Põhimeeste koroonaisolatsiooni langemise tõttu viimasel hetkel kokku pandud eksperimentaalse koosseisuga Eesti jalgpallikoondis lõpetas märtsikuu koondiseakna Stockholmis, kus maavõistluses oli vastaseks Rootsi. Võõrustajad võitsid tänu Marcus Bergi 3. minuti väravale 1:0.

Rootsi võitis pallivaldamise 61:39 ja pealelöökide arvestuse 18:6, ent superstaarile Zlatan Ibrahimovicile puhkepäeva andnud svenssonite peatreeneri Janne Andersoni lõpuvile järel kolleegile Martin Reimile edastatud tänusõnade siiruses polnud põhjust kahelda. Eesti andis väärika lahingu, mis oli Rootsile kasulik sparring, sest sai anda praktikat vahetusmeestele.

Aus on meeles pidada, et kui Rootsi mängis suures plaanis teise koosseisuga, siis Eesti ju puudujate tõttu pigem suisa kolmandaga. Ning et Rootsi teise koosseisu eest tulid platsile 3 Taani kõrgliiga, 2 Saksamaa Bundesliga, 2 Venemaa kõrgliiga, 1 Serie A, 1 Inglismaa Premier League'i, 1 Inglismaa esiliiga ja 1 Hollandi Eredivisie jalgpallur.

See kooslus asus kohtumist kiiresti juhtima. Robin Quaison mängis karistusalas üle Henrik Pürgi ja lõi madalalt peale. Matvei Igonen tõrjus, aga lahtise pallini jõudis esimesena Berg, kes lükkas selle võrku. 3. minuti juhtvärav kuulutas kurja ja tõele au andes võinukski Rootsi eduseis vaheajaks juba oluliselt suurem olla.

11. minutil võttis Quaison üks-ühele ette Märten Kuuse ja tegi temaga sama, mida Pürgiga väravaolukorras. Igonen tõrjus taas. 13. minutil pääses karistuslööki peaga vabalt äsama Carl Starfelt, aga lõi Eesti õnneks mööda.

33. minutil mängiti keskelt löögile Quaison, aga Mainzi kasuks tänavu Bundesligas kolm väravat löönud mehel polnud hea päev – sooritus soodsalt positsioonilt läks napilt mööda. Kõige lähemal oli Rootsi 2:0 värav aga 43. minutil, kui Jesper Karlssoni tsenderdust riivas värava ees esmalt Quaison peaga ja siis sai ka Berg jalaga proovida, aga lõi üle.

• Reim on mängijate üle uhke: nad mängisid oma maksimumi piiril ja mõni isegi ületas ennast
• Maksimumminutid kaasa löönud Poom: nägin ära taseme, kuhu poole pürgida
• Koondisesse naasnud Puri: võin mängida igal pool, aga päris väravasse ei läheks

Vaheaja järel sai Eesti kaitse oluliselt paremini pidama ja väga häid võimalusi Rootsile enam ei avanenud. 51. minutil oli neil kasutada soodne karistuslöök, aga Karlsson ei suutnud palli üle Eesti müüri keerutada.

Eesti ründemäng aktiviseerus viimasel paarikümnel minutil. Eelkõige toimus see läbi vasaku ääre, kust teeniti mitu karistuslööki. Markus Poomi tsenderdused lõid Rootsi kaitsjad aga klaariks. Korra proovis kaugelt Märten Kuusk, aga tulistas üle. Soccernet.ee tähelepanekud:

Kokkuvõttes oli tegemist Eesti kõige küpsema esitusega märtsikuu koondiseaknas. Jah, vastasel polnud taga punktide teenimise survet, aga samas tähendab koondise varumeheks olemine teistsugust survet. Kõik platsil olnud rootslased teadsid, et hea esitus võib nad EM-finaalturniiriks põhikoosseisu tõsta, halb partii aga suurvõistlusele sõitvast rivistusest sootuks maha jätta.

Tallinnas isolatsioonis viibiv ja siit meeskonnale juhtnööre jaganud peatreener Häberli tegi algkoosseisus ootuspäraselt vähe muudatusi ning hoidis konservatiivset joont ka vahetustega.

Võimalik, et suurema kaotusseisu puhul tulnuks muudatused varem. Aga kui Eesti 70. minuti kandis oma mängu jooksma sai ning 77. minutil Rauno Sappineni näol rünnakule lisajõudu tõi, siis oli ka loogiline, et Häberli hoidus edasistest vahetustest kuni 88. minutini. Eesti mäng toimis ja kuigi viigivärav polnud otseselt õhus, siis platsil olnud kooslusega selle püüdmine igati võimalik. Säärases olukorras pole mõtet rütmi lõhkuda, kui keegi just täitsa läbi pole.

Ning ei olnud. Kuigi nii Henrik Pürgi, Maksim Paskotši, Michael Lilanderi, Markus Poomi, Bogdan Vaštšuki kui ka Konstantin Vassiljevi jaoks oli see kaheksa päeva jooksul kolmas kord põhikoosseisu kuuluda. Et nad sellele mahvile vastu pidasid, on väike kompliment Premium liigale.

Nagu ka tõik, et 95% koduliiga mängijatest (ainsa välisklubi liikmena kuulus rivistusse Paskotši) koosnenud Eesti meeskonna esitus läks koondiseakna käigus iga mänguga küpsemaks ja terviklikumaks. Õpiti kiirelt ja usinalt.

Kuigi koroonareha oleks pidanud sportlikud võimalused nullima, näitas elu, et Minskist oleks vaatamata kriisile võinud saada punkti kindlasti, äkki isegi kolm. Paistab, et eurosarjatulemuste põhjal Euroopas tagantpoolt kolmas kõrgliiga niivõrd kehv ja nõrk ikkagi pole. Muidu saaduks Tšehhilt veelgi suurem koslep ja kindlad kolakad ka Valgevenelt ja Rootsilt.

Eesti esimese poolaja ainsa pealelöögi sooritas 41. minutil peaga Maksim Paskotši, aga selles puudus jõud ja Karl-Johan Johnsson püüdis palli probleemideta. Parim võimalus avanes aga 9. minutil, kui Henri Anier ja Bogdan Vaštšuk tegid otsajoone juures survet ning neil oli ka veidi õnne. Pall põrkles Rootsi keskkaitsja Emil Krafthi ja Vaštšuki vahel nii, et sattus Eesti poolkaitsjale jalale.

Tee trahvikasti mööda otsajoont oli vaba ja Vaštšuk hakkaski palliga Rootsi värava suunas liikuma, aga tegi seda kahjuks tempoga, mis võib olla piisav Premium liigas, aga ei ole seda kindlasti mitte koondisejalgpallis, kui vastase kaitseliini moodustavad Inglismaa, Saksamaa, Venemaa ja Taani kõrgliiga mängijad (Krafth mängib Newcastle Unitedis, Joakim Nilsson Bielefeldi Arminias, Carl Starfelt Kaasani Rubiinis ja Pierre Bengtsson Vejle BK-s).

Kaks kõrge kvaliteediga puudet ja kolm kiiret sammu oleks viinud Vaštšuki positsioonile, kus avanenuks väga hea võimalus viigivärava löömiseks. Nädala eest Tšehhi vastu latti kolistades näitas Vaštšuk, et löögijalga ja nahaalsust tal jagub. Aga aeglane start ei võimaldanud tal seda kõike Rootsi vastu proovida, sest selja tagant välja lipsanud Starfelt võttis palli endale ja klaaris ohu.

Vaštšuk viivitas liialt ka 72. minutil. Eestil oli kasutada Robert Kirsi teenitud trahvilöök karistusala nurga juurest. Konstantin Vassiljev lõi teravalt peale, rootslased blokkisid, lahtine pall sattus lõpuks Vaštšukile, kes mängis end ühest vastasest mööda, aga ei hinnanud aegruumi olusid piisavalt adekvaatselt. Järgnes pallikaotus ja Rootsi kontra, mille Henrik Pürg oli sunnitud kollase kaardi hinnaga maha võtma. Õppetund: see ei ole Premium liiga.

Nagu terve Eesti meeskond, tegid ka mitu mängijat varasemaga võrreldes hoopis küpsema esituse. Mida selle all silmas pidada? Vähem rapsimist ja eksimusi, rohkem rahulikkust ja õigeid otsuseid. Valgevene vastu teise värava puhul osaline ja kolmanda puhul peamine süüdlane olnud väravavaht Matvei Igonen tegi korraliku partii, millega näitas ammendavalt ära, miks just tema on hetkel Karl Jakob Heina järel Eesti paremuselt teine kollkipper.

Tšehhi vastu debüteerinud ja päris palju eksinud, aga Valgevene vastu juba veidi kindlamalt tegutsenud 18-aastane Maksim Paskotši astus veelgi sammu edasi. Eriti kaunis episood leidis aset 21. minutil, kui Konstantin Vassiljev eksis rängalt, proovides Igonenilt saadud palli äärele sööta, aga andes selle täpselt Rootsi ründajale jala peale. Üliohtliku olukorra lahendas otsustavalt sekkunud Paskotši, kes klaaris seeläbi ära endast kaks korda (!) vanema Vassiljevi käki.

Michael Lilander sai erinevalt kahest valikmängust tegutseda seekord endale harjumuspärasemal paremkaitsja positsioonil ja tundis end seal hoopis mugavamalt kui vasakus ääres. Kõigi nende kolme esituse järele saab teha väikese plussikese.

Too 9. minuti võimalus, kus Vaštšuk tukkuma jäi, avanes Eestile tänu Sander Puri heale eeltööle. Ta võitis enda väljakupoolel duelli Emil Krafthi vastu, vedas palli rünnakule ja leidis sööduga vasakusse äärde avanenud Anieri. Puri tegi kümne sekundi jooksul täpselt kõike seda, mida tõusvalt äärekaitsjalt (wing-back) eeldatakse.

Õnnestumisi oli Puri mängus üldse palju. Ta teenis vasakul äärel rünnakule lülitudes Eestile mitu karistuslööki, oli palli vallates kindel ja kaaslastele hõlpsalt loetav, sai oma taktikalistest ülesannetest igati aru ja täitis neid vastutustundlikult. Kokkuvõtvalt mängis nagu jalgpallur, kellel on koondisekogemust juba 80 mängu jagu all.

Enne eelmise esmaspäeva hilisõhtul laekunud äkk-kutset kuulus Puri viimati Eesti koondisesse 2019. aasta novembris. Mullu sügisel Karel Voolaid talle enam kutset ei saatnud ja kui Thomas Häberli avalikustas selgelt tulevikku vaadanud nimekirja jaanuarikuu Marbella-laagriks, tundus loogiline, et Puri koondisekarjäär võibki 79 mänguga piirduda.

Aga nädala eest Tšehhi vastu tuli 80., kui ta sekkus vahetusest, tegutses küpselt ning andis resultatiivse söödu Henri Anieri 2:6 väravale. Ning kui vahetusest sekkunud Karl Rudolf Õigus Valgevene vastu punase kaardi teenis, küsiti Martin Reimilt ja Thomas Häberlilt: miks ei toodud kriitilises seisus platsile kogenumat Puri?

Täna Rootsi vastu oli Puri vasaku wing-back'ina põhikoosseisus. Vaatamata tundmatule positsioonile – Puri on ikkagi enamiku karjäärist olnud paremäär või keskpoolkaitsja – tegutses ta kindlalt ja küpselt. Pole üldse välistatud, et ta jäi Häberlile silma kui kindel, usaldusväärne ja universaalne mängumees. Kui Puri hooaeg hakkab Legionis kenasti edenema, võib jätkuda ka tema koondisekarjäär.

Kogenumatest mängijatest, kes Häberli märtsikuu esimeses valikus polnud, ongi just Puril ilmselt suurimad šansid edaspidigi koondisekutse teenimiseks. Ilja Antonovi ja Robert Kirsi aktsiad on madalamad, Andre Frolovi omad hoopis väikesed, sest teda usaldati kolme mängu jooksul platsile ainult 12 minutiks.

Karl Andre Vallner, Karl Johan Pechter, Marek Kaljumäe, Magnus Villota, Märten Subka, Martin Kase, Kristo Hussar, Martin Käos ja Pavel Dõmov naasevad võistlusreisilt ilma, et nad oleks kolme mängu jooksul kordagi platsile pääsenud. Nad kõik on spordimehed ja saavad aru, miks treenerid just sellised otsused tegid. Samas on nad kindlasti rohkem või vähem pettunud. Arusaadav ja nii peabki.

Küll aga väärivad nii nemad kui ka kõik teised eksperimentaalse koosseisu liikmed (ja ka need, kes olid valmis ülilühikese etteteatamisega sõitma, aga ei saanud meditsiinilistel põhjustel lennuki pardale astuda) suurt lugupidamist ja tänu nende kolme mehise etteaste eest.

Kaotati küll, aga väärikalt. Mitte kordagi ei antud alla, vaid võideldi nii nagu osati. Ja löödi (ilusaid!) väravaidki. Need kolm mängu tõestasid Eesti jalgpalli südikust.

Protokoll:

31. märtsil kell 18.45 Stockholmis Friends Arenal

Rootsi - Eesti 1:0 (1:0)
4. Marcus Berg

Hoiatused: 52. Robert Kirss, 73. Henrik Pürg, 76. Henri Anier - 61. Ken Sema, 80. Mattias Svanberg
Peakohtunik: Marco Fritz
Abikohtunikud: Mark Borsch, Stefan Lupp
Neljas kohtunik: Sascha Stegemann (kõik Saksamaa)

Rootsi: Karl-Johan Johnsson, Emil Krafth, Carl Starfelt, Joakim Nilsson, Pierre Bengtsson, Jesper Karlsson, Jens Cajuste, Mattias Svanberg, Ken Sema, Marcus Berg (63. Dejan Kulusevski), Robin Quaison.
Varus: Robin Olsen, Kristoffer Nordfeldt, Mikael Lustig, Ludwig Augustinsson, Sebastian Larsson, Emil Forsberg, Zlatan Ibrahimovic, Filip Helander, Alexander Isak, Viktor Claesson, Kristoffer Olsson, Dejan Kulusevski.

Eesti: Matvei Igonen, Sander Puri, Maksim Paskotši, Märten Kuusk, Henrik Pürg, Michael Lilander (88. Karl Rudolf Õigus), Bogdan Vaštšuk (88. Andre Frolov), Konstantin Vassiljev, Markus Poom (88. Mark Oliver Roosnupp), Robert Kirss (77. Rauno Sappinen), Henri Anier.
Varus: Mihkel Aksalu, Karl Andre Vallner, Ilja Antonov, Marek Kaljumäe, Kristo Hussar, Martin Kase, Martin Käos, Rauno Sappinen, Mark Oliver Roosnupp, Rauno Alliku, Karl Rudolf Õigus, Andre Frolov.