Eesti karikafinaal 2011 jättis ausalt öeldes külmaks. Mäng polnud paha, karikas oli kaalul, ilm oli super ja staadion Eesti parim, aga no tee mis tahad, kogu see näiliselt ilus kompott ei tekitanud tegelikku elevust.

Mis oli puudu? Publik, seda muidugi, aga miks siis ometi ainult 390 inimest kohale tuli? Kindlasti ei ole sellele ühest vastust, aga ma usun siiski, et kesine publikuhuvi ei põhjustanud lahjat kompotti, vaid pigem vastupidi.

Võib rääkida puudulikust reklaamist ja kindlasti andnuks suurem pealtvaatajaskond õhtule värvi juurde, aga finaal kui selline peaks juba iseenesest palju rohkem huvilisi kohale meelitama, ei?

Trans ja Flora ei ole just kuigi köitev vastasseis ja kuna eurosarjakohad olid mõlemal juba käes, pandi selle mänguga proovile Eesti karika iseeneses peituv väärtus. Kui sellega ei kaasne mingeid preemiaid ega punkte, siis kui oluline see tegelikult on? Ei tasu kahelda, et mõlemad meeskonnad tahtsid võita ja mängijad andsid endast parima, aga Flora võidurõõm ja Transi kaotusvalu jäid ometi kuidagi kahvatuks.

Kõige parem mõõdupuu karika väärtuse mõõtmiseks on justnimelt publikuhuvi, mis andis eile oma karmi hinnangu: kui Flora vastas ei ole Levadia või kaalul pole kohta Euroopas, siis võib samahästi kodus telekat vaadata või muul moel vaba aega sisustada. Jääb üle vaid loota, et karikavõidu eest eurokohtade jagamist üleüldse ära ei lõpetada, sest vastasel juhul ähvardaks seda toredat traditsiooni sarnane mandumine nagu juhtus Balti liigaga.

Ahjaa, üks asi veel. Järgmisel aastal naaseb karikafinaal loodetavasti Kadrioru staadionile. Napp publikuhuvi võimendub suurtel tühjadel tribüünidel veel palju nukramaks ning Kadriorus peetud finaalid on olnud selle poolest palju hubasemad. Näiteks kolme aasta eest jälgis Flora ja Tartu Maag Tammeka finaali vaid 500 inimest, aga kes seal kohapeal olid, said ilmselt kordades parema elamuse kui eile Kitsekülas.