thomas proovis eeskujuliku treenerist isana lihvida ka tütre mängu, siis nii tegelikult polnud. "Ma tunnen, et olen väljaku ääres väga tagasihoidlik. Eelkõige võrreldes Eesti lapsevanematega - eriti tajun seda Beni (Eline'i noorem vend - L. J.) mängudel käies. Aga ka Šveitsis olin ma justkui lihtsalt kohal, ei öelnud midagi," läheb ka Thomas hetkeks vanadele radadele tagasi.

"Muidugi ega ma kõikidele mängudele ei jõudnud," hakkavad mõlemad Häberlid itsitama. "Aga, kui olin väljaku ääres, olin seal kui isa. Tahtsin, et Eline naerataks ja tal oleks tore."

"Väga loodan, et ma teda kuidagi ei survestanud. Kui kedagi peab push’ima, siis on midagi kuskil katki. Veel vähem tohib survestada lapsi. Nemad ise peavad oma tee leidma ja seda maailma avastama. Mistahes survestamine mõjub minu arvates vaid kahjulikult," näeb 49-aastane treener ja isa.

Seni väljakujunenud süsteemi hindab kõrgelt ka Eline. "Aga ega ma ei tahagi, et ta käiks ja õpetaks väljaku ääres. Selleks on ju treener," räägib 16-aastane pallur kindlameelselt. "Muidugi, eks ma mõnikord olen tagasisidet küsinud ja olen seda alati ka saanud. Aga see peab tulema minu initsiatiivil."

Ka vastupidine variant on olemas. "Mõnikord, kui tunnen, et on vaja midagi öelda, siis tuleb esmalt selgeks teha - kas ta tahab nõu minult kui isalt või kui treenerilt," lisab Thomas vahele. Ent mõlemad nõustuvad, et see on pigem harv juhus. "Kui olin laps, siis ega ma ei saanud mingisugust tagasisidet ka oma isalt - ehk on see mind mõjutanud. Eks ma proovin sellist õiget teed leida."

Thomas loodab, et Eline teeb arengus jõulisemaid hüppeid kui tema omal ajal

Hooaegade arvestuse järgi juba kolmandas aastas olev Eline on täieõiguslik Tallinna FC Flora liige. Kui 2021. aastal kogunes talle tüdrukute U17 Eliitliigas neli täismängu, siis mullu teenis noor poolkaitsja kõikide võistlussarjade peale 33 kohtumist. Mõistagi olulisimad naiste Meistriliigas. Kokku 19 matšis põllule pääsenud Eline nimetati juba oma esimeseks kõrgliigamadinaks põhikoosseisu ehk et talendikal mängijal läks peatreener Aleksandra Ševoldajeva usalduse võitmisega päris libedalt.

"Muidugi on ta mängijana alles teel. Pole veel võimalik öelda, kuhu. Aga mulle meeldib, et ta teeb väljakul tihti häid otsuseid. Ja ta pingutab alati lõpuni ning annab endast maksimumi - mõnikord on ta omadega päris läbi. Ma ei kahtlegi, et ta on tiimile väga kasulik mängija," kirjeldab Thomas, heites aeg-ajalt uhkust õhkava pilgu tütrele.

"Ja see kasvamine käib päris otseselt ka. Kui ta viimati arstil käis, tuli rõõmsalt tagasi, et on nüüd 174 sentimeetrit pikk. Protsess pole lõppenud," pahvatavad mõlemad naerma. "Võime küll spekuleerida, millisel positsioonil ta mängima hakkab või kuhu jõuab, aga seda ei tea kunagi. Ta on veel nii noor. Praegu on oluline seda teekonda nautida, küll sihtkoht ka selgeks saab!"

Maailmast on teada küll isasid-emasid ja tütreid-poegi, kes on vutimaastikule sarnaseid jälgi jätnud. Käib see ka Häberlite kohta? Mõnesekundilise mõttepausi, mida sisustavad ka paar pilguvahetust, lõpetab esmalt Thomase sügav ohe, mida kroonib järjekordne naerupahvakas. "Ei!" on üksmeel kindel.

"Eks mingisuguseid ühisosi ikka leiab. Ma näiteks jooksin ka päris palju. Ja mingil moel on meil sarnane suhtumine," käib endine ründaja Thomas, kes karjääri varasemas faasis ka keskväljal toimetas, mõne nüansi välja, kinnitades, et päris nii pole, et isa ja tütre putsaninad vaatavad täiesti erinevates suundades. "Olin ka küll kiire, kuid usun, et ta saab seda veel juurde. Oleks hea, kui mingid omadused areneksid tal välja varem kui mul."

Thomas jätkab, saatmas adressaat Eline'i noogutused: "Sa pole ka selline 1 versus 1 mängija, nagu ma olin. Sa oled rohkem selline connecting player (tõlkes – niiditõmbaja)."

Eesti meeste koondise peatreener autsaiderile kaasa ei ela

Aga kuidas on mõneti täitsa erinevast puust, samas ühist DNA-d jagavate Häberlite nägemus jalgpallist kui ühisest meelelahutusest? "Noooh, me vaatasime Real Madridi ja Manchester City mängu küll … Aga ega me enamasti ei räägi midagi. Lihtsalt vaatame," reedab Eline. "Mõnikord midagi ikka küsin või ta annab mõne vihje, millist mängijat teatud olukordades jälgida võiks."

"Ma tahan lihtsalt mängu vaadata, mitte rääkida - see on vast isana mu kehv külg," haarab Thomas jutujärje üle, seltsiks jällegi Häberlite nakkav naer.

Aga hoitakse vähemalt siis samale võistkonnale pöialt? Ka mitte. "Ta toetab alati neid, kes võidavad!" torkab Eline lõbusalt. Thomase reaktsioon reedab, et tema tumedaimate saladuste avaldamine tuli kerge üllatusena. "Mulle meeldivad näiteks Barcelona ja Dortmundi Borussia," ütleb tütar.

Thomase õnneks saab ta end ikkagi kaitsta. "Mulle lihtsalt meeldib vaadata, kuidas parem meeskond oma töö ära teeb. Milline on mängijate suhtumine ja kuidas lahendatakse olukordi siis, kui vastane on nõrgem - vot seda on põnev jälgida. Ma pole üldse selline, kes elaks autsaiderile kaasa," nõustub ta, lisades, et seetõttu pole tal aegade jooksul tekkinud ka lemmiklubi.

Aina tihedamini on kavva jõudnud naiste jalgpall. "Näiteks viimati vaatasime Meistrite liiga poolfinaali - need mängud olid väga kõrge kvaliteediga," meenutavad nad. Seltskonna vanim Häberli kinnitab, et on ka pühapäeval tribüünil, kui neidude U17 EM-finaalturniiril astuvad vastamisi Eesti ja Šveits. "Ma olen tegelikult päris elevil. Ootan seda turniiri väga," tundub õhin olevat siiras.

Kuigi tänavu oma esimese kutse Šveitsi noortekoondisesse teeninud Eline tegi kaasa aasta kahes esimeses koondiseaknas, siis finaalturniiriks ta peatreener Veronica Maglia valikusse ei mahtunud. Sellele vaatamata kavatseb noor pallur "omadele" - nii Šveitsile kui Eestile - kaasa elada.

"Tulen oma tüdrukuid kindlasti toetama. Ja toetan ka Eesti koondist, sest sealgi on mul mitmeid sõpru! Loodan väga, et tuleb hea mäng. Šveits on väga-väga tugev. Usun, et kui me, Šveits, mängime oma mängu, siis võidame ja saame ka alagrupist edasi!" usub Eline.

Eesti meeste koondise peatreenerigi jutust kumab tugevalt, et ta on hästi kursis neidude vutiga. "Näiteks Saksamaa puhul ei tea, kas nad on sama tugevad kui eelmisel aastal, mil nad meistriks tulid. Tegemist on ju uue vanusegrupiga. Ka on imelik, et nad tulid kvalifikatsioonist läbi ilma oma parimate mängijateta, kes mängisid juba U19 all, kuid finaalturniiriks võeti nad kaasa," lahkab Thomas.

Aga kuidas võiks Eestil minna? "Eks ma pisut olen Aleksandraga rääkinud. Eestit ootab ees väga-väga keeruline ülesanne, see on selge. On keeruline leida ühest vanusegrupist 11 mängijat, kes peavad sellisel tasemel suurte riikidega võistlema. Neil on ju meeletu valik. Ent Eestil on olemas selles vanusegrupis väga hea valik - ei teagi, kas seda on kuidagi teadlikult suudetud niimoodi tekitada," mõtiskleb Thomas.

Eesti keel pole väga suhu hakanud, kuid vutisõnad on selged

Häberlid kolisid Eestisse 2021. aasta suvel. Eline ja Thomas panid ühiste mälestuste toel paika täpse kuupäevagi - 1. augustil. Nii on siin veedetud varsti kaks aastat.

"Keel oli kõige keerulisem osa," meenutab Eline suurele sammule järgnenud esimest emotsiooni. "Eesti keel on raske ja kool toimub inglise keeles - seda ei osanud ma põhimõtteliselt üldse," lisab 16-aastane neiu. Kui uskuda pimesi Eline'i soravaid ingliskeelseid sõnu, saab järeldada, et lühikese ajaga on maha käidud korralik tee.

"Ilm ka muidugi!" tuleb keerukate asjade nimekirja lisa. "Ka see, kuidas siin jalgpalli mängitakse, on pisut erinev."

Aga keele juurde tagasi. Kas šveitslanna pusib Floras eesti keelt? "Jaa, eks ma proovin harjutada küll. Jalgpalliga seonduvaid sõnu tean ikka!" teatab ta uhkelt.

"Eesti teeb eriliseks see, et põhimõtteliselt kõik räägivad väga head inglise keelt. Abiks on ka igasugused tõlkerakendused. Ehk et see vajadus eesti keelt õppida on tegelikult päris väike," tunnistab Thomas, lisades, et kogu perega võetakse siiski keele tunde. "Pole lihtsalt sellist keskkonda, mis kuidagi sunniks."

Selle "torke" taustal jagub Thomasel siiski hulgaliselt kiidusõnu kohaliku elu kohta. "Eestis elamine on väga vägev kogemus olnud. Oleme saanud päris palju ringi käia. Saaremaal, Hiiumaal, Narvas oleme ka käinud, Pärnus - oleme reisinud küll. Ja ega tagasi [Šveitsi] veel ei kipu!" tundub elu Eestis Häberlitele sobivat.

"Ma tean lihtsalt väljakuid! Eks pisut linnasid ka," on Eline'i geograafiaalased teadmised peamiseid mõjutusi saanud just jalgpallist. "Mulle meeldib mingil põhjusel Saku staadion. Vist sellepärast, et seal oli üks mu parimaid mänge."

Kui alguses rääkis Flora kasuks hea asukoht, siis ajaga on tulnud ports plusse juurde

Aga miks ei läinud Eline näiteks just Sakku mängima? Kui ta ise teatas esmalt veenvalt, et tegemist on parima klubiga, siis isa avas ka muid kaarte. "Et kõik klapiks logistiliselt: me elame kesklinnas, ma töötan ju siin, ja ka koolist on lühike maa. Eline ja Ben saavad ratastega trenni tulla," selgitab Thomas.

Varsti pea kaks aastat Floras mänginud 16-aastane Eline vaatab senisele ajale Floras tagasi positiivselt. On ju justnimelt selle aja jooksul avanenud koondiseuks. "Arvan, et just enim on mind aidanud see, et ma ei mängi enam lastega, vaid naistega. Minu ümber on vanemad ja kogenumad mängijad - Lisette, Mari, Getter - nad kõik teavad, kuidas väravaid lüüa ja nad on kogu aeg olemas, et ka mind aidata," toob Eline esile nii Tammiku, Lillemäe kui Saare, kellel on Floras seljataga mitu edukat hooaega.

Aga kuidas on Eline rahul Ševoldajevaga? "Arvan, et ta on väga hea treener - üks mu lemmikumaid seni. On näha, et ta teab, mida teeb. Ka trennid on alati väga head. Ta suhtleb meiega päris palju - olgu meil endal küsimusi või teeme väljakul midagi valesti. Ta võib küll olla range, aga päeva lõpuks nii sa ju arenedki," näeb noor mängija.

Ka Thomas hindab ametikaaslast kõrgelt. "Mulle meeldib, et ta on avatud mõtlemisega. See on treenerina väga oluline omadus - et sa tahad paremaks saada ja kogu aeg edasi liikuda. Ta on olnud edukas, ta on tark," lahkab ta. "See on muidugi see, mis paistab väljastpoolt. Aga näen, et ta on Eesti jalgpallile tõeline kingitus!"

Ja kiitusi jagub veel. "Eesti saab uhke olla ka mängukorralduse ja kohtunike üle, lisaks kuidas siin treenitakse - kõik on väga heal tasemel. Kohati jääb mulje, nagu ollakse Šveitsist eespoolgi. Eline mängis mõned aastad Luzernis, mis polnud kehv koht, aga võrreldes Eestiga minimaalselt samal tasemel," hakkab Thomas järgmisest otsast minema. "Siin on veel parem!" lõikab Eline vahele.

"Jah, sa arvad, et isegi parem. Aga loodan, et teised Eesti klubid teevad ka samme edasi. Igas riigis ongi vaja üht-kaht tugevat klubi, kes rajaksid teed. Näiteks on hea, et Saku karikas Florat võitis," jätkab Thomas. "Eii!" ei saa Eline poolfinaalis langemist positiivseks pidada. "Aga see oli Eesti naiste jalgpallile oluline," tõestab isa, et mõni olukord paistab teise mätta otsast pisut muudmoodi.

Tüli Lillekülas siiski üles ei võeta. Küll aga saavad isa ja tütar teha A. Le Coq Arena murule väärt kvaliteedikontrolli - on rahvusstaadion pühapäevaseks Eesti - Šveits vastasseisuks valmis? Kõksimise ja säravate nägude põhjal tundub, et on!