Viimase kolme kuu jooksul on palju räägitud jalgpallikoondise kriisist, mõõnast, madalast moraalist, nõrgast motivatsioonist ... milliseid väljendeid keegi eelistanud on. Viiest mängust viis kaotust ja null väravat oli tõsiasi, mistõttu oli ka keeruline sellele otseselt vastu vaielda.

Üks mees, kes kordagi neid hinnanguid omaks ei võtnud, oli peatreener Tarmo Rüütli, nähes kaotuses Fääri saartele tööõnnetust ning teiste allajäämiste juures objektiivseid põhjuseid. Itaalias, Uruguays, Tšiilis ja Türgis kuivale jäämist ei saa tõepoolest nimetada põrumiseks, eriti kui Lõuna-Ameerikas käinud koosseisu võis isegi B-koondiseks lugeda vaid mööndustega.

Kuigi mängupilt oli pettumustvalmistav ka Itaalias, kvalifitseerub ainsaks altminekuks kaotus Fääri saartele. Võimetus saapamaal ainsatki võimalust luua saab natukenegi lohutust sellest, et mitte keegi peale Eesti polegi selles valiktsüklis Itaaliale väravat löönud. Ka Fääri saartel toimunule võib leida hulga põhjuseid alustades koosseisuprobleemidega ja lõpetades kohtuniku otsustega, aga ütleme pealegi, et kaotusel amatööridele pole mingit vabandust.

Ometi oli see vaid üks mäng ja jalgpalli iseloom juba on selline, et aegajalt lihtsalt juhtub. Äärepealt oleks samamoodi ämbrisse astunud ka Itaalia, tulles hiljuti Fääri saartelt tagasi 1:0 võiduga suluseisuhõngulisest väravast.

Kriisist ei saa rääkida mõne üksiku mängu põhjal. Meistriliiga poisid versus Lõuna-Ameerika tippkoondised ei ole selles vallas näitaja ning kaotus Türgis polnud mängupildi järgi midagi katastroofilist. Pigem näidati Istanbulis minu arust üsna selgelt, et ebakindlusest või mänguisu puudusest pole märkigi. Objektiivselt tugevam meeskond võttis seal tänu individuaalsetele sooritustele paraku ootuspäraselt oma.

Sama oleks vabalt võinud juhtuda ka Sloveenias. Piisab võrrelda, millistes liigades ja klubides mängivad vastaste koondislased ja kus mängivad meie omad, et aru saada, kui suured saavutused Eesti võidud Serbias ja Sloveenias tegelikult on. Sama suurusjärgu üllatuspommid nagu oli Fääri saarte võit meie üle.

Ja mis neid imesid korda saata võimaldas? Ütleksin, et esmajoones just selline enesekindlus, mida Eesti koondiselt varasemates valiktsüklites nähtud ei ole. Tase pole veel selline, et teha tulemusi igas mängus ja iga vastase vastu, aga ühtegi oponenti ei kardeta ning igat mängu minnakse tõesti võitma. Kriisis, mõõnas, madala moraaliga ja motivatsioonita meeskond Balkanil ei võida. Eriti veel kaks korda järjest.

Kui Aivar Pohlak ütles enne suve, et Rüütliga lepingu pikendamine pärast valiksarja lõppu on sisuliselt kindel, siis ma ei näe küll, et olukord praeguseks kuidagi muutunud oleks.

Nagu ütles Raio Piiroja pärast Sloveenia alistamist: „Tegelikult pole meeskonna moraal kunagi madal olnud. Selliseid tulemusi tehaksegi ainult meeskonnavaimu pealt ja ühtse tööga.  Kui vahepeal olid jutud, et koondises on kehv meeleolu või õhkkond, siis sellist asju pole mitte kunagi olnud ja täna on selle kohta hea tõestus ka olemas.“