Anton Mirantšuk, kes mängis 2016. aastal laenulepingu alusel Premium liigas Levadia ridades ning murdis paljuski tänu sellele Venemaale naasmise järel nii koduklubi Moskva Lokomotivi kui ka Venemaa koondise põhikoosseisu, meenutas YouTube’i kanalile KraSava antud intervjuus Eestis veedetud aega.

Mirantšuk siirdus Levadiasse 2016. aastal kogemuste korjamise eesmärgil. Juba teises liigakohtumises Rakvere Tarvaga lõppes tema mäng aga enneaegselt, kui ta sai tunni möödudes punasse kaardi. Etteruttavalt võib märkida, et punase kaardiga lõppes ka tema debüüt Venemaa kõrgliigas, ent tänaseks on 23-aastane Mirantšuk kerkinud Lokomotivis kindlaks põhitegijaks. Eelmisel hooajal, mil Lokomotiv võitis hõbemedali, käis ta väljakul 26 mängus ja lõi 11 väravat. Venemaa koondist on ta tänaseks esindanud kümnes mängus ja löönud ühe värava.

Eestis 30 liigamängus 14 korda skoorinud ja lisaks 9 väravasöötu jaganud Mirantšukil on tollest ajast enim meeles see, et Moskva poisi jaoks oli Tallinna väike linn, kus polnud suurt midagi vaba ajaga peale hakata. “Esiteks oli harjumatu, et olin vennast lahus. Seni olime ikka koos liikunud. Aga suhtlesime kogu aeg FaceTime’i kaudu, vahepeal lendas ta mulle isegi külla,” meenutas Anton mõne aasta tagust elu kanalile KraSava, mida veab endine Venemaa noortekoondislane ja aastaid kõrgliigas mänginud Jevgeni Savin, kes on töötanud hiljem muuhulgas telekanali Matš TV kommentaatorina.

Saates sai sõna ka Antoni ja tema kaksikvenna Aleksei ema Jelena, kes meenutas, aega, mil Aleksei oli juba jõudnud Lokomotivi esindusmeeskonda, Anton treenis aga ikka veel duubliga. "Mõni räägib ehk, et Eesti liiga ei ole nii tugev, kuid sel hetkel oli tal vaja sinna minna. Ja kuidas veel läks – kõigepealt sai vigastada, siis aga sai punase kaardi, hakkas seal kellegagi poksima …" naeris Jelena Mirantšuk.

Aleksei hoidis end venna tegemistega kursis otseülekannete kaudu. "Muidugi vaatasin, kõiki mänge näidati. Mis sa arvad, et Eesti on mingi kolgas või?" naeris Aleksei, kui Savin selle asjaolu üle imestas. "Aga loomulikult oli see keeruline aeg nii minu kui ka Antohha jaoks, paras proovikivi. Ma ehk isegi ei mõistnud, kui raske tal seal oli. Istud kodus, kuulad muusikat, kuskile minna ei ole …"

Antoni tõmbas enda sõnul Eesti liigasse soov saada kõvasti mängupraktikat. "Liigakohtumisi oli palju, lisaks veel Euroopa liiga kvalifikatsiooniringid. Aga liiga tase oli muidugi ebaühtlane," meenutas ta. Suurklubist tulnud mehele jättis aga eredaima mulje siinne olme. "Riietusruumid olid hirmus väikesed, kõik muu samuti. Üks käib duši all, teised ootavad," meenutas ta muigega. "Väljakute kvaliteet kõikus samuti, aga oli ka väga häid platse. Samas ei pööranud ma sellele kõigele eriti tähelepanu. Ma ei läinud ju sinna mingi glamuuri keskelt."

Nagu eelpool öeldud, nimetas Mirantšuk suurima probleemina igavust. "Käia ei olnud kuskil, istusin niisama kodus. Mängisin Counter-Strike’i, oligi kõik," rääkis ta. "Aga ikkagi oli kõik parem kui Venemaa esiliigas. Siin on jalgpall selline … piuh-pauh ja pealelöök," pidas ta Eesti kõrgliigat kodusest esiliigast küpsemaks.

Ema Jelena kinnitusel võis pojal algul Eestis kohanemine küll aega võtta, ent lõpptulemusena jõuti soovitud eesmärgini. "Käisin tal külas ja nägin oma silmaga, kuidas ta küpses, mehistus. Mõistus loksus paika, füüsis läks paremaks," loetles Jelena.