Luup peale | Miinimum sai tehtud, mõrust maigust see paraku ei päästa - Soccernet.ee

Luup peale | Miinimum sai tehtud, mõrust maigust see paraku ei päästa

14. OKTOOBER 22:42

Kristjan Jaak Kangur A. Le Coq Arena

Punkt Moldova vastu pole midagi sellist, mille üle hõisata. Foto: Jana Pipar

Eesti koondis jääb tänavu koduvõiduta. Moldovaga lepiti MM-valiksarja viimases kodumängus 1:1 viiki, mis jättis suhu mõru maigu, ehkki tõenäoliselt kindlustati valikgrupis neljas koht.

Vaata Jana Pipra galeriid mängust artikli alt!

Esimene poolvõimalus tekkis Eestil juba teisel minutil, kuid Mattias Käidi löök blokeeriti. Ehkki pall põrkas Ioan Yakovlevile, lasi paremäär selle kogemata või meelega nurgalöögiks. Sellest enam midagi ei sündinud.

Seitsmendal minutil tuli aga õnne tänada, et pääsesime. Danila Forov võttis äärel Vlasi Sinjavski ette ja söötis keskele, kust Virgiliu Postolachi täiesti vabalt löögile pääses. Latt kolksus, Karl Jakob Heinal pallini ulatumiseks võimalust polnud, aga see põrkas napilt Eesti jaoks õigele poole väravajoont.

Ja siis naeratas õnn Eestile teist korda. Michael Schjönning-Larseni 12. minuti löögikatse blokeeriti, kuid pall põrkas karistusala joonel oodanud Käidile, kes vajutas mõnuga lati alla – 1:0!

Eesti sai sellest indu ja haaras initsiatiivi kindlalt enda kätte. Ent kuidas võtta – kas jäi puudu lõppteravusest või kaitses Moldova piisavalt hästi? Igatahes tehti avapoolajaga lõpuks kaheksa pealelööki, millest raamidesse läks samas vaid üks ehk Käidi värav. Märkimist väärisid ehk vaid Robi Saarma karistuslöök ja järgnenud löögikatse, millest esimene oli kehv ja teine suisa kohutav, ning Patrik Kristali üritus karistusala joonelt, mis lendas meetrijagu üle lati.

Moldova muutus poolaja lõpus veidi aktiivsemaks, ent eeskätt tekkisid neile poolohtlikud šansid Heina ja Saarma söödueksimustest. Pausile mindi Eesti napis, ent väljateenitud eduseisus.

Teise poolaja kümmekond esimest minutit olid aktiivsed, paraku ei saanud Eesti ikka sihikut paika. Yakovlev saatis palli healt löögipositsioonilt taevasse, seejärel konksutas Kristal kaitsja pikali, aga tegi kehva järgmise puute ja pall jõudis väravavahi sülle. Eemalt proovis võimsa löögiga õnne Saarma – Andrei Cojuhar tõrjus taas.

Kui ise ei löö ... Ühe ehmatuse elas Eesti üle, sest Hein sai Forovi pommlöögile käe ette. Teist paraku 64. minutil enam mitte. Eesti keskväli oli balansist väljas, Stefan Bodisteanu sai palliga tõusta ja tema löök võttis Maksim Paskotši jalast õnnetu rikošeti. Juba liikvele läinud Hein oli võimetu – 1:1.

Ehmatusest kiirelt üle saanud, asus Eesti taas lubavalt ründama. Vahetusest sekkunud Karel Mustmaa üritas eemalt, kaitsja blokeeris. Käit pääses proovima – Cojuharile sülle. Karistusalasse murdnud Shein kukkus seal – Pajac näitas veendunult, et penaltit pole. Sappineni löök võttis kaitsja jalast ebamugava rikošeti – Cojuhar suutis kukkumise pealt käe vahele sättida!

Värav oli selgelt õhus, aga kui seda ei tulnud, libises ka initsiatiiv Eestil käest. Viimase paarikümne minuti jooksul oli ohtlik pigem Moldova, aga 1:1 viigiga kohtumine lõppeski.

1. Pettumus, õnneks mitte katastroof

Eesti vajanuks aasta viimasest kodumängust hädasti head emotsiooni. Paraku jäigi see saamata. 1:1 oli iseenesest igati õiglane tulemus, sest isegi peale- ja raamilöökide statistika jäi lõpuks täpselt viiki. Aga kas koduviik Moldovaga, kes oli sel hooajal kaotanud kõik seitse senist mängu väravate vahega 4:28, saab olla rahuldav? Kindlasti mitte.

Ühelt poolt näitas Eesti, et suudab rünnata ja mängu kontrollida. Teisalt oli ka perioode, kus kontroll mängu üle kadus. Kõige suuremaks probleemiks osutus siiski rünnakute lõpetamine. Liiga sageli lendasid löögid taevasse või valiti otsustaval hetkel vale lahendus, otsustavust nappis. Tahtmist jagus, kuid külma pead nappis. Seejuures ei olnud liiga kaugel ka täielik katastroof ehk kaotus.

Eestil jäi lõplikust libastumisest vähe puudu. Foto: Jana Pipar

2. Viimaseks vist ei jää

Eestil on nüüd tabelis neli punkti ja ees veel vaid kohtumine alagrupi liidri Norraga, kes on senise kuue mänguga tagunud vastaste võrku 29 palli. Keskmist tõmbab kõvasti alla vaid juunikuine mäng Tallinnas, kust lahkuti 1:0 tulemusega. Kui Eesti suudab novembris Oslos hirmsat sauna – sellist, mis sai hiljuti osaks Moldovale – vältida, on neljas positsioon ilmselt kindel.

Moldoval jääb mängida veel Itaalia ja Iisraeliga ning Eestist möödumiseks peaksid nad igal juhul emba-kumba võitma. Tundub ebatõenäoline nagu ka see, et praegu Eestist 12 võrra kehvem väravate vahe enda kasuks pööratakse.

Aga kas Eesti eesmärk peab olema tõesti vaid viimase koha vältimine? Miinimumsihina küll, kuid samas pole see ka midagi niisugust, mille üle hõisata. Kui laseme kodus Moldoval teha 16 pealelööki, ei suurene sellest eneseusk. Subjektiivselt liigub Eesti küll Jürgen Henni käe all jätkuvalt õigel teel, aga tulemused seda siiani ei kinnita. "Talutavad" kaotused ja "päästetud" viigipunktid ei aita veendumust paraku kasvatada, pigem jätavad õhku küsimärke ja vajadust otsida lihvimiskohti.

3. Mehed oma kohtadele

Neljase või viiesega? Kui Henn vahetas laupäevases kohtumises Itaaliaga teiseks poolajaks kaitseformatsiooni, tõstatas see loogilise küsimuse. Kuidas minnakse Moldova vastu? Selgus, et ikkagi traditsiooniliselt ehk neljamehelise liiniga.

Küll aga tegi Henn võrreldes Itaalia-mänguga tagaliinis kolm ja ühtekokku suisa kuus vahetust. Vlasi Sinjavski sai oma kauaoodatud võimaluse äärekaitsjana, paremkaitses alustas Michael Schjönning-Larsen ja keskel kapten Karol Mets.

Mattias Käit nihutati üle mitme mängu taas oma tavapärasele kohale keskväljal, rünnakut tulid teravdama Patrik Kristal ja Ioan Yakovlev. Kõik lükked osutusid vähemalt esialgu pigem või koguni väga headeks. Käit oli oma elemendis ja tegi ka skoori, Kristal ja Yakovlev tekitasid teravust ning kaitse pidas. Muidugi on selge, et Moldova on hoopis teisest puust vastane kui Norra või Itaalia, ent meeste mängitamine nende õigetel positsioonidel näib ikkagi olevat parem lahendus kui katsed nelinurkseid pulki ümmargustesse aukudesse pressida.

Eesti soov Moldova maa alla tampida jäigi vaid sooviks. Foto: Jana Pipar

Vaid Sinjavskit pidi peatreener Henn esimesel poolajal sageli juhendama, sest tema positsioonivalik jättis soovida. Teisalt on ka selge, et uut positsiooni omandav endine ääreründaja vajab veel aega, et end mugavalt tunda ja eksimused minimaalseks lihvida.

4. Vahetused ei toiminud

Paraku ei andnud seekord mängu käigus tehtud muudatused loodetud tulemust. Rocco Robert Sheini lisandumine ei elavdanud Eesti ründemängu märkimisväärselt, pigem oli just Patrik Kristal hakanud selleks hetkeks hoogu sisse saama. Robi Saarma asemele tulnud Karel Mustmaa vajas elu teises A-koondise mängus kohanemiseks aega.

Pettunud Henn: kaotasime vahetuste järel struktuuri ja distsipliini

Vastavalt 82. ja 85. minutil sekkunud Alex Matthias Tamm ja 17-aastane debütant Marten-Chris Paalberg said aga mängida liialt vähe, et oleksid jõudnud kohtumise käiku märkimisväärselt mõjutada. Seejuures oli näiteks Tamme puhul näha, et isegi napi kümmekonna minuti jooksul olid Moldova kaitsjad tema füüsilisusega omajagu hädas.

5. Uus nimi esikolmikus

Paalbergist ei saanud rekordiomanikku – kõigi aegade noorim Eesti koondislane on endiselt Kristal, kes tegi mullu septembris Rahvuste liiga mängus Rootsi vastu debüüdi 16 aasta, 9 kuu ja 27 päeva vanusena. Kuid esikolmikusse mahub 17 aasta ja 6 päeva vanuselt platsile pääsenud Paalberg siiski. Tema ja Kristali vahele jääb veel 1920. aastal koondiss eest platsile jooksnud Raimond Põdder.

Marten-Chris Paalberg hoidis Pärnu Vapruse lippu kõrgel. Foto: Jana Pipar

6. Rekord oli ühe puute kaugusel

Kui Patrik Kristal oleks 54. minutil pärast kaitsja vastu tehtud osavat petet kohe löögile läinud ja palli võrku saatnud, oleks temast saanud hoobilt Eesti koondise rekordimees. Nii noorelt ehk 17 aasta, 11 kuu ja 2 päeva vanuselt pole Eesti eest keegi kunagi skoori teinud.

Eestile penaltit soovinud Kristal: ma ei saa käega mängu reeglitest aru

Ühtlasi libises Kristalil käest viimane võimaluse selles tabelis esimeseks tõusta. Praegu rekordit enda nimel hoidev Urmas Rooba lõi 1996. aastal värava päev enne 18. sünnipäeva, Eesti järgmine kohtumine (võõrsil Norraga) toimub aga päev pärast Kristali 18-aastaseks saamist. Küll aga on see šanss mõistagi endiselt olemas Paalbergil – kui ta muidugi ka järgmises koondiseaknas Henni valikusse mahub.

7. Hõbepall igal juhul Käidile?

Hetkeseisuga teenib aasta lõpus meeste koondise eest kauneima värava lööja Hõbepalli päris kindlalt Mattias Käit. Pole võimatu, et talle kuuluvad kõik kolm paremat kohta – Eesti koondise aasta parimaks väravakütiks kerkinud poolkaitsja tegi skoori ka Moldovas ning oli täpne kodus Iisraeli vastu. Ent kindlasti on seekordne värav kolmest kõige kaunim, samuti võrdluses koondise ülejäänud tabamusega. Seni nii 2017. kui ka 2021. aastal Hõbepalli võitnud Käidilt saab keegi autasu röövida veel novembris, kui Eesti mängib esmalt valiksarjas Norraga ja kohtub seejärel maavõistluses Küprosega.

8. Norra mänguks kõik rivis

Oht, et Eesti kannab kuu aja pärast Norras märkimisväärseid kadusid, oli avavile eel arvestatav. Mängukeelu ohus olid alustajatest Karl Jakob Hein, Maksim Paskotši, Mattias Käit, Patrik Kristal ja Rauno Sappinen, lisaks pingil olijatest Märten Kuusk, Rasmus Peetson ja Kevor Palumets.

Horvaadist kohtunik Ivan Pajac jagas seejuures eriti avapoolajal kaarte pigem kergekäeliselt, kuid eestlastest nägid seda lõpuks vaid Karol Mets ja Alex Matthias Tamm. Et Norra-mängu ehk valiktsükli lõpu järel hoiatuskaardid nullitakse, ei kandu need üle ka järgmisesse valiksarja.