Matthäusi abiga õnneliku lõpuga suvemuinasjuttu avastamas (0)

1990. aastal tuli Saksamaa kolmandat korda maailma parimaks. Foto: fifa.com

Kui märtsis poleks maailm end koroonaviiruse leviku tõkestamiseks suletud uste taha
peitnud, pakuks täna Euroopa jalgpalliruumis kõneainet regiooni meistrivõistluste
poolfinaalidega seonduv. Võistluste ära jäämisest tingituna on aga muu hulgas tekkinud ka
ulatuslik tekstiline tühimik, mida kohustuslikus korras jõudumööda lapitud on.

Ühe töökindla võttena kasutatakse meetodit, mida hakati rakendama kohe pärast jalgpallielu
kinnipanekut, mil tühimiku täitmiseks võeti kasutusele minevikumeenutused, kirjeldused
ammustest jalgpallisündmustest. Neid võtteid pole unustatud ka praegu, mil kodused
meistrivõistlused küll tasahaaval avatud on, kuid Euroopa tähtsaim koondisteturniir sellegi
poolest aasta võrra edasi lükatud.

Muidugi on majanduslik, sportlik ja emotsionaalne lünk kultuuriti varieeruv ning kasutusele
võetud meetmete ulatus erinev. Saksamaal, rikka jalgpallikultuuri pesas, võib vähese vaevaga
avastada suures koguses ära jäänud suurturniiriga seonduvat jalgpallilist asendusainet, mis
nagu juba öeldud, suures mahus sisult ajalooline on. Üks sellistest algatusest väärib lähemat
uurimist.

Tegemist on riigi suurima spordilehe Kicker algatatud sarjaga, milles meenutatakse sakslaste
võiduga lõppenud 1990. aasta maailmameistrivõistlusi ning mis samalaadsete projektide seas
küllap juba väljaande tiraažist tulenevalt enim tähelepanu pälvib. Veel on aga mai viimastel
päevadel alguse saanud ning eile lõpule jõudnud seitsmeosaline projekt tähelepanuväärne
seetõttu, et selles heidetakse valgust turniirile, mille saksakeelne jalgpallikirjutus seni
minevikukoobastesse unustanud.

REKLAAM

Selgitust sellele võiks alustada viitega tõdemusele, mis mitmekordse maailmameistri
Saksamaa jalgpallielus juba mitu aastakümmet käibel olnud – 1954. aasta maailmameistreid
teatakse kõiki nimepidi, 1974. aasta võitjatest osatakse nimetada mõningaid ning 1990. aasta
võitjaid ei teata üldse. Arusaadavalt on tegemist kõnekujundiga, mille alusraamiks pole
faktitäpsus, vaid mis eesmärgina peab edasi andma võitudega seonduvaid spordiväliseid
tähendusi.

Alles eelmisel nädalal sai siinsamas rubriigis öeldud, et 1954. aasta
maailmameistrivõistlustele osutava terminina ilmus „Berni ime“ jagatud sõnumiruumi kaks
kümnendit pärast spordivõistlust ennast, mis juba seepärast ei saa kõnelda vaid konkreetsest
spordivõistlusest. Mõtestades Teise maailmasõja järgset saksa identiteediloomet on „Berni
ime“ sõltuvalt teksti rõhuasetusest mõistena paigutatud samasse loetellu Goethe, Schilleri ja
saksa margaga, sellega kirjeldatakse riigi kultuurilisi, majanduslikke ja poliitilisi arenguid,
mistõttu selgineb, miks ja kuidas jõuavad „Berni imega“ seotud jalgpallinimed
valdkondadesse, mida muul vaevalt juhtuda oleks saanud.

Spordiväliste tähenduste ulatust arvestades on saksakeelses kirjutuses 1954. aasta turniiri
kõrvale nihkunud ka 2006. aastal Saksamaal peetud MM, mille esile kutsutud rahvuslike
väljenduste maht ja intensiivsus eelneva perioodiga sedavõrd silmnähtavas vastuolus oli, et
selle ajaloolisust juba sündmuste käigus mõisteti.

Das Sommermärchen ehk eesti keelsena suvemuinasjutt kinnistus saksakeelses sõnavaras juba turniiri käigus ning selle spordiväliseid tähendusi võimendab ka fakt, et too turniir üldsegi mitte sakslaste võiduga ei lõppenud. Püüdes nüüd pihta saada, miks Kicker neil päevil just 1990. aasta turniiri üles noppis, võiks esimese hooga pakkuda kahte selgitusviisi. Üks neist on autobiograafilise tähtpäevaga seonduv; homme möödub võidust 30 aastat.

Traditsiooniliselt mitte just kõige ümmargusema tähtpäeva suurejooneline tähistamine jätab
aga kahtlused, et nondeks meenutusteks veel mõni lisatõuge antud, milleni võiksime jõuda
juba viidatud turniiride kaudu. Näib nimelt nii, et rahvusliku identiteediloome kontekstis
olulist rolli etendanud 1954. ja 2006. aasta turniiride kirjelduskäsitlustes ei saa täna enam
eirata konflikte, mis mõlema turniiriga seonduvalt päevavalgele tiritud.

Saksamaa võit 1954. aasta MM-i finaalis on spordiajaloo üks üllatavamaid. Foto: fifa.comNii näiteks ümbritseb kultuurilooliselt tähtsaimat võitu ehk „Berni ime“ dopinguvari, mis
viimasel kümnendil mitmel juhul ja mitme meetodiga usutavalt tõestatud on. Selle juhtumi
puhul tuleb tähele panna, et probleemi ei võimenda mitte niivõrd dopinguainete kasutamine, kuivõrd sellise teguviisi aastakümnete pikkune eitamine. 2006. aasta palavat jalgpallisuve on aga varjutama hakanud turniiriga seonduvad pistiseskandaalid, millele tänasel päeval mitte viitamine juba liiga teravalt silma torkaks.

Kokkuvõtlikult öeldes on mõlema juhtumi puhul näha, et uute faktide valguses satub
heroiseeriva suunitlusega jalgpallikirjutus suurtesse raskustesse. Kuna mõlemal juhul on
konkreetne jalgpallisündmus traditsiooniliselt olnud seotud ühiskonnas aset leidnud
positiivsete arengutega, siis samast loogikast lähtudes peaks nüüd, uute andmete valguses,
kogu senise ideekonstruktsiooni ümber lükkama.

Ajalooks saamine on retrospektiivne protsess, osa sellest protsessist moodustab
minevikusündmuste katkematu ümberhindamine, millises valguses võiks selgineda ka
Kickeri praegune valik. Suurturniiri ära jäämisest masendunud lugejale võiks kasvõi lohutuse
korras pakkuda materjale, millega iseeneslikult kahtlusi äratavale minevikule ei osutata.
Ajalookirjutuse pimedasse nurka unustatuna väljenduvad sedasi ka 1990. aasta turniiri
positiivsed omadused. Avastamisprotsess on alles ees, selle kokkuleppelised rõhuasetused
veel määramata, mis kirjutajale jätab aga vabaduse nood rõhud ise paika seada.

Etteaimatavalt jagab Kicker lugejaga positiivseid assotsiatsioone, millele osutab juba sarja
alapealkiri: 7 mängu, 7 peaosalist, 7 intervjuud. Viide seitsmele kui lääne kultuuriruumis
õnne toovale numbrile peab eesmärgina kaasa aitama positiivsele eelhäälestusele. Ka on
intervjueeritavate valikust näha, et seitse peategelast, kellest igaühega kahele leheküljele
mahutatud intervjuu koostatud, peavad vähemalt osalt kaasa aitama uute rõhuasetuste
leidmisele. Kronoloogilises järjekorras avaldatud intervjuud: Lothar Matthäus, Uwe Bein,
Klaus Augenthaler, Jürgen Kohler, Guido Buchwald, Bodo Illgner ja Andy Brehme. Kohe
esimese hooga torkab silma, et traditsioonilistest peakangelastest on puudu Rudi Völler ja
Jürgen Klinsmann, küll aga on valikus Uwe Bein ja Bodo Illgner.

Kui kujutame ette, eesmärgiks on uute asetusrõhkude loomine, pole taoline valik juhuslik.
Völlerit ja Klinsmanni, keda ajakirjandus mängusisuliste peategelastena 1990. aasta turniiriga
seonduvalt aastakümnete jooksul lugematutel kordadel pigistatud, on arvatavasti keerulisem
nende väljakujunenud vastusteraamist välja pressida kui näiteks Beini, vaikivat
maailmameistrit, nagu Münsteri piirkonna päevaleht Westfälische Nachrichten teda viis
aastat tagasi turniiri veerandsajandat tähtpäeva tähistades nimetas. Bein-sugused vaikivad
allikad on vähem läbitöötatuna üllatusvõimelisemad.

Üks läbimõtlemist vääriv põhjus, miks 1990. aasta MM erinevalt 1954. ja 2006. aasta omast
seni varju on jäänud, võib olla selgitatav ka turniiri mõttelise asukohaga rahvuslikul
ajaloojoonel. On lihtne tabada, et 1954. ja 2006. aasta turniirid on sellel joonel tähistatud
nullpunktina, identiteeti loovana, seevastu 1990. aasta turniir seondub lõpuga, identiteeti
lõhukuvana. 1990. aasta turniir jäi Berliini müüri ja Saksamaa taasühinemise vahele, see oli
tänase Saksamaa iseseisva läänepoolse riigi viimane turniir ning sellisena domineerib selles
lõpp, mitte uue algus. Tolle turniiriga ei saanud sakslased kirjeldada homset, vaid eilset.

Siinkohal sobib osutada kontrastile inglastega, kellele 1990. aasta turniir seostub positiivsena
ning selle jätkuvaid uuringuid innustavana just selle sümboolsele alguspunkti tõttu. Inglise
jalgpallikirjutuses on turniiri käsitletud jalgpallihuligaansuse lõpu algusena, seda on nähtud
jalgpalli keskklassistumise ning moodsa profijalgpalli alguspunktina ning mitte vähem
olulisena pisendanud ka jagatud häbitunnet, mis seonduvad avalikult nutva mehega.


ARD kokkuvõttev video 1990. aasta maailmameistrivõistlustest.

Kui eespool sai öeldud, et täna meedias ilmuvad minevikukirjeldused on aseaineks
harjumuspärastele võistlustele, siis nüüd tuleb lisada, et Kickeri intervjuusarja eristab
enamikest samalaadsetesse selle omaette täisväärtus. Kickeri sari pole ersats, järeletehtud
aseaine, kuna kirjeldusliku sisuga ainest kumab läbi püüd kinnitada 1990. aasta turniirile tähendusi, mida varem taotletud pole. Selleks kasutatakse juba käibel olevat sõnavara, millele
külge haakunud negatiivsed tähendused sel korral maha püütakse raputada.

Nimelt küsib Kicker sarja esimese intervjuu lõpus Matthäusilt eelnevat vestlust arvestades
täiesti ootamatult: "Kas 1990. aasta turniiri on tegelik suvemuinasjutt?" Matthäus annab
intervjueerijale tänuväärse vastuse: "2006. aastast kõneldes räägime me alati suurepärasest
meeleolust ja imeilusast ilmast. Kõik oligi nii, täiesti arusaadav. Kuid 1990. aasta turniiri me
võitsime. Ka ilmad olid siis ilusad, palverännakul jõudsid paljud sakslased Itaaliasse,
inimesed tantsisid tänavatel. Tagasi koju jõudes tervitas meid Frankfurdis peaaegu 300 000
inimest. Ja meil oli karikas, mis 2006. aastal puudus. Meie muinasjutul oli õnnelik lõpp."

Saksamaa fänne oli 1990. aasta Itaalia MM-il väga palju. Foto: FIFA World Cup Twitter

Mul pole teada, kuidas vestlus intervjuu läbiviija Frank Linkeschi ja Matthäus vahel kulges,
ometi jätab küsimuse lõtv side vestluse varasemate osadega kahtluse, et konkreetne küsimus
varasemalt plaanitud ehk programmiline oli. Igal juhul sai Kicker vastuse, mis päris kindlasti
nende ootustele pidi vastama. Muinasjutt õnneliku lõpuga!, mida saab veel soovida.

Rahulolu Matthäusiga reedab sarja teine intervjuu, kus Linkesch sedapuhku Beinilt küsib:
"Lothar Matthäus ütles, et tänu tiitlile on 1990. aasta MM tõeline suvemuinasjutt. Kas olete
nõus?" Bein vastab: "Ma pole Lotharile mitte kunagi vastu vaielnud".

Kuigi Beinilt rohkem välja pigistada ei õnnestunud ning järgnevates intervjuudes
suvemuinasjuttu enam teemaks ei võeta, ei tohi sellest algatusest siiski mööda vaadata. Seda
ainuüksi põhjusel, et taolist võtet ning sõnavara kasutades ei kõnele Kicker mitte üksnes
1990. aastast, vaid annab seeläbi hinnangu ka 2006. aastale. Aga ajalookirjutus põhinebki
mineviku ümberhindamises, sündmustele antavate väärtuste vangerdustes.

Kommentaarid

Kommentaare ei ole.

Sisene
SILM PEALE!
Vaprus Pärnu troonil istumisega ei lepi. Valitud on oma tee, mis peab viima Premium liigasse
PÄRNU DERBI
OLULIST
24. vooru ässad: vooru parimaks kerkis Tammeka võidule vedanud Koskor
EUROVÄLJAKUTELT
KARIKAFINAAL
Vigastust trotsides iluvärava löönud üleplatsimees Rimo Hunt: kaotus kaotuseks, meie teeme edasi seda, mis meile meeldib
KODUSED HEITLUSED
SUUR KUUIK EI SAANUD OMA TAHTMIST
Liverpooli ja Manchester Unitedi kavandatud riigipööre kukkus läbi. Aga ainult esialgu
VÄÄRT KUULAMIST-VAATAMIST
SOCCERNET TV
RISTNURK
REKLAAM
VIIMASED PILDIGALERIID
Koht
Võistkond
M
V
V
K
VV
P
1.
Tallinna FC Flora
22
20
1
1
58:16
61
2.
Paide Linnameeskond
23
17
0
6
57:24
51
3.
Nõmme Kalju FC
24
14
5
5
46:15
47
4.
Tallinna FCI Levadia
23
13
5
5
55:29
44
5.
Viljandi JK Tulevik
24
9
2
13
27:41
29
6.
Tartu JK Tammeka
24
7
7
10
27:37
28
7.
JK Narva Trans
24
5
6
13
22:35
21
8.
Tallinna JK Legion
24
5
6
13
18:40
21
9.
FC Kuressaare
24
4
7
13
23:48
19
10.
JK Tallinna Kalev
24
3
3
18
13:61
12
SILM PEALE!

Vaata siit "Silm peale!" värsket lugu!

https://www.zone.ee/
TEAD ROHKEM?

Aita Soccernet.ee kajastust paremaks muuta.

Saada uudisvihje uudised@soccernet.ee!

OTSEÜLEKANDED

Soccernet.ee selle nädala otseülekanded:

PREMIUM LIIGA TABEL
Tallinna FC Flora
61
Paide Linnameeskond
51
Nõmme Kalju FC
47
Tallinna FCI Levadia
44
Viljandi JK Tulevik
29
Tartu JK Tammeka
28
JK Narva Trans
21
Tallinna JK Legion
21
FC Kuressaare
19
JK Tallinna Kalev
12
SOCCERNETI FOORUM - FÄNNIDE KOHTUMISPAIK!

Räägi kaasa aktuaalsetel jalgpalliteemadel või muudel huvipakkuvatel teemadel! Külasta Soccernet.ee foorumit!

PREMIUM LIIGA ÜLEMINEKUD

Vaata, millised muutused on toimunud Eesti meistriliiga klubides!

MENÜÜ
 
KESKKONNAD
FACEBOOK