21-aastane Eesti koondise esiväravavaht Karl Jakob Hein on koduklubis alles kolmas number. Et koduklubi on Inglismaa kõrgliiga hõbe Londoni Arsenal, leevendab oluliselt olukorda, ent mängija teab, et karjääris järgmise sammu astumiseks on vaja ka mängupraktikat.

2018. aastal Eesti legendaarseima puuriluku Mart Poomi käe alt Nõmme Unitedist Arsenali akadeemiasse siirdunud Hein alustas värskelt oma teist hooaega 13-kordse Inglismaa meistri esindusvõistkonnas.

Start on olnud enam kui korralik: 6. augustil sai ta kaela Inglismaa superkarika kuldmedali, kui jagu saadi mullu kolmikvõidu võtnud Manchester Cityst. Premier League'i hooaja avavoorus 12. augustil oli Hein 2:1 võidumängus Nottingham Foresti vastu Arsenali varuväravahina protokollis ja pingil.

Hein räägib, et suvi läks tal hästi. "See on olnud suur positiivne külg, et tervis on ilusti vastu pidanud, ei ole probleeme olnud ja olen saanud kõik täies mahus kaasa teha," ütleb ta Tallinnas Olümpia hotellis kodumaa ajakirjanikele. "Arvan, et see oli väga vajalik hooaja ettevalmistus. Eelmine hooaeg jäi see vahele põlveoperatsiooni tõttu. Nüüd saada hinge alla see Saksamaa ja ka Ameerika treeninglaager – see oli kõik väga kõva kogemus. Ja jälle saada ka mänguaega, kogeda hooaja ettevalmistustuuri melu ja näha, kuidas see käib. See oli väga vinge!"

Oleks tahtnud laenule

Juba suve hakul rääkis puurilukk, et ideaalis sooviks ta laenule minna, et mängupraktikat saada. Seni on tal kurioossel kombel täiskasvanute jalgpallist rohkem kogemusi koondise- kui klubirindelt. "Kahjuks see ei õnnestunud see aken ka," tõdeb Hein. "Klubil ei olnud lihtsalt võimalik lasta mind selles üleminekuaknas laenule."

Miks nii? Sest Arsenali väravavahtide osakonnas toimus olulisi muudatusi. Senine teine number, USA koondise väravavaht Matt Turner (29) müüdi 10 miljoni naelsterlingu eest Nottingham Forestile. Tema asemel laenati klubisse Brentfordist kolme miljoni eest Hispaania koondise varuvaht David Raya (27), kes on võimalik hooaja lõppedes 27 miljoni naelsterlingu välja käimisel endale päriseks jätta.

Lisaks laenati uuesti välja 28-aastane Islandi koondise väravavaht Runar Alex Runarsson, kes esindab Cardiff Cityt, ja 21-aastane Inglismaa kindamees Arthur Okonkwo, kes mullu Austria kõrgliigas Sturm Grazis mängimise järel võtab nüüd Inglismaa tugevuselt neljandas liigas Hollywoodi näitlejatele kuuluvas Wrexhamis üle karjääri lõpetanud Inglismaa legendi Ben Fosteri koha. Seega vajas Arsenal tippklubina omale Rayale ja senisele esinumbrile Aaron Ramsdale'ile (25) lisaks ka kolmandat tasemel väravavahti.

"Arvan, et kui ausalt öelda, siis see kolmanda väravavahi roll on mul ka sel hooajal. Korra liigamängus sain koosseisu, kui David Raya üleminek ei olnud veel ära tehtud. Nüüd tulevad euromängud. Loodetavasti olen seal koosseisus.

Meil on kolm tugevat väravavahti. Ühise grupina utsitame pidevalt üksteist tagant. Sellest tulenevalt võitleme ka oma mänguaegade eest. Sõnum on selge: midagi kindlat ei ole jalkas – mängib see, kes on trennides ja oma mängudega kõige paremal tasemel," tutvustab Hein hetkeseisu.

Eesti koondise väravavaht teab, et tippjalgpallis pole mingit kindlat teekonda ja plaani, kuidas kolmandast numbrist kõrgemale kerkida: "Tihtipeale erinevad asjaolud langevad kellegi kasuks, kellegi kahjuks. Nii see käib. Mida ka klubi otsustab: kas tuua uusi väravavahte, müüa kedagi? Nii see käib."

Treeningute kvaliteet on oluline, ent samuti mänguaeg

Hein räägib, et suviste muutuste tuules Arsenali väravavahtide osakond kindlasti nõrgemaks ei jäänud. On ju Raya juba ikkagi end Inglismaa kõrgliigas korralikult tõestanud. Osa jalgpallieksperte usuvad, et Ramsdale'i mänguaeg võib olla suuremas ohus kui varem.

Asjaosalised ise saavad omavahel hästi läbi. "Keemia on väga okei. Teame oma rolli. Kõik pingutame trennis ja surume üksteist tagant – niimoodi see käib. Muidugi on seal lõppkokkuvõttes rivaalitsemine mänguaja eest, aga meil on väga positiivne ja hea õhkkond. Mängib see, kes treenerite arvates on tollel hetkel tiimile kõige kasulikum," kordab kollkipper.

Mängimine on oluline ka Heinale endale. Seni on tal Arsenali esinduse eest kirjas üks ametlik mäng: mullu sügisel liigakarikas Brightoni vastu. "Jalkat tahaks mängida. Arsenal on suur klubi ja väga vinge on olla selle seltskonna sees, nendega koos treenida ja tagant suruda, nii palju kui ma suudan.

Aga kindlasti oleks ikkagi mingi hetk vaja karjäär käima saada ka mänguaja mõttes ideaalis kuskil number ühena. Ent olen veel noor. Mul oli laenuperiood [eelmise aasta talvel Inglismaa esiliigas Readingus], mis läks hästi, kuni tuli vigastus.

Mul on kahjuks natuke vigastustega olnud probleeme viimasel kahel hooajal. Nad on tulnud halval ajal ja natuke pidurit pannud mu mängupraktikale. Aga eelmine hooaeg olin Arsenalis number kolm. Samuti see hooaeg praegu. Kindlasti ma ei saa liiga naiivne olla. Pidevalt arenen seal ja arvan, et mingi hetk tuleb kuskil ka see võimalus mänguaega saada.

Keskkond, kus ma olen, on nüüd ju täielik maailma tipp. Kindlasti mängupraktika on väga tähtis, et teha järgmine samm karjääris edasi, aga ka see treeningkeskkond on samuti väga-väga oluline," sõnab Hein.

Kooliraha maksmisesse suhtub mõistvalt

Sinisärgist vutisõpradele väga hea jalaga mängu ja enesekindlusega silma paistnud väravavaht sai hooaja ettevalmistuse jooksul Arsenali esinduse eest väljakule kahel korral, mõlemal juhul üheks poolajaks. Võistlusmängus esindas Hein 22. augustil karikavõistlustel Arsenali U21 võistkonda, kui vastamisi oldi League Two satsi Swindon Towniga. Neis kohtumistes patustas mees paaril juhul jalaga mängu olukordades, mis maksis kätte vastaste väravatena.

Hein saab aru, et noorena tuleb kuskil kooliraha maksta ja parem ettevalmistuse käigus, kui punktidele madistades: "Sellepärast ma ise küll ei põe. Jälle see mängustiil Arsenalil on veidi riskeerivam kui Eesti koondisel. Need olid ikkagi hooaja ettevalmistuse mängud – mis muidugi ei õigusta neid apsakaid –, aga kindlasti selle peale ei mõtle.

Ma teen ikka oma asja: täidan ülesandeid, mida mulle antakse nii jalaga mängus või palli tõrjumises. Väravavahina jälgid ikkagi oma õpikut ja teed seda, mida väravavaht tegema peab ja mida treener oma mängustiiliga soovib."

Samas ta möönab, et rohkema mängupraktikaga ei pruugiks selliseid prohmakaid sisse tulla. "Olen tundnud roostet. Arvan, et seal on suur vahe, kas mängiksin kümnendat mängu või 30 minutit hooaja ettevalmistusel. Mängupraktika ja trennipraktika on kaks täitsa erinevat asja," tunnistab Hein.

Teisalt on Heinal noorest east hoolimata külge jäämas juba penaltieksperti maine. Ka Swindoni vastu aitas ta oma hea tegutsemisega Arsenali penaltiseeria võiduni. Mis selle taga on? "Võib-olla kodutöö, mängijate analüüs ja penaltimomendil otsuse tegemine: kuidas löögile reageerida või järele minna," vastab ta.

Usaldab ta pigem reaktsiooni või eeltööd? "Eks oleneb mängijatest. Tänapäeval on nii palju erinevaid stiile, kuidas mängijad penalteid löövad: kes teeb pausi enne lööki, kes vaatab terve aeg väravavahti, kes lööb pea maas niisama peale. Sellepärast on see kodutöö vajalik.

Mängus ei ole midagi penalti ajal garanteeritud. Kui mängija lööb kuuest kuus paremale, siis see ei tähenda, et ta ei või minu vastu lüüa teisele poole. Aga proovin eeltööga enda šansse suurendada, et penalti tõrjuda."

Hein on tippseltskonnaga kohanenud, aga pudeleid tassib ikka

Kui Eesti koondise seekordsest koosseisust EM-valikmängudeks Rootsi ja Belgiaga pallivad üheksa meest igapäevaselt koduses Premium liigas, on üpris sürreaalne mõelda, et Hein toimetab maailma absoluutsel tipptasemel. Kas Kalamajas sirgunud kutt ise on sellega ära harjunud?

"Nüüdseks on see ikkagi normaalsus. Teine hooaeg juba. Selle ajaga on see rohkem kohale jõudnud. Eks alguses, aasta tagasi, oli muidugi natuke teine situatsioon. Nüüd on reaalsus kohale jõudnud ja saab öelda, et süües kasvab isu.

Nüüd olen märgi maha saanud, et debüüt on tehtud ja mänguaega on saadud. Lõpuks tahaks ju ise ka rohkem mänguga aidata," on mees ambitsioonikas.

Samas on ta endiselt oma teekonna alguses. Seda näitab kasvõi tõsiasi, et treeningutel on tal oluline vastutusala: veepudelite tassimine. "See on paraku vanuse tõttu veel minu ülesanne," muigab Hein. "Minust nooremaid on seal vähe kahjuks (esindusse pole registreeritud ühtki Heinast nooremat mängijat, abi võib selles valdkonnas tulla vaid duublist kaasatud meestega - K. E.). See ülesanne väravavahtide osakonnas on praegu ikka minu hingel. Veepudelid," sõnab ta kindlalt.

Tippklubiga kaasnevast tähelepanust ja melust üritab eestlane vabal ajal puhata. "Pärast trenne ja mänge käib tavaelu edasi. Kõik need emotsioonid – meedia, kõlakad, kajakad, igasugused asjad – pead sa suutma, vahet pole, kas mängid või ei mängi, vabal ajal kõrvale lükata. Tahad ikka normaalset elu elada," ütleb Hein, kelle kodu asub Londoni linnapiiridest väljas St Albansis. "See on sisuliselt äärelinn. Põhimõtteliselt nagu Peetri Tallinnale."

Toidupoodi saab ta üldiselt rahulikult külastada. "Olen kohanud fänne, kes on mind ära tundnud Sainsbury'si poes, aga ilmselt teisi mängijaid tuntakse rohkem," arvab ta. Esindusmeeskonnas tal üht parimat sõpra tekkinud pole, ent läbisäämine kaaslastega on hea: "Jalkas on tihtipeale, et liigutakse palju ringi mööda maailma, on klubivahetusi – sõbrad tulevad ja lähevad. Aga mul on tekkinud väga häid suhteid mängijatega. Ja oleme väljas käinud ja suhtleme ikka."

Seda, kes on Arsenali kõige teravama löögijalaga mees, Hein välja tuua ei oska: "Kuule see on liiga raske küsimus! Neid hea jalaga mehi on kahe käe näppudel ette lugeda."

Ta nõustub, et sealne tase võtab teda ennastki aeg-ajalt imestama. "On küll ulmeline! Arvan, et Arsenal kuulub Euroopa täielikku tippu. Need mängijad, mis kvaliteediga nad on – see on tõesti sürreaalne. Seal on kvaliteeti ropult," kiidab ta seltsilisi. Nii on võistkonnal ka suured eesmärgid.

"Ootused on kõrged. Jälle soovime võita kõik, mis võita on. Nii palju kvaliteeti on võistkonnas. Aga kindlasti ei saa liiga naiivsed olla ja liialt suure hurraaga peale minna. See on suur tükk tegu ja peab mäng-mängult minema, nagu öeldakse. Iga mäng on erinev, iga mäng on raske. Kui teha asju iga mäng õigesti, siis ma usun, et sel hooajal on kõik võimalik," ütleb Hein.

Staaridega treenimine seab koondiseks valmis

Kuna väravavaht treenib igapäevaselt Meistrite liiga alagrupiturniiril osaleva Inglismaa hõbedaklubi juures, siis koondises Rootsi ja Belgiaga vastamisi minek temas mingit krampi ei tekita. "Ainus erinevus on see, et siin on mäng ja kaalul on palju rohkem kui trennis. Aga kindlasti trennis olen õppinud andma endale parima šansi, et neid lööke ikkagi tõrjuda. Olen saanud palju maailma parimate mängijate lööke tõrjuda ja õppida ka neid ründajaid. Kõik, mis trennis on tehtud, tuleb panna mängus praktikasse," on ta veendunud.

Rootsit peab Hein kõva tasemega võistkonnaks ning Belgia puhul hindab vastase kvaliteeti ja sügavust. Et laupäevane kodumäng rootslastega toimub sisuliselt täismaja ees, tekitab väravavahis hea tunde.

"See on uskumatu, et lapsepõlves ise käisin kogu aeg vaatamas Eesti mänge ja nüüd kaks mängu järjest peaaegu täis staadion. See on väga vinge! Pärast eelmist Belgia mängu oli suur pettumus just sellepärast, et rahvas tuli kohale, atmosfäär oli mega ja me ei saanud tulemust. Saada see võimalus uuesti Rootsi vastu, teeb meid kindlasti väga näljaseks," kinnitab Hein.

Mis selle taga on, et publikuhuvi on ka ilma Zlatan Ibrahimovicita Rootsi mänguks nii suur? "Loodan, et me teeme midagi õigesti. Proovime küllaltki noore võistkonnaga pidevalt tulemusi saada. Oleme olnud küllalkti lähedal positiivsetele tulemustele – näiteks Austria vastu võõrsil ja ka Aserbaidžaanis.

Loodan, et oleme õigel teel ja saame rahvale ka tagasi anda, sest lõppkokkuvõttes on kõigi jaoks oluline ikkagi Eesti kodus võita mänge ning pakkuda rahvale ja ka meile endale emotsioone. Selle pealt saame tulevikku ehitada," sõnab Hein.

Eesti ja Rootsi EM-valikmäng saab avavile laupäeval, 9. septembril kell 19 A. Le Coq Arenal. Müüdud on üle 10 000 pileti.