Uggeri oli kurb vaatepilt. Eelnevas kahes mängus, jäi mulje et Tammik, Pedmanson ja Basher seovad tammekat meeskonnana(st tekitavad ruumi teistele, ei tule kohe puine puude, küsitav sööt või uhke soolo ilma söödu ja väravata), hooaja esimeses pooles oli tihti platsil 11 meest nn oma asja ajamas, mõned neist küll ka väga hästi(nt Veelma) aga sellest jääb väheks kui mängud on meeskondade vastu. Täna seda efekt ei olnud, midagi jäi puudu ja kaasa ei aidanud ka enesekindlalt ringi lõhkunud Uggeri - eelistaks näha Pedmansoni kõrgemal, loovad söödud ja pressi all ei tule suvaline kõks teadmata suunas. Laabus alumiseks keskpoolikuks ja Anderson tagasi põhisse Bracelli kõrvale. Positiivse üllatusena võeti tipus palle vastu ka Basheri puudumisel, hooaja esimese poole rünnakud meenutasid squashi, kõik pallid tulid frustratsiooni tekitavalt kiiresti tagasi.

Tänu soccerneti heale tööle ja paarile siin hargnenud arutelule olen jäänud siiski siiski Eesti liigasse ja siinsesse keskkonda kinni ja vaatamata tasemele on maru põnev neid seise siin vaadata, eriti kuna ma saan aru, et reaalne raha, mis võib muuta paljugi on mängus. Vaadates taustaks täna ära Harju ja Transi ning Kalju ja Tammeka mängude esimesi poolaegasid (edasi juba tuli korvpall :) ), hakkasin mõtlema, et jube kahju on tegelikult nendest klubiomanikest, kes räigelt kas siis isikliku või välja aetud raha sisse panevad, et tuua tasemel mängumehi ja siis ikka kohalike koolipoiste või üliõpilastega 50-50 madistavad. Et kas ongi nii, et see paarsada tuhat, mis mõned rohkem panustavad, ei taga tegelikult absoluutselt mitte midagi ? Et selle raha eest, mis sa kuskilt välja ajad, saadki võibolla äkki parema kuti Tartu 17. aastasest Pedmansonist või Harju 16 aastasest debütandist Kosest, kes mõlemad arvatavasti kooli kõrvalt ja koduse piimasupi pealt mängimas käivad. Igatahes suur respekt neile, kes selliseid riske (loe:rahapõletamisi) ette võtavad ja sama suur respekt neile, kes ma ei tea mis vahenditest(loe: ilma isiklike vahendideta) seda Eesti jalkat/kossu/misiganes sportmänge elus hoiavad. Minu kommentaar tugineb suuresti ka Keila korvpalli viimaste päevade kuumast teemast, mis mind üksikisiku panusele Eesti tipp-pallimängude võistkondade juure,s mõtlema pani. Ja lõpetuseks ongi selline retooriline küsimus, et mis peaks olema see summa, mis tagaks reaalselt selle, et Eesti vutiliiga rahulikult ja ilma igasuguste küsimusteta kinni panna ning tagaks edu eurosarjas ja kas selline raha üldse kellegil Eestis tänasel päeval olemas võiks olla ? Ning kas võimalik sportlik ebaõnn (loe: raha kaotamist) peale sellist investeeringut, võimaldaks ka edaspidise sarnase rahapaigutuse ? Mulle endale tundub, et me peaksime rääkima kuskil 5-6 miljonist ja seda ikkagi mitme aasta lõikes.

Tammekal kolmas mäng nädalas. Ja sel nädalal tuleb veel kaks tk otsa...

Eelmine hooaeg jälgisin eesti liigat suure huvi ja naudinguga aga see aasta tänu VARile enam mitte. VAR ei muuda mängus peaaegu midagi, ikka on arusaamatud otsused, lihtsalt mäng seisab pidevalt ja puudub otsene emotsioon. Antud mängus VARi otsused olid arusaadavad aga üleüldine pilt on jama.