Kord kuus ilmuva Saksa jalgpallikultuuri ajakirja 11 Freunde aprillinumbris on üle kahe lehekülje avaldatud foto ajakirja toimetuse koostatud dokumendist, mille sisu tähtsust rõhutab dokumendile surutud tempel ning peatoimetaja Philipp Kösteri allkiri. Kirja adressaadiks on Ühinenud Rahvaste Hariduse, Teaduse ja Kultuuri Organisatsiooni UNESCO Saksamaa rahvuslik komisjon.

Dokumendi näol on tegemist UNESCO-le esitatava taotlusvormiga, mille esimene punkt – kultuurilise väljenduse määratlemine – annab viite 11 Freunde ambitsioonidest. Seal seisab: "Jalgpalliklubi Frankfurdi Eintrachti fännide erakorraline ja massiline toetus oma klubi Euroopa reisidel niinimetatud UEFA Euroopa Liiga mängude raames."

Niisiis, 11 Freunde soovib nimetatud praktikale UNESCO tunnustusmärgi kinnitada. Frankfurdi Eintracht on üleriigilist perspektiivi silmas pidades saksa meedia hinnangul viimase aasta üks väheseid positiivseid emotsioone pakkunud tegijaid Saksamaa jalgpallis.

Kolm aastat tagasi kindlustas napp võit Nürnbergi üle Frankfurdile üleminekumängudes kõrgliigasse püsimajäämise ning seda peetakse sissejuhatuseks kõigele järgnevale positiivsele: karikafinaali jõudmine 2017. aastal (napp kaotus Dortmundi Borussiale), sellesama karika võitmine aasta hiljem (napp võit Müncheni Bayerni üle), kaval tegutsemine mängijateturul (Kevin-Prince Boateng, Ante Rebic, Luka Jovic, Sebastien Haller, Kevin Trapp), edu tänavustel kodustel meistrivõistlustel (kuus vooru enne lõppu hoitakse kinni Meistrite liigasse viivast neljandast kohast) ning edukad mängud Euroopa liigas (neljapäeval kohtutakse veerandfinaali avamängus võõrsil Lissaboni Benficaga).

Need positiivsed arengud on aidanud kaasa Eintrachti toetajate konsolideerumisele, mis kõige nähtavamalt ilmneb just klubi välismängudel. Ja kuna Eintracht on olnud edukas ning saanud pidada juba omajagu mänge, on ka fännidel olnud võimalus silma paista.

Ei plaani siin lugejat arvudesse uputada, seepärast lühidalt. Alagrupi esimesele mängule Marseille'sse sõitis kaasa tuhat fänni, kuigi oli teada, et mäng peetakse tühjade tribüünide ees. Rooma, mängule Lazioga sõitis 8500 ning Küprosele mänguks Limassoli klubiga 5000 fänni. Kaheksandikfinaaliks Interiga reisis Milanosse juba 13 500 fänni ning kuigi neljapäevasele mängule Benficaga on Frankfurdile eraldatud 3200 piletit, plaanib Lissaboni sõita kümme tuhat fänni.

Ent hoolimata sellest, et need arvud on Euroopa liiga konteksti arvestades tõesti muljetavaldavad, viitavad needsamad arvud 11 Freunde koostatud dokumendi valguses, et fänniliikumine pole mitte tõusu-, vaid pigem languse teel. Sellise hüpoteesiga nüüd teele asumegi.

On muidugi keeruline ja ehk isegi sisutu hakata siin mõtisklema, millised võiksid 11 Freunde initsiatiivi täitumise reaalsed võimalused olla; selleks on minu teadmised liialt lünklikud, samuti tundub siinse rubriigi eesmärke silmas pidades ressursikulukas neid teadmisi mööda ilma taga ajama hakata.

Pigem oleme siin püüdnud esimese eesmärgina pihta saada Saksa jalgpalliruumis pinnale kerkivatele ideedele ning neile osutades avardada üldarusaama jalgpalli positsioonist jagatud kultuuriruumis. Küll aga on meil võimalus lihtsate vahenditega uurida, millistele tingimustele 11 Freunde taotlus vastama peab.

Nonde tingimuste kaardistamist võiks alustada UNESCO ühe peamise prioriteedi sõnastamisega, mis väljendub "kultuuri ja kultuurilise mitmekesisuse kaitsmises ja edendamises". 2003. aastal vastu võetud "Vaimse kultuuripärandi kaitse konventsiooni" eesmärkidena on muu hulgas mainitud vajadust "tagada austus asjaomaste kogukondade, rühmade ja üksikisikute vaimse kultuuripärandi vastu; ning tõsta kohalikul, riigi ja rahvusvahelisel tasandil teadlikkust vaimse kultuuripärandi ja selle hindamise tagamise olulisusest".

Organisatsiooni sõnastatuna kvalifitseeruvad vaimseks kultuuripärandiks tavad, esitus- ja väljendusvormid, teadmised, oskused ja nendega seotud tööriistad, esemed, artefaktid ja kultuuriruumid, mida kogukonnad, rühmad ja mõnel juhul üksikisikud tunnustavad oma kultuuripärandi osana.

Veel lisatakse, et vaimset kultuuripärandit, mida antakse edasi põlvkonnalt põlvkonnale, loovad kogukonnad ja rühmad pidevalt uuesti, mõjutatuna oma keskkonnast, loodusest ja ajaloost; vaimne kultuuripärand annab neile identiteedi ja järjepidevuse tunde ning edendab seeläbi ka kultuurilist mitmekesisust ja inimeste loometegevust.

Üks märkus väärib veel tähelepanu. 2006. aastal vastu võetud otsuses "Kultuuri väljendusvormide mitmekesisuse kaitse ja edendamise konventsiooni sõlmimise kohta" sõnastatakse ühe eesmärgina tegevus, mida kaudselt täidab täna ka 11 Freunde. Nimelt: "kinnitada veel kord riikide suveräänset õigust säilitada, võtta vastu ning rakendada poliitikat ja meetmeid, mida nad peavad sobivaks, et kaitsta ja edendada kultuuri väljendusvormide mitmekesisust oma territooriumil".

Tõsi, 11 Freunde pole riik ega saa endale võtta või enda omaks pidada riigile kuuluvaid suveräänsusi, kuid oma initsiatiiviga saavad nad juhtida riigi tähelepanu riigi sees olevatele väärtustele. Võibolla tõesti pole sellisena kirjeldatud tegevus 11 Freunde initsiatiivis programmiline, kuid kindlasti ei saa selle mõju sellisena ka päris eitada.

Tänase seisuga on vaimse kultuuri esindusnimekirja kantud 508 kultuurinähtust 122 riigist. Sportlikest praktikatest võiks eraldi välja tuua eelmisel aastal nimekirja paigutatud Iirimaa traditsioonilise pallimängu hurlingu, samuti võib nimekirjast leida mitmeid maadlusviise maailma eri osadest. Jalgpalliga seonduvaid elemente kultuuripärandi kategooriast ei leia, küll aga võib koostööd leida teistes valdkondades. Nii näiteks on UNESCO rassismivastases võitluses leidnud partneri Torino Juventuse näol.

Ent tagasi 11 Freunde initsiatiivi juurde. Millele täpsemalt ajakiri oma taotluses siis õigupoolest osutab? Esiteks leiab väljaanne, et Frankfurdi fännide praktika vastab kõigile UNESCO väljapakutud kategooriatele, kus tuleb nimeta vaimse kultuuripärandi valdkonnad, kuhu konkreetne kultuuriilming kuulub.

Kategooriatena saavad kaetud: suulised traditsioonid ja väljendusvormid; esituskunstid (muusika, teater, tants); kogukondlik tegevus (hooajalised), rituaalid ja pidulikud sündmused; looduse ja universumiga seotud teadmised; tavad ning traditsioonilised käsitööoskused.

Edasistes selgitustes lisatakse, et Eintrachti klubi on aastakümnete jooksul täitnud olulist rolli mitte ainult Frankfurdi linna, vaid kogu Hesseni liidumaa piirides. Prantsuse sotsioloogi Emile Durkheimi teooriatele viidates öeldakse, et Eintrachti kodustaadion on alati olnud kohaks, mis aidanud inimestel kohaneda sotsiaalsete ja usuliste traditsioonide kadumisega.

11 Freunde kinnitab, et Eintrachti reisidel on ka oluline mõju Kesk-Euroopa jalgpallikultuurile ning et dokumendile veelgi kultuuriloolist legitiimsust lisada, tsiteeritakse Johann Wolfgang von Goethet, kes on öelnud, et tark inimene saab parima hariduse reisides.

Siinkohal tuleb siiski lisada, et taoline idee, mis jalgpalli fänniliikumist UNESCO vaimse kultuuripärandi hulka kaasata soovib, pole Saksamaal kaugeltki mitte esimene. 2017. aastal käis sarnase mõtte välja Claus Vogt, FC Playfair juhtfiguur. Tegemist on üleriigilise fänniliikumisega, mis kaks aastat tagasi tegevust alustatuna seadis eesmärgiks profijalgpalli erinevate huvigruppide kokkutoomise ning ühiste väärtuste intensiivse väljaselgitamise.

Video Saksamaa fännikultuurist ja jalgpalliklubide tööpõhimõttest, inglise keeles. 

Sellise algatuse teket, mis pole kaugeltki ainus sellelaadne Saksamaal, oleks vististi mõistlik vaadata ühe intensiivsema kommertsialiseerumise raames, mis ühelt poolt suudab küll kõnetada üha enam inimesi, kuid millel omakorda on suutlikkust maha lihvida fännide ning fännigruppide isikupärased omadused ja nõudmised, püüdes neid pigem iseendale sobivaks ja kuulekaks tervikuks mätsida.

Kuid nagu Vogt intervjuus 11 Freundele 2017. aasta viimases numbris kujundlikult ütleb, asub jalgpallikultuur selles punktis, kus asuvad staadionil fännid. Õigupoolest kasutab ta mõistet "Kurve", millega tähistatakse staadioni seda osa, kus asuvad seisukohad ning mille täidavad nn ultrad ehk kõige fanaatilisemad ja lojaalsemad toetajad. Kes see nüüd täpselt teab, võibolla panigi intervjuu Vogtiga ajakirjatoimetusel idanema idee ka ise UNESCO-initsiatiivi üles näidata, mis nüüd Frankfurdiga seonduvalt ellu viidi.

Kuid just seesama Frankfurdi juhtum ongi õpetlik oma paradoksaalse iseloomu tõttu. Ühelt poolt on kümme tuhat Portugali sõitvat jalgpallifänni tõesti täiesti arvestatav hulk inimesi, enam-vähem viiskümmend lennukitäit, kuid samas ei tohi seda massi silme ette manades end eksiteele viia lasta. Fakt, et Saksamaal on initsiatiive, kes fännidega seonduvaid praktikaid UNESCO kaitsva hõlma alla paigutada soovivad, tõestab juba iseenesest, et selliseid praktikaid kiputakse nägema kaduvana.

Väliseid abivahendeid mingi traditsiooni elushoidmiseks hakatakse intensiivselt otsima ju siis, kui too kadumise märke ilmutama hakkab. Nagu UNESCO märgib, tähendab vaimse kultuuripärandi kaitse eelkõige selle elujõulisuse tagamist. Paradoks tulenebki nüüd asjaolust, et kui 11 Freunde initsiatiiv peaks saama positiivse lahenduse ehk UNESCO tunnustuse, fikseerib see samas ka kahtluse fänniliikumise elujõulisuse suutlikkusest.