"Võime kindlasti öelda, et see turniir on olnud tohutult, tohutult, tohutult edukas."

"Tegu on halvima ideega, mis jalgpalli ajaloos ellu viidud."

Kas õigus on Gianni Infantinol või Jürgen Kloppil? Ühist on neis mõtteavaldustes nii palju, et mõlemad kõlavad oma äärmuslikkuses ülepingutatutena. Pooltoone leidub ses küsimuses omajagu.

Klubijalgpalli uus ajastu, nagu Infantino on korduvalt kuulutanud? Mõnes mõttes kindlasti. Raha tuleb ohtralt sisse ja raha on võimalik suurte žestidega laiali jagada, jättes endast seejuures mulje kui heldest metseenist. President Trump istub su paremal käel, Michael Buffer müristab oma kuulsa let’s-get-ready-to-rumble hüüdega mängud käima. Kõik on uskumatu, fenomenaalne, fantastiline, enneolematu.

Äsjalõppenud MM peegeldab praeguse FIFA väärtushinnanguid täiuslikult. Rikkad saavad rikkamaks, tugevad tugevamaks, demokraatia ongi nõrkadele. Kui Infantino tahab, laseb ta oma nime karikale graveerida. Kui Trump tahab, tõstab ta karikat koos võitjameeskonnaga. Edevuse laat par excellence, trükitähti ja hüüumärke viskab igaüks peoga ise juurde.

At yesterday’s World Cup trophy presentation, Trump refused to get off the stage—they were literally pushing him to leave. Total embarrassment.

So the winning team, Chelsea, just photoshopped him out of their official trophy photo. 😂

I don’t know a thing about soccer, but… pic.twitter.com/vp1eApDKXN — Chris D. Jackson (@ChrisDJackson) July 14, 2025

Häbitu elitisti Infantino vankumatu usk iseenda loodu ülimuslikkusesse on mõnes mõttes koguni imekspandav. Kuigi – eks peegli ees positiivsete vastuste saamise protsent olegi tihtipeale üsna kõrge. Iseendale ausamba rajamine on tundunud olevat juba aastaid Infantino kinnisidee ja klubide MM selle paleus.

Kuskil selle kõige keskel mängiti siiski ka jalgpalli – kui ilm lubas. Skeptikud nägid tühje tribüüne, 30-kraadist palavust, mitmetunniseid äikesepause. Pileteid veerandfinaalidele jagati lõpuks 11 dollari eest ning üle 70 000 inimese mahutaval Atlanta kodustaadionil oli keskmiselt kohal kaks korda vähem inimesi; isegi 6000 vähem kui MLS-is kesist hooaega tegeva Atlanta Unitedi kodumängudel.

Tulevikku vaatajad kiitsid, et oli ka hulgaliselt põnevaid mänge, täismaju, kirge ja tahtmist. Eeskätt Lõuna-Ameerika fännid nautisid turniiri täiel rinnal, muu maailm sai võimaluse ennasttäis Euroopale koht kätte näidata.

Miks iga-aastane MM ei sobinud?

Ent mis oli viga senisel süsteemil, kus maailmajagude parimad said samuti teineteiselt mõõtu võtta – ja seda igal aastal, mitte nelja aasta tagant? Näiteks Rahvuste liigad loodi selleks, et asendada maavõistlusi. See oli mõistlik ja vajalik lahendus. Kuid kellele ja milleks on vaja klubide MM-i?

Või mida võidab sellest Aasia jalgpall, kui kahe viimase hooajaga üle 500 miljoni dollari kulutanud Al-Hilal suudab Manchester Cityst jagu saada? Meenutame, et selles "Aasia klubis" mängivad Bono, Kalidou Koulibaly, Joao Cancelo, Ruben Neves, Renan Lodi, Sergej Milinkovic-Savic, Malcom ja Marcos Leonardo, peatreeneriks on äsjane Meistrite liiga finalist Simone Inzaghi. Kaheksa päeva varem oli seesama Man City kolkinud mullust Aasia Meistrite liiga võitjat Al-Aini 6:0. Kas ei peegelda viimane tulemus jõudude vahekorda hoopis adekvaatsemalt?

On üle keskmise irooniline, et Infantino põhjendas turniiri vajalikkust sooviga vältida finantsmuskli koondumist väheste klubide kätte. Uus turniiri andvat võimaluse tiitli eest võidelda Mamelodi Sundownsile, Ulsanile, Auckland Cityle. Sõnades ilus, aga praktikas?

Kui jagada laiali miljard dollarit ja seejuures nii, et suuremad saavad ainuüksi osalemise eest rohkem, siis kuidas see aitab elitismi vältida? Kõnekas on seegi, et Chelsea võiduga kaasnesid arvutused, kui suure osa teenitud 97 miljonist eurost saavad nad kulutada finantsreeglitega vastavuses püsimisele, et mitte jälle kümneid miljoneid trahviks maksta, nagu äsja juhtus. Isegi juhul, kui mängijate ostmise kaudu mingid summad ka püramiidi tipust allapoole liiguvad, kasvavad tasemevahed nii liigade vahel kui ka liigade sees.

Kui tõsiselt saab turniiri võtta?

Üks eesmärke oli USA-s jalgpalliteadlikkuse kasvatamine, sesta aasta pärast ootab seal ees "päris" MM. Inter Miami teenis turniiriga 25 miljonit dollarit. Seattle kaotas kõik kolm mängu, aga sai ikkagi peaaegu 10 miljonit dollarit. Kuidas aitab see teisi MLS-i klubisid? Ja ärme unustame, et Inter sai MM-ile sisuliselt vabapääsme, sest Lionel Messit oli turniirile vaja ... Kui tõsiseltvõetav see on?

Või kui tõsiselt saame suhtuda süsteemi, mis jättis eemale näiteks Liverpooli ja Barcelona, rääkimata Napolist või Arsenalist? Ennetades Infantinot – ei, sobiv lahendus ei ole siinkohal osalejate arvu kasvatamine 48 klubini.

Kas ainus viis jalgpalli edasi viia on tõesti mängida aina rohkem ja rohkem? Kas näeme juba algaval klubihooajal, kuidas MM-il kaugele jõudnud meeskonnad peavad tippmängijate vigastuste näol sellele lõivu maksma? Ja teistpidi - kui eksklusiivne saab üks toode olla, kui seda pakutakse päevast päeva ja aasta algusest lõpuni?

Erinevalt FIFA soovunelmast ei loo klubide MM jalgpallis uusi suundi, vaid süvendab olemasolevaid. Eesmärk on üks – saada rohkem raha, mida seejärel oma mullis käest kätte keerutada. Aga millal see õhupall lõpuks lõhki läheb?