Isegi kõige tähelepanematum jalgpallisõber märkab, et klubide MM-il ei osale mitmed Euroopa suurklubid. Kõige prominentsemad neist Liverpool ja Barcelona. Aga miks ikkagi nii on: kas tegu on mingi anomaaliaga või on sellel kindel põhjus?

Kuidas üldse turniirile pääseda?

Tänavu toimuv turniir on esimene, mis peetakse uue, 32 klubi osalusega formaadi alusel. UEFA ehk Euroopa tsoon sai ühtekokku 12 kohta, kuid sellest hoolimata jäid kõrvale Euroopa jalgpalli gigandid Liverpool ja Barcelona. Kuidas!? Põhjus on teoreetiliselt väga lihtne: FIFA kehtestas kvalifikatsioonisüsteemi, mis arvestab klubide tulemusi Meistrite liigas hooaegadel 2020/21 kuni 2023/24.

Punkte jagati vastavalt edasipääsudele ja võitudele, kusjuures Meistrite liiga võitja lunastas endale lennupiletid automaatselt. Lisaks kehtestati piirang, mille kohaselt saab iga UEFA liikmesriik välja panna maksimaalselt kaks meeskonda. Välja arvatud juhul, kui üle kahe ühe riigi klubi on sel perioodil Meistrite liiga võitjaks kroonitud.

Aga räägime Liverpoolist ja Barcelonast

Vaatame otsa faktidele. Barcelona on nõutud vahemikus veerandfinaali pääsenud vaid ühel korral, seevastu paigutas Madridi Real 2022. aastal klubijalgpalli ihaldatuima trofee enda kappi. Teine Hispaania meeskond Madridi Atletico kogus punkte stabiilsemate esitustega.

Liverpool jõudis küll 2022. aastal finaali, kuid ei suutnud erinevalt Man Cityst ja Chelseast nelja-aastase perioodi jooksul Meistrite liigat võita. Nii jääbki Liverpool suurturniirilt eemale mitte seetõttu, et ollakse liiga kehvad, vaid sellepärast, et kaks Inglismaa klubi on nõutud perioodil Meistrite liiga võitnud ning nemad mitte.

Mis teema on Salzburgiga?

Red Bull Salzburgi saab kindlasti pidada suurklubiks, kuid Euroopa absoluutsete tippude hulka nad siiski ei kuulu. Esimest korda mängis Salzburg Meistrite liigas hooajal 1994/95, kuid see fakt ei oma klubide MM-i kontekstis suurt tähtsust. Olulisem on, et alates 2019. aastast on Salzburg osalenud Meistrite liiga alagrupiturniiril igal aastal ning 2021/22 hooajal pääseti ka 16 parima sekka. Osaletud on ilma suuremate sähvatusteta, kuid mis kõige tähtsam, stabiilselt. Enamasti on paiknetud alagrupist edasipääsu piirimail ning just järjepidev kohalolu on neile toonud piisavalt punkte FIFA edetabelis. 

Tõsi, Salzburg ei mahtunud oma koha poolest FIFA edetabelis otse Euroopa parima 12 sekka, tegelikult paikneti 18. kohal. Turniirile pääseti tänu reeglile, mis lubab igast riigist vaid kahel klubil osaleda. Eespool paiknes suisa kuus meeskonda, kes sellele kriteeriumile ei vastanud. Esimesena jäi reaalselt välja Amsterdami Ajax, kes paiknes 19. tabelireal.

Kuidas see kõik ikkagi loogiline on?

Paratamatult jääb mulje, et Euroopa meeskonnad peavad klubide MM-ile pääsemiseks olema lihtsalt õigel ajal õiges kohas. Samas ei saa unustada, et Euroopa jalgpallis on konkurents oluliselt tihedam kui teistes maailmajagudes. Kui turniirile lubataks veel enam suurklubisid Euroopast, kaotaks see oma globaalse mõõtme ning muutuks justkui Euroopa meistrivõistlusteks.

Samas tekitab küsimusi ka see, kui rangete formaadipiirangute tõttu jääb kõrvale näiteks Liverpool, kes on tänavu olnud selgelt tugevam nii Manchester Cityst kui ka Chelseast. Kuidas saame rääkida klubijalgpalli maailmameistrist, kui osa maailma parimaid meeskondi ei osale?