Mark Anders Lepik: ründajana peab olema enne iga mängu tunne, et täna ma löön värava! (1)
Valitseva Eesti meistri Tallinna FC Flora võtmetegijaks on tänavu kujunenud Mark Anders Lepik (23), kes on poole hooaja järel koduses liigas enim väravaid kõmmutanud mängija. Juunis ka A-koondise eest jala valgeks saanud ründajat on vaatamata noorele eale juba korduvalt kummitanud vigastusetont, kuid tänavu on mees püsinud terve ja realiseerib oma täit potentsiaali.
- Lugu ilmus augustikuu Jalkas.
Mark Anders, kuidas sul läheb?
Hästi, pigem hästi. Pärast sellist mängu ei saa väga hea emotsioon olla (Flora kaotas kaks päeva enne intervjuud Meistrite liiga esimeses eelringis Sloveenia meistrile NK Celjele – toim.). Kõik, mis oli planeeritud enne mängu, läks aia taha. Enne seda oli Levadia mäng, mis ei läinud ka kõige õnnestunumalt.
Kuidas sa senise hooajaga rahul oled?
Ma arvan, et täiesti rahul ei saa kunagi olla. Tahaks rohkem tabeli tipu pool olla ja isiklikult ka tunnen, et saaksin väravaid lüüa veel rohkem, kui seni löönud olen. Aga ma sellele üleliia palju ei mõtle, proovin päev korraga võtta.
20 mänguga 14 väravat ja 4 väravasöötu poole hooaja peale (intervjuu tegemise ajal - praegu 25/15). See on ju päris korralik statistika, oled sa nõus?
Jah, kindlasti. Ma tunnen, et need numbrid saaks tegelikult olla veel suuremad, aga arvan, et tuleb olla rahul ka sellega, mis praegu on. Asjad on õnnestunud ja olen suutnud olla resultatiivne, seega otseselt millegi üle nuriseda ei ole.
Üks asi, mis on võimaldanud sul sellise statistika kokku panna, on see, et sa oled suutnud vigastusi vältida. Kui palju rahulolu see tekitab, et sa oled üle pika aja saanud järjepidevalt jalgpalli mängimist nautida?
See on väga hea tunne. Eelmisel aastal pool hooaega Kuressaares oli ka mulle mingis mõttes tõestuseks, et ma suudan terve püsida. Seal ma mängisin ka vigastuste vabalt ja sain korralikult kõik mängud kaasa mängida. Ma teadsin, et mul on see sees olemas. Praegu ka, kui keha püsib terve, siis tuju on hea. Hea on mängida, kui tunnen, et kõik on terve ja saan alati endast maksimumi välja anda.
Kas sa oled teinud ka midagi teisiti, et vigastusi ennetada?
Ma ei tea, kas see kõlab loogiliselt, aga olen mingis mõttes võtnud hoiaku, et ma ei saa vigastada (naerab – toim.). Isegi kui on mingid väiksed asjad, mis ei sega, siis ma proovin jätta need tagaplaanile. Enne kui tõesti ei ole midagi, mis päriselt segab jalgpalli mängimist, on null probleemi. Pisiasju, et kord on kuskilt kange või valus, on ikka, aga ma ei lase sellel mõjutada enda mängimist.
Kas sa võtsid sellise hoiaku praeguse hooaja eel?
See algas eelmine aasta, kui sain aru, et ma saan niimoodi mängida, et pisiasjad ei sega mind kuidagi. Sel aastal oli see konkreetsem, et mul ei olegi võimalust vigastada saada ja ma pean kogu aeg terve olema.
Sa oled 23aastane, mis ei ole üldse suur vanus, aga kui palju sa oled karjääri jooksul muutnud seda, kuidas oma keha eest hoolt kannad?
Mingis mõttes ikka olen, eriti teadlikkuse poolelt. Kui ma tunnen, et miski hakkab tõmbama, siis tean, kuidas seda hoida ja selle eest hoolt kanda. Arvan, et see on suuresti tulnud läbi kogemuse. Sa tead, mis asjad on tõsisemad ja vajavad rohkem tähelepanu, mis ei ole nii tõsised ja saavad vähem tähelepanu. See mängib ka väga suurt rolli.
Räägime natuke su ajast Šveitsis, millest nüüdseks on möödas viis aastat. Su esimene, seni küll ainus välisklubi, aga kuidas sa sellele ajale nüüd, viis aastat hiljem tagasi vaatad?
See aeg kripeldas minus päris pikalt, eriti periood peale seda. Nüüd tagasi mõeldes oli see lihtsalt üks etapp mu elus ja karjääris. Ma üleliia palju ei teadvusta ega tähtsusta seda perioodi. Võtsin sealt kaasa kogu positiivse kogemuse, mis ma sain võtta. See ei olnud suures plaanis väga õnnestunud periood ja üleliia palju ei mõtle selle peale.
Ehk enam väga ei kripelda?
Ei.
Sa olid 18aastane, kui sa Šveitsi läksid. Kas sa tunned, et olid selleks proovikiviks valmis?
Ma siis tundsin väga tugevalt, et ma olin valmis, ja ma väga ootasin aega Šveitsis, aga seal ei läinud asjad väga hästi. See oli ikkagi Šveitsi esiliiga ja seal ei olnud meditsiiniline pool niivõrd tugev, et see oleks kaasa aidanud, juhul kui tekkisid mingid mured. Mitte et vabandusi otsida või kedagi süüdistada, aga asjad lihtsalt ei läinud nii, nagu oleks pidanud minema.
Sa olid üksinda võõral maal, kaugel Eestist. Kui palju see aeg sind inimesena kasvatas, arvestades, et sa olid vaevu täisealine?
Eks see ikka kasvatas iseseisvust. See oli hästi huvitav periood, sest ma pidin alguses olema linnast väljas, väikses külas mingis hotellis. See võis olla umbes kuu aega. Mul ei olnud siis juhiluba ega autot. Samas hotellis oli ka teine mängija, kes oli Winterthuris laenul, ja me sõitsime alati hommikuti koos trenni. See oli väga ebamugav, et sõltusin täielikult temast ja see küla oli umbes kümme kilomeetrit eemal. Väga-väga väike küla, kus ei olnud põhimõtteliselt ühtegi poodi ja oli ainult üks raudteejaam, kust rongid ei sõitnud ka väga tihedalt läbi. Paar korda küll liiklesin rongiga, aga see oli ka kõik. Kui ma lõpuks sain korteri, siis see oli väga mõnus aeg. Tuli heas mõttes vastutada iseenda eest, et ärkad õigel ajal üles ja teed korraliku hommikusöögi, päeval teed endale ise süüa. Mingis mõttes oli väga kasvatav periood.
Kas sa tunned, et oleksid nüüd, kui peaks tulema mõni uus välisleping, kuhugi mujale siirdumiseks paremini valmis?
Jah, kindlasti. Toona hoidsin kõigele lisaks ka väga omaette. Ma ei olnud nii julge, et olla inimestega avatud ja nendega suhelda. Pigem nokitsesin omaette.
Sa käisid eelmise hooaja esimeses pooles ka Kuressaares laenul. Kuidas sa sellesse suhtusid, et lähed Kuressaarde laenule?
See oli minu otsus ja ma väga tahtsin minna. Kuressaare oli tol hetkel väga hea keskkond, kus olla, sest mu enesekindluse tase ei olnud siis niivõrd kõrgel. Roman Kožuhhovski (Kuressaare peatreener) aitas väga palju ning sisendas enesekindlust. Seda oli alati näha, et ta tõsiselt uskus sinusse. Toetus oli meeletu. Kõik pingutavad sealses keskkonnas, annavad endast maksimumi ja töötavad ühise eesmärgi nimel. See oli mingis mõttes väga hea vaheldus sellele, et kui Floras oled harjunud võitma ja kuklas on kogu aeg teadmine, et pead võitma ja saavutama tulemust, siis pole võit tabelilõpu meeskondade üle nii magus. Kuressaares oli aga iga punkt ja iga võit nii magus. See peab ka praegu kehtima, et punktid ja õnnestumised peavad tunduma magusad. See kasvatas väga palju.
Ehk siis sul sellist tunnet ei olnud, et sa lähed Florast, Eesti meisterklubi juurest Kuressaarde, liiga tugeva keskmiku juurde ja nüüd on kõik halvasti?
Ei. Ma läksin sinna väga hea tundega. Ma tean, et alguses tehti nalja ühe pildi üle, kus ma ei olnud väga rõõmsa näoga (naerab – toim.), aga tegelikult oli tunne Kuressaares väga hea. Ka inimesed klubi juures – mängijad, staff ja taustajõud –, neile läheb korda see, kui sa annad endast maksimumi, ja siis sa saad selle ka tagasi.
Nüüd võib vist tagantjärele targana öelda, et lõpuks läks kõik hästi, sest nüüd sa oled Floras vastutusrikkas rollis.
Jah, muidugi. Mul on ainult häid sõnu öelda selle perioodi kohta.
Tänavune Flora koosseis on üpris noor ja kuigi sa oled 23aastane, siis sind võib vist ka pigem juba kogenumate hulka liigitada. Tahaksid sa mulle vastu vaielda?
Ei, ma arvan, et võib küll nii öelda. Vanusenumber ei ole küll nii suur, kui tavaliselt kogenud mängijatel on, aga tegelikult ma olen ju Floras kaheksandat hooaega. Ma olen siin olnud väga pikka aega ning näinud erinevaid treenereid ja töökeskkondi. Tunnen mingis mõttes vastutust, et olla liider, juhtida natuke ja aidata nii palju, kui saan. See on tegelikult hea tunne!
Kas vastutus väljendub väljakul ka olenevalt sinu positsioonist, et sa pead ründajana olema see mees, kes lööb väravaid?
Ma ei ole seda niimoodi lahti mõtestanud, aga see ei ole paha idee (naerab – toim.)! Ma tunnen vastutust selliselt, et mina saan muuta mängu tulemust ja läbi selle aidata meeskonda kõrgemale.
Räägime natuke koondisest ka. Sellest on nüüd küll natuke aega möödas, aga sa said juunis A-koondise eest esimese värava kirja. Millised emotsioonid sind valdasid debüütvärava järel?
Mega! Ründajana peab olema enne iga mängu tunne, et täna ma löön värava. Isegi kui sekkud mängu pingilt. Ilma selleta on raske olla ründaja. Kui see lõpuks ära tuleb, siis see on niivõrd magus. Eriti veel sellisel hetkel – Eesti koondis, Balti turniiri finaal… raske on kirjeldada seda tunnet. See on tohutu au.
Kas see, et tegu oli Balti turniiri finaaliga, muutis su esimese värava erilisemaks? See oli 82. minut, värav küll võitu ei kindlustanud, aga aitas mängu viia penaltiseeriasse, kust lõpuks tuli võit.
Jah, ma arvan küll. Kunagi ei saa võtta väravalt väärtust ära. Vahet ei ole, kas see on 8 : 0 või 1 : 0 värav. Mul oli uhke olla Eesti koondise mängija ja lüüa värav. See oli väga meeliülendav tunne.
Kui palju erineb koondise eest värava löömine klubi eest skoorimisest?
Suur vahe on selles, et koondisega ei ole väga palju mänge, et lüüa väravat, sest sa mängid koondisega kaheksa-üheksa mängu aastas. Sa tead ründajana, et kui sa kolm mängu järjest ei löö, siis neljandas oled juba natuke rohkem olukordades valmis ja tahad väravat lüüa. Kogu aeg on varasemast näriv tunne meeles, et nüüd tahaks ära lüüa. Kui sa koondisega ei löö, siis tuleb paus vahele ja mingis mõttes unustad eelneva ära. Lisaks sa esindad koondise eest väravat lüües Eesti riiki, see on kindlasti teine tunne.
Vahepeal tuli inimestelt kriitikat – kui sa mõne varasema koondisekutse olid saanud, siis nad leidsid, et see justkui polnud ära teenitud. Selle aasta koondiseakende eel oled sa löönud väravaid ja oled praegu liiga parim väravakütt. Kas sa ise tunned mingit erinevust selles, mis olukorras sulle koondisekutse tuleb?
See mängib ikka rolli, kui sa tead, et sul on hea hooaeg all. Kui sa oled liigas löönud väravaid, siis sa lähed teatud enesekindlusega koondisesse. Ma ei ole kunagi kahelnud enda võimetes, kui mind on koondisesse kutsutud, see on alati olnud treenerite personaalne valik. Kui nad usaldavad mind, siis mul on väga hea meel selle üle. Ma tean, et olen suuteline aitama. Aga nii palju on vahet, et kui sul on hästi läinud, siis on enesekindlam minna koondisesse. Alati on suhtumine, et ma olen valmis koondist aitama.
Kas ründajaks sünnitakse või selleks saadakse ajaga?
Ma arvan, et see on üks hea kooslus. Teinekord on raske seletada, kui treener küsib, et miks sa just seal seisad. Ma vastan, et mul on tunne sees, et pall kukub sinna (naerab – toim.). Mingis mõttes on see võibolla üleloomulik, aga väga palju läheb ka treenimise taha, et sa suudaks pallid lõpuks sisse panna.
Sinu varasematest intervjuudest kumab nälga väravate järele. Kas ründaja väravanälga on võimalik kuidagi kasvatada või see peab tulema loomulikult?
Kasvatada… ründajal ei saa kunagi isu täis! Mingis mõttes isu kasvab siis, kui paar mängu ei löö, aga muidu on alati isu väravate järele.
Kes on sinu eeskuju?
Ma olen vana kooli ründajate austaja. Ma pole kunagi otseülekandes ta mänge näinud, aga see on Alan Shearer. Ma olen isegi ta päevikut eraldi lugenud ning klippe temast vaadanud. Mulle meeldib ta praegu pundit’ina (jalgpalliekspert – toim.) ja ta meeldib mulle väga ka inimesena. Shearer oli samuti väravale suunitletud ning minu meelest on ta üks läbi aegade parimaid ründajaid.
Kas sa tunnetad ka oma mängustiilis Sheareri mõjutusi?
Ma niimoodi ei oska öelda. Võibolla on temalt tulnud sirgjoonelisus ja konkreetne, väravale suunitletud jalgpall. Ma üleliia Brasiilia stiilis jalgpallur ei ole! Ma olen ka väga konkreetselt väravale suunitletud.
Lõpetuseks üks küsimus tulevikku pilku heites. Sinu praeguse hooaja järgi ei ole üldse välistatud Florast edasi liikumine. Millised on su ambitsioonid karjääri silmas pidades?
Võibolla väga poliitiline vastus, aga mängida niivõrd kõrgel tasemel, kui mu enda tase lubab. Ma ei pane piiri, kuhu ma jõudma pean või mis oleks maksimum. Jalgpallis muutuvad teinekord asjad väga kiiresti. Ma tean, et mul on tahet, motivatsiooni ja ambitsiooni jõuda võimalikult kõrgele. Ma üleliia ei tähtsusta seda, et panna endale mõni selge eesmärk. Ma töötan ja näen igapäevaselt vaeva ning kui aeg on paras, siis ma ka jõuan kuhugi.
