See pidanuks olema suur pidupäev. Väljakult lahkus Eesti koondise kõigi aegade säravaim jalgpallur. Mees, kes muutis mänge. Mees, kelle pärast tuldi staadionile. Mees, kes oli mitte lihtsalt Konstantin Vassiljev, vaid "meie Kostja".

Eesti jalgpalliajaloos ei ole lihtsalt mängijast sümboliks kerkijaid olnud just ülemäära palju. Sajandi lõpus täitis seda rolli Mart Poom, ehkki x-faktoriga meeste hulka võis toona tõsta ka Martin Reimi ja Marko Kristali. Siiski olid just Poomi vägiteod Inglismaa kõrgliigas midagi niisugust, mis näisid toonaseid unistusi suisa ületavat, kinnitades igas mõttes ettevaatlikult jalgele tõusvale Eestile, et kõik on võimalik.

2000ndate alguses tõusid sümbolite tasandile Andres Oper ja Raio Piiroja. Sarnaselt Poomile-Reimile-Kristalile püsis ka kõige kehvema mängu puhul usk, et kuniks nemad on väljakul, võib juhtuda mida tahes. Ragnar Klavan kergitas küll lati lõpuks hirmkõrgele, aga ta ei olnud päris samasugune x-faktori mees – ehk eeskätt seetõttu, et ta tuli juba uuest põlvkonnast, kus nii tähtis ei ole enam üksik sähvatus, vaid stabiilne keskmine tase.

Kuid Poomid-Piirojad-Operid olid avavile kõlades justkui suuremad kui elu. Nii ka Vassiljev. Olgu sündmuspaigaks Belfast, Belgrad või kodune Lilleküla, Eesti koondise säravaimad hetked seostusid aastaid just temaga – kunstnikuga, kellele anti alati andeks nii 89 kesist minutit või ka ports valesööte. Sest elada võis teadmises, et kui tuleb see üks ja õige hetk, valitseb Vassiljev äkitselt kogu lava. Ja sellest piisab.

Vassiljevi lahkumismäng pidanuks seega Lillekülla tooma täismaja. Paraku ...

Ühispilt Valeri Karpiniga ei olekski ehk jalgpalliprofessori lõplikku pärandit mõjutanud. Aastad lähevad, inimesed unustavad. Ent mullu jättis Vassiljev ka Õhtulehe taskuhäälingus "Kolmas poolaeg" kasutamata võimaluse asjad selgeks rääkida. Väljaöeldud mõttekäik "kui Venemaa võidab, siis võib-olla tuleb rahu" valas hoopis õli tulle, oli paljude jaoks otsekui uus ja eelmisest veel valusam hoop allapoole vööd.

Kõik juhtunu on olnud seda kummalisem, et need, kes Vassiljevit lähemalt tunnevad, kinnitavad pea ühiselt – tema eestimeelsust ei olevat tegelikult mõtet küsimärgi alla seada. Kuid miks Vassiljev siis avalikkusele ikkagi täit tõde ei räägi?

Me ei tea seda. Saame vaid nentida: see on tema otsus ja tal on selleks õigus. Kui ütleksime, et poleks, elaksime teistsuguses, Eestist mõnevõrra idapoolsemas režiimis.

Mööngem sedagi, et Vassiljev valis teadlikult keerulisema tee, kui ei andnud avalikkuse survele järele. Ta jäi endale kindlaks, kuigi lihtsam olnuks pinged maha kriipsutada. Selleks oleks piisanud ehk vaid ühestainsast lausest. Aga ilmselt ei oleks see tulnud siiralt ja südamest ning nii jäi see ütlemata.

Avaldasin mullu kevadel pärast taskuhäälingu-skandaali puhkemist arvamusloo pealkirjaga "Vassiljev pingutab kõvasti, et pääseda tõmoštšukkide nimekirja". Meenutuseks, et Ukraina koondise kunagine kapten ja rekordinternatsionaal Anatoli Tõmoštšuk on venemeelsuse tõttu nüüdseks kodumaal paaria staatuses.

Ma ei oska arvata, kuivõrd selline võrdlus Vassiljevile hinges haiget tegi. Aga ma poleks pahandanud, kui ta oleks seejärel – vähemalt mingiks ajaks – omavahelisest suhtlusest loobunud. Jätnud küsimustele vastamata, tervituseks käe ulatamata ja surumata. Vassiljev ei teinud seda, vaid jäi professionaalseks, viisakaks. Ta on seda siiani iga ajakirjanikuga ja igas vestluses, küsitagu ebameeldivate episoodide kohta kuidas tahes. Samas ei ole ta ka kordagi teinud sammukestki enda väljavabandamise suunas, kuigi võimalusi on pakutud.

Ent tunnustada teda seetõttu meelekindluse eest? Pole ju vähimatki põhjust arvata, et kogu Eesti koondise ajaloo ühele – kui mitte kõige – intelligentsemale jalgpallurile ei oleks täielikult selge, mis niisuguste valikutega kaasneb.

On paradoks, et "meie Kostja" tiitel osutus omal moel Vassiljevi Achilleuse kannaks. Kes tõstetakse jalgpallist kõrgemale, sellele kehtivad hoobilt ka teistsugused normid. Vassiljev neisse ei mahtunud. Ei tahtnudki mahtuda, võib nüüdseks tõdeda.

Sõda, tahame või ei, teebki maailma kõvasti mustvalgemaks. Konstantin Vassiljevil on neis küsimustes täielik valikuvabadus, Eesti koondise kaptenil ja liidril paljude silmis paraku mitte. Ja kuigi Vassiljevi mängijapärandit ei saa keegi maha kriipsutada, siis teda kui sümbolit annab Olümposelt taandada küll.

Lilleküla pooltühjad tribüünid andsid aimu, et hulk inimesi ongi seda teinud. On märkimisväärselt palju neid, kelle jaoks ei lähe Vassiljev enam ajalukku "meie Kostjana" ega Eesti legendina, vaid reamängijana. Ja tundugu see kui valus tahes – tegu on Vassiljevi enda valikuga.