Meistriliiga fännid - üsna võõrastav sõnapaar, kas pole? Olukord paraneb tasapisi, olgugi et ei jalgpalliliit ega ka klubid ise sellele sisuliselt millegagi kaasa ei aita.
Meistriliiga publikunumbrid on kukkunud juba pikemat aega ühte auku. Ülemöödunud hooajal 174 inimest keskmiselt mängu kohta, eelmisel 176 ja hetkel 171.
Viimased sügisesed voorud vähendavad seda keskmist veel tublisti, kuid kokkuvõttes tuleb siiski öelda, et kui kuu aega kestnud MM ei oleks seganud, siis kogunuks Meistriliiga sama palju pealtvaatajaid kui möödunud hooaegadel.
Edasiminekut ei ole ei numbriliselt ega ka mitte kvaliteedilt - hooaeg algab endiselt jäisel talvel, vaatamisolud ei kannata kriitikat, reklaam puudub pea täielikult ning teleülekanded samuti.
Seoses FC Levadia ja FC Flora eduka eurohooajaga on küll tunda mõningast meediakajastuse paranemist, kuid staadionil see millestki välja ei paista.
Istuge edasi naela otsas
Rääkides sel suvel väheste publikunumbrite osas EJL-i infojuhi Mihkel Uibolehega, tõdes ta, et jalgpalliliit eelistab suunata potentsiaalselt liiga müümisele kuluvad rahad ala tegelikku arengusse. Ehk siis, väljakute rajamisse, jalgpalli kandepinna tõstmisse jms.
See kõik on ilma igasuguse kahtluseta vajalik, kuid hea reklaami näol ei oleks ju tegu ühepoolse kulutusega, vaid ala populaarsuse kasv ja suuremad vaatajanumbrid tooksid selle raha bumerangina jalgpalli juurde tagasi, vastasin mina.
Uiboleht viitas seejärel klubidele, kes oma mängude reklaamimise ja vaatamisolude parandamise nimel enim tööd on teinud - FC Flora ja Tartu Tammeka - ning leidis, et nende vaatajanumbrid ei ole teistega võrreldes mingit hüppelist kasvu läbi teinud.
Minu subjektiivne nägemus järeldab sellest kõigest seda, et EJL-i arvates võivad pealtvaatajad rahumeeli naela otsas edasi istuda, kuna tingimuste parandamine midagi paremaks ikka ei muudaks.
Kellele oli kasulik Levadia tiitlivõidu peitmine sügavale Lasnamäele? Tervelt 80 inimest nägid, kuidas hapude nägudega pallurid võitjasärgid seljas tühjusele oma rõõmu kuulutasid. Fakt, et juba aasta aega tagasi sai paika pandud, et selle vooru kohtumised võidakse kunstmurule üle viia, ei muuda sisuliselt mitte kui midagi, sest EJL-il olnuks kõik võimalused seda muuta.
Vaesed klubi toetajad, sest kui isegi mängijad ja treener ei suutnud nii mälestusväärsest sündmusest täit rõõmu tunda, siis mida peab tundma inimene, kes selle päeva nimel aasta otsa omaenda rahast ja ajast meeskonna igale sammule kaasa on elanud?
Hooaja eel loodud tippjalgpalli komisjon on praeguseks saanud Meistriliiga ligitõmbavamaks muutmise nimel tööd teha kaheksa kuud. Ja mida on kahe kolmandiku aastaga siis ära tehtud? Novembris valmib kontseptsioon...
Florakad teistest ees
Tahaks öelda veel nii mõnegi asja kohta halvasti, kuid liigun nüüd parem edasi positiivse osa juurde. Sest olgu mis on, fänlus kui selline on eelmise hooajaga võrreldes ikkagi tubli sammu edasi astunud.
Parimaks näiteks on loomulikult FC Flora Viienda Sektori fännklubi, mille häälekaid esindajaid on sel hooajal leidunud kõigil klubi kodu- ja võõrsilmängudel, kui kaks Narvas peetud kohtumist välja arvata.
Jah, nende käitumine eelkõige võõrsil ei ole olnud mitte alati kõige korrektsem, kuid kas fännidelt saabki seda nõuda? Kui üksikud intsidendid välja jätta, on põhiprobleem selles, et teiste klubide poolehoidjatel ei ole neile midagi vastu panna ning nii tekivad rohkearvulise kodupubliku ja neist üle karjuvate võõrsilfännide vahel pinged.
Tahes-tahtmata provotseerivad nad oma käitumisega vastaste pooldajaid. Kuna Eesti liigas on häälekad fännid niivõrd haruldane nähtus, et nad satuvad tavaliselt kodumeeskonna toetajatega samale tribüünile või isegi kõrvuti istuma, siis on konfliktid paratamatud. Kuni need lahendatakse kaasaelamisega, on kõik korras, kuid sel hooajal on mitmel korral asi ka juba päris kriitiliseks läinud.
Näitena sellest, kui haruldased isendid need fännid Eesti liigas õigupoolest on, nõudis üks Valga staadionitöötaja juulikuises mängus Flora fännidelt tribüünil karjumise lõpetamist ning ähvardas seepeale politsei kutsuda.
Levadia kogub hoogu
Kuid fänluse rakukesi areneb ka mujal. FC Levadia edu eurosarjas tõi nende kodumängule Newcastle United'i vastu kohale ligi 8000 inimest ja see ei olnud mingil juhul vaid üks särahetk.
Klubi teenis oma esitusega paremat reklaami, kui ükski rahasumma pakkuda suudaks ning kahtlemata võitis sellest ka tulevikku vaadates.
Nende kodumängude külastatavus ei ole küll seejärel hoobilt lakke tõusnud, kuid edu on siiski vaatajanumbrid liigas paremuselt teisel kohal hoidnud. Seda hoolimata sellest, et igasuvine reklaamüritus "Lastele tervis - EI narkootikumidele!" tõi seekord tribüünidele märgatavalt vähem inimesi kui möödunud aastatel.
Toetajate seas ei ole välja kujunenud ei kindlaid gruppe ega kooskõlastatud kaasaelamist, kuid siiski on tekkinud mõned tuttavad näod, kes alati omadele kaasa elavad, ning tähtsamates mängudes on ka laiem publik märgatavalt elavnenud.
Tartu elavneb
Kolmandat hooaega järjest juhib külastatavuse edetabelit Tartu klubi, kuid eelmiste aastatega võrreldes on vaatajanumbrid sealgi selgelt alla käinud.
Ei ole halba ilma heata, suve algusest saadik võib JK Tammeka kodumängudel kuulda trummipõrinat, pasunaid ning skandeerimist. Oma fännilauludeni pole veel jõutud, kuid algus on tehtud ja minna on vaid edasi.
Eelmisel aastal massiivselt, kuid haudvaikselt oma meeskonnale kaasa elanud fännid on asja tõsiselt kätte võtnud ja üha rohkem on neid näha/kuulda ka võõrsilmängudel. Vaatajanumbrite poolest on neil potentsiaali igatahes küllaga ning uuel aastal käivitub kaasaelamine loodetavasti juba ka uue hooga.
JK Maagi osas olukord nii hea ei ole. Kui eelmisel hooajal elati neile vähemalt väikesegi seltskonnaga pea igas mängus kaasa, siis sel aastal näib, et tuntuim Maagi fänn Bomberman on jäänud lausa üksi. Vähemalt on neil jätkuvalt korralikult publikut.
Uued tuuled Pärnust
Tartlastele on sel hooajal Pärnu Vapruse näol tõsine konkurent välja kujunenud ning kui pärnakad ei oleks olnud sunnitud hooaja alguses oma kohtumisi Tallinnas pidama, võinuks nende kodumängude külastatavus koguni parimaks osutuda.
Sarnaselt Tartu klubide esimeste hooaegadega kõrgliigas oli ka Vapruse mängude vastu kodulinnas algselt suur, kuid kaasaelamise koha pealt passiivne huvi. Mõnede entusiastide eestvedamisel saadi krambist siiski palju kiiremini üle ning nüüd tehakse häält pea igal mängul.
Sealgi on välja kujunenud väike grupp inimesi, kes tegelevad aktiivselt fänlusega, kuid vahel on ka enamik publikust endaga kaasa saadud. Oma kahe trummi ning lipuga käivad entusiastid ka välismängudel ning teevad võimalusel häält.
Jällegi tuleb öelda, et fännindusel on Pärnus kõvasti potentsiaali, kuna publikuhuvi on Eesti mõistes vägagi korralik.
Kuhu jäävad teised?
Narvas on seni mainimata klubidest parim seis. Nende publikunumbrid ei ole küll väga suured ning aktiivne kaasaelamine puudub pea täielikult, kuid siiski on neil vähemalt piirkondlik identiteet ning korralik hulk toetajaid, kes end kas või ainult tähtsamateks kohtumisteks staadionile veavad.
Oma fännklubi on sealgi täitsa olemas - Narva Trans Ultimate -, kuid seni pole nad oma arengus veel kuigi kaugele jõudnud. Ehk teine järjestikune medal (ilmselt koguni esimene hõbe) innustab ka poolehoidjaid jõudsamalt kaasa elama.
FC TVMK ei ole endiselt oma identiteeti leidnud. Miks peaks mõni uus jalgpallihuviline end just selle klubiga seostama? Vaid headest tulemustest selleks ei piisa, nagu näitas ka eelmine hooaeg, mil meistriks tulnud TVMK kodumänge vaatas keskmiselt vaid 142 inimest.
Kolm viimast nii tabelis kui külastatavuses
Traditsioonidega jalgpallilinnas Viljandis on jalgpallipublik endiselt olemas, kuid allakäinud tulemused ning vähesed kohalikud mängumehed hoiavad sealgi publikuarvud tagasihoidlikena. Samas Esiliigas palliva duubli vaatajanumbrid on liiga suurimad, sest see koosneb noortest viljandlalastest.
Veelgi raskem on olukord Valga Warrioris, mis on väga kaugel olemast tegelikult Valga klubi. Sel aastal mängis Warriori eest ühe mängu küll ka kohalik väravavaht Giorgi Kurdgelija, kuid sellega seos piirduski.
Warrioril ei ole fänne ning külastatavus langeb aasta-aastalt. Kui tahes suurt respekti klubi noored mängumehed ja treener Ivo Lehtmets selle hooaja arengu eest ka ei vääriks, tuleb ilmselt siiski öelda, et Esiliigasse langeb õige klubi.
Lasnamäe Ajax on tegelikult hea näide klubist, kes üritab omale toetajaid leida. Paraku ei olda selles kehvade finantside ja nõrkade tulemuste tõttu kuigi edukad. Pärast Ajaxi kodustaadioni mängukõlbmatuks kuulutamist augusti lõpus on nende mängude külastatavus saanud tõsise hoobi ning vaevalt et Maardus neile ka erilist fännibaasi juurde kasvab.
Keskmiselt pealtvaatajaid kodumängudel:
2006 2005 2004
1. Tartu Tammeka 275 444 180*
2. FC Levadia 258 297 287
3. Pärnu Vaprus 240 69* ?
4. Tartu Maag 235 207 408
5. FC Flora 214 252 204
6. Narva Trans 147 129 132
7. FC TVMK 126 142 135
8. Viljandi Tulevik 98 119 97
9. Lasnamäe Ajax 78 51* 37*
10. Valga Warrior 39 41 56
*Esiliigas
Tartu Maagi eelkäijana on arvestatud Tartu Merkuuri, Lasnamäe Ajaxil FC Ajax Estel Tallinnat ning Valga Warrioril FC Valgat.
Vaata ka:
Meistriliiga kokkuvõttedMeistriliiga fännid - üsna võõrastav sõnapaar, kas pole? Olukord paraneb tasapisi, olgugi et ei jalgpalliliit ega ka klubid ise sellele sisuliselt millegagi kaasa ei aita.
Meistriliiga publikunumbrid on kukkunud juba pikemat aega ühte auku. Ülemöödunud hooajal 174 inimest keskmiselt mängu kohta, eelmisel 176 ja hetkel 171.
Viimased sügisesed voorud vähendavad seda keskmist veel tublisti, kuid kokkuvõttes tuleb siiski öelda, et kui kuu aega kestnud MM ei oleks seganud, siis kogunuks Meistriliiga sama palju pealtvaatajaid kui möödunud hooaegadel.
Edasiminekut ei ole ei numbriliselt ega ka mitte kvaliteedilt - hooaeg algab endiselt jäisel talvel, vaatamisolud ei kannata kriitikat, reklaam puudub pea täielikult ning teleülekanded samuti.
Seoses FC Levadia ja FC Flora eduka eurohooajaga on küll tunda mõningast meediakajastuse paranemist, kuid staadionil see millestki välja ei paista.
Istuge edasi naela otsas
Rääkides sel suvel väheste publikunumbrite osas EJL-i infojuhi Mihkel Uibolehega, tõdes ta, et jalgpalliliit eelistab suunata potentsiaalselt liiga müümisele kuluvad rahad ala tegelikku arengusse. Ehk siis, väljakute rajamisse, jalgpalli kandepinna tõstmisse jms.
See kõik on ilma igasuguse kahtluseta vajalik, kuid hea reklaami näol ei oleks ju tegu ühepoolse kulutusega, vaid ala populaarsuse kasv ja suuremad vaatajanumbrid tooksid selle raha bumerangina jalgpalli juurde tagasi, vastasin mina.
Uiboleht viitas seejärel klubidele, kes oma mängude reklaamimise ja vaatamisolude parandamise nimel enim tööd on teinud - FC Flora ja Tartu Tammeka - ning leidis, et nende vaatajanumbrid ei ole teistega võrreldes mingit hüppelist kasvu läbi teinud.
Minu subjektiivne nägemus järeldab sellest kõigest seda, et EJL-i arvates võivad pealtvaatajad rahumeeli naela otsas edasi istuda, kuna tingimuste parandamine midagi paremaks ikka ei muudaks.
Kellele oli kasulik Levadia tiitlivõidu peitmine sügavale Lasnamäele? Tervelt 80 inimest nägid, kuidas hapude nägudega pallurid võitjasärgid seljas tühjusele oma rõõmu kuulutasid. Fakt, et juba aasta aega tagasi sai paika pandud, et selle vooru kohtumised võidakse kunstmurule üle viia, ei muuda sisuliselt mitte kui midagi, sest EJL-il olnuks kõik võimalused seda muuta.
Vaesed klubi toetajad, sest kui isegi mängijad ja treener ei suutnud nii mälestusväärsest sündmusest täit rõõmu tunda, siis mida peab tundma inimene, kes selle päeva nimel aasta otsa omaenda rahast ja ajast meeskonna igale sammule kaasa on elanud?
Hooaja eel loodud tippjalgpalli komisjon on praeguseks saanud Meistriliiga ligitõmbavamaks muutmise nimel tööd teha kaheksa kuud. Ja mida on kahe kolmandiku aastaga siis ära tehtud? Novembris valmib kontseptsioon...
Florakad teistest ees
Tahaks öelda veel nii mõnegi asja kohta halvasti, kuid liigun nüüd parem edasi positiivse osa juurde. Sest olgu mis on, fänlus kui selline on eelmise hooajaga võrreldes ikkagi tubli sammu edasi astunud.
Parimaks näiteks on loomulikult FC Flora Viienda Sektori fännklubi, mille häälekaid esindajaid on sel hooajal leidunud kõigil klubi kodu- ja võõrsilmängudel, kui kaks Narvas peetud kohtumist välja arvata.
Jah, nende käitumine eelkõige võõrsil ei ole olnud mitte alati kõige korrektsem, kuid kas fännidelt saabki seda nõuda? Kui üksikud intsidendid välja jätta, on põhiprobleem selles, et teiste klubide poolehoidjatel ei ole neile midagi vastu panna ning nii tekivad rohkearvulise kodupubliku ja neist üle karjuvate võõrsilfännide vahel pinged.
Tahes-tahtmata provotseerivad nad oma käitumisega vastaste pooldajaid. Kuna Eesti liigas on häälekad fännid niivõrd haruldane nähtus, et nad satuvad tavaliselt kodumeeskonna toetajatega samale tribüünile või isegi kõrvuti istuma, siis on konfliktid paratamatud. Kuni need lahendatakse kaasaelamisega, on kõik korras, kuid sel hooajal on mitmel korral asi ka juba päris kriitiliseks läinud.
Näitena sellest, kui haruldased isendid need fännid Eesti liigas õigupoolest on, nõudis üks Valga staadionitöötaja juulikuises mängus Flora fännidelt tribüünil karjumise lõpetamist ning ähvardas seepeale politsei kutsuda.
Levadia kogub hoogu
Kuid fänluse rakukesi areneb ka mujal. FC Levadia edu eurosarjas tõi nende kodumängule Newcastle United'i vastu kohale ligi 8000 inimest ja see ei olnud mingil juhul vaid üks särahetk.
Klubi teenis oma esitusega paremat reklaami, kui ükski rahasumma pakkuda suudaks ning kahtlemata võitis sellest ka tulevikku vaadates.
Nende kodumängude külastatavus ei ole küll seejärel hoobilt lakke tõusnud, kuid edu on siiski vaatajanumbrid liigas paremuselt teisel kohal hoidnud. Seda hoolimata sellest, et igasuvine reklaamüritus "Lastele tervis - EI narkootikumidele!" tõi seekord tribüünidele märgatavalt vähem inimesi kui möödunud aastatel.
Toetajate seas ei ole välja kujunenud ei kindlaid gruppe ega kooskõlastatud kaasaelamist, kuid siiski on tekkinud mõned tuttavad näod, kes alati omadele kaasa elavad, ning tähtsamates mängudes on ka laiem publik märgatavalt elavnenud.
Tartu elavneb
Kolmandat hooaega järjest juhib külastatavuse edetabelit Tartu klubi, kuid eelmiste aastatega võrreldes on vaatajanumbrid sealgi selgelt alla käinud.
Ei ole halba ilma heata, suve algusest saadik võib JK Tammeka kodumängudel kuulda trummipõrinat, pasunaid ning skandeerimist. Oma fännilauludeni pole veel jõutud, kuid algus on tehtud ja minna on vaid edasi.
Eelmisel aastal massiivselt, kuid haudvaikselt oma meeskonnale kaasa elanud fännid on asja tõsiselt kätte võtnud ja üha rohkem on neid näha/kuulda ka võõrsilmängudel. Vaatajanumbrite poolest on neil potentsiaali igatahes küllaga ning uuel aastal käivitub kaasaelamine loodetavasti juba ka uue hooga.
JK Maagi osas olukord nii hea ei ole. Kui eelmisel hooajal elati neile vähemalt väikesegi seltskonnaga pea igas mängus kaasa, siis sel aastal näib, et tuntuim Maagi fänn Bomberman on jäänud lausa üksi. Vähemalt on neil jätkuvalt korralikult publikut.
Uued tuuled Pärnust
Tartlastele on sel hooajal Pärnu Vapruse näol tõsine konkurent välja kujunenud ning kui pärnakad ei oleks olnud sunnitud hooaja alguses oma kohtumisi Tallinnas pidama, võinuks nende kodumängude külastatavus koguni parimaks osutuda.
Sarnaselt Tartu klubide esimeste hooaegadega kõrgliigas oli ka Vapruse mängude vastu kodulinnas algselt suur, kuid kaasaelamise koha pealt passiivne huvi. Mõnede entusiastide eestvedamisel saadi krambist siiski palju kiiremini üle ning nüüd tehakse häält pea igal mängul.
Sealgi on välja kujunenud väike grupp inimesi, kes tegelevad aktiivselt fänlusega, kuid vahel on ka enamik publikust endaga kaasa saadud. Oma kahe trummi ning lipuga käivad entusiastid ka välismängudel ning teevad võimalusel häält.
Jällegi tuleb öelda, et fännindusel on Pärnus kõvasti potentsiaali, kuna publikuhuvi on Eesti mõistes vägagi korralik.
Kuhu jäävad teised?
Narvas on seni mainimata klubidest parim seis. Nende publikunumbrid ei ole küll väga suured ning aktiivne kaasaelamine puudub pea täielikult, kuid siiski on neil vähemalt piirkondlik identiteet ning korralik hulk toetajaid, kes end kas või ainult tähtsamateks kohtumisteks staadionile veavad.
Oma fännklubi on sealgi täitsa olemas - Narva Trans Ultimate -, kuid seni pole nad oma arengus veel kuigi kaugele jõudnud. Ehk teine järjestikune medal (ilmselt koguni esimene hõbe) innustab ka poolehoidjaid jõudsamalt kaasa elama.
FC TVMK ei ole endiselt oma identiteeti leidnud. Miks peaks mõni uus jalgpallihuviline end just selle klubiga seostama? Vaid headest tulemustest selleks ei piisa, nagu näitas ka eelmine hooaeg, mil meistriks tulnud TVMK kodumänge vaatas keskmiselt vaid 142 inimest.
Kolm viimast nii tabelis kui külastatavuses
Traditsioonidega jalgpallilinnas Viljandis on jalgpallipublik endiselt olemas, kuid allakäinud tulemused ning vähesed kohalikud mängumehed hoiavad sealgi publikuarvud tagasihoidlikena. Samas Esiliigas palliva duubli vaatajanumbrid on liiga suurimad, sest see koosneb noortest viljandlalastest.
Veelgi raskem on olukord Valga Warrioris, mis on väga kaugel olemast tegelikult Valga klubi. Sel aastal mängis Warriori eest ühe mängu küll ka kohalik väravavaht Giorgi Kurdgelija, kuid sellega seos piirduski.
Warrioril ei ole fänne ning külastatavus langeb aasta-aastalt. Kui tahes suurt respekti klubi noored mängumehed ja treener Ivo Lehtmets selle hooaja arengu eest ka ei vääriks, tuleb ilmselt siiski öelda, et Esiliigasse langeb õige klubi.
Lasnamäe Ajax on tegelikult hea näide klubist, kes üritab omale toetajaid leida. Paraku ei olda selles kehvade finantside ja nõrkade tulemuste tõttu kuigi edukad. Pärast Ajaxi kodustaadioni mängukõlbmatuks kuulutamist augusti lõpus on nende mängude külastatavus saanud tõsise hoobi ning vaevalt et Maardus neile ka erilist fännibaasi juurde kasvab.
Keskmiselt pealtvaatajaid kodumängudel:
2006 2005 2004
1. Tartu Tammeka 275 444 180*
2. FC Levadia 258 297 287
3. Pärnu Vaprus 240 69* ?
4. Tartu Maag 235 207 408
5. FC Flora 214 252 204
6. Narva Trans 147 129 132
7. FC TVMK 126 142 135
8. Viljandi Tulevik 98 119 97
9. Lasnamäe Ajax 78 51* 37*
10. Valga Warrior 39 41 56
*Esiliigas
Tartu Maagi eelkäijana on arvestatud Tartu Merkuuri, Lasnamäe Ajaxil FC Ajax Estel Tallinnat ning Valga Warrioril FC Valgat.
Vaata ka:
Meistriliiga kokkuvõtted