Tihti netikommentaatorite hambusse jäänud Frank Liivak selgitas Soccernet.ee-le, miks ta on oma unistused suurelt välja öelnud ja mis see talle endale annab.

Kaks aastat ja paar nädalat tagasi ütles Frank Liivak, et tema sihtmärk on jõuda suurde liigasse. Liivaku meel on endiselt kindel. "Ma olen ka järgmisel suvel endiselt 21. Kui 22 täis tiksub, siis vaatame uuesti."

Aasta alguses siirdus Liivak Sarajevosse, kelle ridades tal lõppenud suvel teine hooaeg käima läks. Mänguaega on talle leidunud aga tikutulega.

"Eks ta keeruliselt ole läinud. Jalgpallur tahab ikkagi mängida ja mina väga palju pole saanud. Samas tunnen võitlusvaimu poolest, et mentaalselt olen edasi läinud. Sa pead ennast lihtsalt iga päev tõestama, kuni võimalus tuleb, ja sellest siis tuleb kinni haarata."

Arenenud on kaitsepool

Kuigi Liivak pole palju mängida saanud, siis ka ainult treeningud on tal aidanud astuda sammu edasi. "Bosnias olen kõige rohkem arenenud kaitse poole peal. Kui ma võrdlen ennast enne ja praegu, siis ei osanud ette kujutadagi, et kunagi läheksin taklateolukordadesse. Mõnes mõttes on tekkinud kaitseviha.

Seal muud moodi ei saagi, sest juba trennis on kõva andmine ja see jääb külge. Ma töötasin tagasi ka varem, aga see oli lihtsalt viisakas näitamine, et sa ikka teed ka midagi. Nüüd mõnes mõttes isegi naudin lahtiseid duelle. Vanasti seda nautida ei osanud, pigem vältisin."

Kas platsile pääsemine on reaalne või ta lihtsalt ongi tasemelt teistest nõrgem?

"Ma isiklikult tunnen, et kindlasti võimalus ikka on. Olen piisavalt enesekriitiline ja kui näeksin, et teised on üle ja mul võimalust ei tule, siis otsiksin kohe teise variandi. Näen, et on reaalne koha eest võidelda ja loodetavasti uue treeneriga on uued võimalused ja kõik algab nullist."

Virr-varr treeneripingil

Täna on klubi eesotsas legend - mängijana Sarajevoga Jugoslaavia meistriks tulnud ning 2007. aastal ka treenerina Bosnia ja Hertsegoviina meistriks viinud Husref Musemic, kes on meeskonda juhendanud juba kolm korda. Liivak Musemicit veel näinud pole. Pärast kesist hooaja algust on klubi vahetanud peatreenereid nagu sokke.

"Kõigepealt kaotasime ühe mängu, siis ütles peatreener, et tema enam ei jätka. Seejärel oli seis kahe vahel - kas jätkab abitreener või tuleb uus treener. Palgati abitreener. Pärast nelja-viite mängu lahkus ka tema. Kolmas treener võttis üheks mänguks üle, aga siis juba kõik teadsid, et uus treener on tulemas. Päev enne mängu oligi juba Musemici nimi teada."

Mida Liivak temast kuulnud on? "Ma tean, et ta on klubi legend. Ta on seal juba treener olnud ja viis satsi meistritiitlini. Ta on väga armastatud mees. Kui taksojuhiga lennujaama sõitsin, siis ta rääkis, et ta pidi karm ja õiglane olema. Olen seni kuulnud ainult positiivset."

Sõnum kriitikutele

Mis sõnum on Liivakul aga neile, kes teda jutumeheks peavad? "Arvan, et olen jalgpallur ja olen enda jaoks sihid seadnud, kust iga päev oma motivatsiooni võtan. Ma ei nimetaks ennast jutumeheks, kui mu soov on pürgida nii kõrgele kui võimalik.

Kui ütleksin, et tahan paari aasta pärast kuskil keskpärases liigas olla, siis ilmselgelt ei näeks ma nii palju vaeva, kui iga päev näen. Kui sa unistad ja mingi sihi endale oled võtnud, siis on mõtet ikkagi kõige kõrgemale sihtida. Okei, kui välja ei tule, siis vaatad edasi, aga nii kaua, kui sul siht on ja selle jaoks vaeva näed, siis saad lõpus rääkida, kas tuli välja või ei tulnud. See on minu unistus ja selle jaoks ka treenin," selgitas tartlane.

"Unistus on mängida ühes viiest Euroopa tippliigast. Otsest eelistust ei ole, see sõltub palju ikkagi klubidest. Iga riik vormib sinust teistsuguse mängija. Eks näha ole, kui see olukord kunagi tuleb," rõhutab Liivak.

Liivaku karjäär on küll veel noor, aga kas tal on ka juba midagi kahetseda? "Tagantjärele võid ju alati rääkida, mis siis, kui... Otsused on tehtud ja ei saa midagi tagasi võtta. Kahetseda ei ole mõtet, sa ei saa sinna midagi teha. Kui hakkad minevikus elama, siis teed endale olemise raskemaks. Mõttekam on päev päeva haaval ainult edasi vaadata."

"Olen sellest aru saanud, et vahe tippude ja tavajalgpallurite vahel on minimaalne. Me kõik oskame jalgpalli mängida ja ainult detailid on need, mis teevad sinust tõelise mängija," lausus Liivak.

Koondisemängud Tallinnas

"Ma arvan, et kõik algab peast. Ühel on enesekindlus 200 ja teisel alguses 80. Suurte riikide vastu pole midagi parata, sul on see aukartus. Nagu öeldakse, siis Messi ja Ronaldo poleks nii head jalgpallurid kui nad on, kui nad poleks nii enesekindlad. Nad arvavad, et nad on maailma parimad ja see neid teebki maailma parimaks."

Praegu on Liivak Tallinnas U21 koondise juures, kellega kaotati Slovakkiale 1:2, aga ees ootab kohtumine Hispaaniaga. Vähemalt jututasandil räägitakse, et see on meie üks ajaloo talendikamaid U21 rahvusmeeskondi. Kas see on ka Liivaku arust nii?

"Ma arvan küll. Mõned võtmemängijad on puudu (Martin Miller ja Rauno Sappinen kutsuti A-koondisesse - R. V.), aga nagu mängupilt näitas, siis kui teisel poolajal poisid usu leidsid, siis saime Slovakkia vastu päris vabalt lükata. See peabki meie eesmärk olema - kohe mängu alguses seda teha, mitte karta. U21 on selline vanus, kus sa võid veel eksida. See pole dramaatiline ja kõik on andeks antav," kiitis Liivak enda ja kaaslaste mängu Slovakkia vastu.