Eesti naiste koondise esikinnas Katarina Elisabeth Käpa murdis sõrmeluu ja tõenäoliselt ei saa terveks ka Balti turniiriks. Viie kruvi ja ühe plaadi võrra kangem väravavaht end sellest murda ei lase.

Poola esiliigaklubis Konini Medykis palliva Katarina Elisabeth Käpa sõrme jaoks sai saatuslikuks 16. septembril üks tavaline 1 versus 1 olukord. Ta kirjeldab, et ründaja tegi puute temast mööda ja polnud muud varianti, kui sõrmed harali palli suunas hüpata. Nii kaugele ta paraku ei jõudnud, sest parema käe väike sõrm takerdus muru sisse ja läks kõva raksuga pooleks. Ta ise kirjeldab, et nagu harilik pliiats!

Sellega jäi eestlanna treening kohe pooleli. Ta võttis kindad käest, pani sõrmele jääd ja jälgis, kuidas see juhtunule reageerib. Mingi hetk ei tundunud valu enam üldse suur ja ta sai sõrme liigutada. Nii lootis Käpa, et olukord pole üldse nii hull, aga igaksjuhuks läks ta haiglasse sellest pilti ikka tegema. Sealt joonistus välja karm diagnoos.

"Nägin doktori ekraani pealt seda pilti ja mõtlesin, et oi per*e ... Sõrm oli nagu paigast läinud," kirjeldab Käpa, sealjuures ise lõbusalt muheledes. "Nad pidid selle siis paika tõmbama, niimoodi, et ma istusin laua peal ja lõugasin. Ütlesin neile veel enne, et ma poola keelt ei räägi, aga kui nad tõmbama hakkasid, siis tuli ikka k*rwa! Doktoritel oli väga naljakas ..."

Esialgu loodeti, et sõrm suudab paika ragistamise järel ise kokku kasvada. Nädalake hiljem tehtud pildi põhjal teatas ortopeed aga, et see operatsioonita terveks ei saa. Nii heitis Käpa selle nädala teisipäeval opilauale. "Mul on selles samas sõrmes igasugused lülid katki olnud ja mingisuguseid kilde on välja tulnud, aga mulle pandi viis kruvi ja plaat! Väiksesse sõrme!" ei mahu talle juhtunu hästi pähe.

Ning boonuseks sai ta neid ise oma silmaga ka üle lugeda, mitte, et ta selle kasuks hääletanud oli. Ehk kui operatsiooni planeeriti, küsiti Käpalt, kas ta tahaks selle ajal magada. Ta vastas, et otseloomulikult, sest kardab valu ja ei taha sõrme kallal askeldamist näha, ning selle teadmisega ta lauale ka heitis. Siis selgus aga, et üldnarkoosi ei tule ja Käpat valdas kerge paanika.

"Lõpuks nägin nende suurte lampide peegeldusest kõike! Seda, kuidas nad lõikasid mu sõrme lahti, kuidas nad mingeid auke tegid, kuidas nad seda plaati sinna panid ... Täiesti haige! Aga tegelt, kui ma aru sain, et mul ei ole valus, siis oli põnev. Veits, nagu mingit filmi oleks vaadanud," kirjeldab Käpa, ikka saatmas siiras naer.

Väike sõrm hoiab pikalt audis

Edasine sõltub palju Käpast endast ja tema kehast. Titaanist kruvid ja plaadi võib ühel hetkel sõrmest välja võtta, kuid samas võivad need sinna elupäevade lõpuni jääda. Väike lisand teeb pallurile aga kõvasti nalja: kui ta sugulane läbis sel aastal Ironmani ja on seega ironwoman, siis ta on ju titaniumwoman. Nagu ühe laulu sõnad räägivad - kuulikindel!

Tagasi väravavahitreeningutele saab ta minna alles kahe ja poole kuu pärast. Ehk novembri lõpus algav Balti turniir jääb nende kalkulatsioonide põhjal ära. Nii pikalt pole Käpa palliplatsilt pidanud veel eemal olema. "Kuradi väike sõrm, noh, see ei tundu ju vigastus! Mul käis korterikaaslane [Aye Ceballos] eelmisel nädalal meniskiopil – me taastume sama kaua ... Vähemalt saame nüüd teineteise üle nalja teha: enne, kui olin terve, siis ma ju poleks saanud, aga nüüd koos invaliididena on suva," vaatab ta kõike ikka positiivse nurga pealt.

Lisaks sellele on ta tundnud toetust teistelt tiimikaaslastelt, treeneritelt, koondisekaaslastelt ja mujalt Eestist. Ta rõõmustab, sest tunneb end siiralt hoituna. Väikese toreda lisažesti tegid tiimikaaslased, kes panid vigastatud Käpa ja Ceballose nimed särgile ja soovisid neile kiiret paranemist.

"Teadsin, et mu tiimikale tuleb see särk, sest olen sellises nõukogus ja aitasin seda korraldada. Aga kui ma läksin sinna ja nägin neid särke ... Mul olid päikseprillid peas – mitte selleks, et päike ei paistaks silma, aga et keegi mu pisaraid ei näeks," ohkab Käpa tänulikult. "Kusjuures mul tiimikas ütles, et ta polnud enne näinud mind niimoodi nutmas, kui siis, kui sain teada, et luu on katki. Aga nüüd nende kahe nädala jooksul olen ma ikka väga palju nutnud. Vahepeal valust, vahepeal lihtsalt kurbusest, et mängida ei saa, ja siis vahepeal õnnest, sellest, et mul on nii head inimesed ümber."

Ja ka üldiselt tundub ta eluga Poolas olevat rahul. Tõsi, kohalik keel pakub veel parajalt väljakutset – pärast oppi ei saanud nimekaimust õde kohe üldse aru, et pisarais Käpa piinleb valudes ja vajaks hädasti leevendust – ja poolakatele sisserännanud pigem ei meeldi. Aga naiskonnal läheb hästi ja fookust kõrgliigal hoida on igati põhjendatud.

"On hea, et see vigastus on praegu, mitte hooaja lõpus. Aga hetkel tunnen, et meil on nende uute treeneritega väga vedanud ja mängime tiimina väga hästi. Arvan, et oleme võimelised kõrgliigasse tõusma ja praegusel hetkel, kui me tõuseks ja mulle pakutakse lepingut, siis ma ilmselt jääks siia. Aga eks näis, mis elu toob – jalka ja kõik muu elus on nii muutuvad," ei lase Katarina Elisabeth Käpa õnnetul vigastusel oma avatud meelt rikkuda.