Saksa spordiajakirjanik Jörg Wontorra avaldas 21 aastat tagasi jalgpalliartiklite kogumiku "Halbzeit mit Helden" (e.k. Poolaeg kangelastega).

Üht peatükki alustab ta järgneva mõttearendusega: "Jalgpall on lihtsate tõdedega mäng. Sepp Herberger ütles: pall on ümmargune! Ning kas oli kellelgi veel pärast seda lisaküsimusi? Tänasel päeval sõnastab lihtsaid tõdesid meisterlikult Otto Rehhagel. Musternäide temalt: "Jalgpallis pole midagi salapärast – lihtsalt pall tuleb väravasse saada. Ja pärast mängu minnakse koju." Ent kui see tõesti nii lihtne oleks, võiks ju igaüks küsida, miks me laupäevaõhtuti telerite ette vooru kokkuvõtvat jalgpallidraamat vaatama asume?"

Raamatu ilmumise ajal oli Wontorra 49-aastane, ta oli olnud spordiajakirjanduses tegev kakskümmend aastat. Teose sisu moodustavad kirjutaja isiklikud mälestused ja nii võib pealkirjast välja lugeda eelduse, otseselt väljaütlemata ennustuse, et raamat tähistab ka kirjutaja enda karjääri poole peale jõudmist. Kuna Halbzeit sobib tõlkida nii poolaeg kui ka vaheaeg, siis raamat ise tähistab justkui hingetõmbeaega, järelemõtlemisperioodi, seniste sammude hindamist.

Lihtne arvutus näitab, et kui raamatu pealkirjas õhku visatud "ennustus" aluseks võtta, peaks täna olema käes aeg uue raamatu ilmumiseks. Sellise, kus autor oma elutöö kokku võtaks, tehtule hinnangu annaks. Ent reaalne elu kõneleb siiski millestki muust. Eelmisel neljapäeval seitsmekümnendat sünnipäeva tähistanud Wontorra nägu on küll kortsuline ja silmad veidi vesised, kuid rüht sirge, kõht trimmis ning vaim ja keel endiselt teravad. 2015. aastal tegi ta küll katse ajakirjanikutööle joon alla tõmmati, kuid kisti aasta eest suurde masinavärki tagasi. Tema viimaseks väljakutseks on telejaamas Sky Sport News omanimelise jalgpalli jutusaate modereerimine. Julgen väita, et Wontorra vastupidavus ja väärtus tihedas konkurentsis seisnevad suuresti põhimõtetel, mille ta Halbzeitis kirja on pannud. Mõnele neist hetke pärast ka osutame.

Praegu aga sooviks viidata ühele teisele kirjatükile; teisest ajast; teisest spordiruumist. Nimelt avaldas eelmise nädala reedel Postimehe sporditoimetus Eesti Olümpiakomitee (EOK) peasekretäri Siim Suklesi kirjatüki "Team Estonia loob võimalused", kus loo autor sai poolel leheküljel välja tuua EOK seisukohad. Kuna artikkel avaldati arvamusloona, sai autor segamatult oma väidete ja rõhuasetuste vahel valida. Probleem ei seisne mitte faktis, et nimetatud teksti iseloomustab loosunglikkus ega ka selle avaldamises sõltumatus päevalehes, küll aga asjaolus, et toimetus avaldas selle ilma omapoolsete kommentaaride ja lisaküsimusteta. Isegi juhul, kui analoogne tekst ilmuks EOK või ükskõik millise muu (spordi)organisatsiooni väljaandes, tuleks ajakirjandusel käised üles käärida ning sellisest tekstimassist vähegi väärtuslikum materjal välja pigistada. Probleem seisneb selles, et EOK peasekretäri kõnealune tekst kuulub samasse registrisse, kuhu eelpool viidatud jalgpalliloosungid – kõik need jutud on liiga ümmargused.

Nüüd, päevakajaline ja kodumaine kirjatükk näitena kaasa võetud, võib Wontorra juurde tagasi pöörduda ning otse välja öelda, et tema suureks panuseks tuleb pidada sõjakuulutust "ümarale jutule" jalgpallis.

Tõsi, ühelt poolt Wontorra küll imetleb Herbergeri võimsaid ilukirjanduslikke kujundeid, kuid ajakirjanikuna ei saa ta lubada belletristikal võimust võtta. Loomulikult on sellist tegevust keeruline ette kujutada konfliktideta, millistesse Wontorra ka sattunud on, kuid avalike diskussioonide kvaliteedi osas ei tohi ta ajakirjanikuna järelandmisi teha.

Halbzeitis ütleb Wontorra muu hulgas, et mitte mingil juhul ei tohi saatekülaline valida, kes teda intervjueerib. Siinkohal viitab ta eespool mainitud Rehhagelile, kes juba kaugelt enne raamatu ilmumise aega oli esinenud avaldusega, et tema ei kavatse mitte kunagi olla külaline Wontorra juhitavates saadetes. Peagi veendume, et kuulus treener jäi ka aastaid hiljem oma sõnadele truuks.

Kokkuvõtlikult leiab Wontorra, et temale ning tema kolleegidele on vastuvõetamatu toota n-ö vastutulelikku ajakirjandust (Gefälligkeitsjournalismus).

Teleajakirjanikuna on Wontorra mitmekümne aasta jooksul juhtinud tuhandete tundide jooksul erinevad jalgpalliprogramme, millest siin tahaks eraldi välja tuua telejaama Sport1 pühapäevahommikuse jutusaate Doppelpass. 1995. aastast eetris oleval programmil on olnud kolm saatejuhti. Kuni 2004. aastani juhtis seda tänagi spordiajakirjanikuna tegutsev Rudolph Brückner ning 2015. aastast Saksamaa endine koondislane Thomas Helmer. Vahepealsed 11 aastat kuulusid aga Wontorrale.

Müncheni lennujaamast edastatav otsesaade viie-kuue külalise, stuudiobändi ning stuudiopublikuga on koduks unikaalsele atmosfäärile, ilma milleta on tänast jalgpallimeediat Saksamaal väga keeruline ette kujutada. Kuid lisaks inimestele on alates 1998. aastast Doppelpassi lahutamatuks osaks veel üks kriitilise tähtsusega figuur, kelle tähendus ja mõju on juba ammu ületanud saate enda piirid ning on ka põhjus, miks nimetatud saade praeguses kontekstis välja sai toodud.

See jutuks olev asjake on umbes jalgpalli suurune ning asub nii ruumilises kui ka mõttelises plaanis telesaate epitsentris. Tegemist on hoiupõrsaga, mis külaliste keskel laual seisab ning mille pilust saatekülalised aegajalt ühe-kahe euroseid münte sisse peavad pistma. Miks ometi, tekib õigustatud küsimus. Seda selgitab saates kasutatava põrsa liitsõnalise nimetuse Phrasenschwein kahekihiline tähendus.

Esimeses järjekorras on tegemist tõepoolest hoiupõrsaga (Schwein – siga, põrsas; Sparschwein – hoiupõrsas), millist funktsiooni, nagu öeldud, see saates ka täidab. Teisele tähendusele ehk põhjusele, miks selline asjake saates kasutusel, osutab sõna Phrasen, mida sõltuvalt kontekstist saab tõlkida mitmeti: lause, kõnekäänd, aga ka sõnakõlks ehk sisutu väljend. Antud juhul viimast tõlget kasutada tulebki.

Oliver Kahn hoiupõrsast purustamas.

Dudeni sõnaraamatusse Phrasenschwein veel jõudnud pole, kuid selle tähendus on leidnud äramärkimist Saksa riigi finantseeritava keeleküsimustega tegeleva ühiskondliku liikumise "Gesellschaft für deutsche Sprache" poolt. Nimelt on tegemist praktikaga, kus saates osaleja, olgu siis selleks külaline või saatejuht ise, kasutades sisutut väljendit – pall on ümmargune – peab hoiupõrsasse euro või kaks loovutama.

Nagu öeldud, siis ametliku saksa keele tunnustust Phrasenschwein veel omandanud pole, seepärast nimetagem see alljärgnevalt ka eesti keeles sõnaga, mis isegi Google'i tummaks võtab –sõnakõlksupõrsas. Toon mõned näited, mil sõnakõlksupõrsas (jah, ma kasutangi seda sõna!) töösse läheb. Siin toodud nopped trahvijuhtumitest pärinevad üle-eelmisest saatest (25. november).

Felix Magath sai trahvi kahel korral: "Iga mängija teeb vigu" ning "Parem hilja, kui mitte kunagi."

Fredi Bobic: "Kõik on võimalik," rääkides Frankfurdi võimalustest Meistrite liigasse jõuda.

Stefan Effenberg: "Kui sujuma hakkab, siis sujubki," kommenteerides Dortmundi hetkevormi.

Sõnakõlksupõrsal on tegelikult mitmeid funktsioone. Esiteks olgu mainitud selle ühiskondlik panus – nimelt loovutab Doppelpass hooaja jooksul kogunenud summa alati heategevuseks. Ühe-kahe euroste nopetega suurt summat iseenesest ei kogune, kuid et telejaam panustab hooaja lõpuks ka ise, saadi näiteks üle-eelmise hooaja jooksul annetuseks kokku 30 000 eurot.

Ajakirjanduslikke eesmärke silmas pidades kasvatab aga selline meetod kontrolli intervjueeritava üle ning vähendab võimalust selgetest vastusest kõrvale hiilida; samuti suurendab see intervjueeritava enesekontrolli. Ainuüksi oma kohalolekuga suudab sõnakõlksusiga veenda nii saatekülalisi kui ka publikut, et kogunetud on eesmärgil leida selgeid vastuseid, tõsiseltvõetavaid lahendusi.

Ja veel. Arvestades sõnakõlksupõrsa kahekümneaastast iga, on selle mõju jõudnud tänaseks ka väljapoole Doppelpassi stuudiot. Minule teadaolevalt kasutatakse analoogset formaati veel vähemalt ühes jalgpalli jutusaates. Selleks on ajalehe Bild taskuhääling Phrasenmäher. Kuigi tegemist pole otsesaatega, pakutakse siiski täiesti vahetut saatekuulamise kogemust ning kuna intervjueeritavad pole küsimustest eelnevalt teadlikud, lubab saate formaat jätta neil kahele küsimusele vastamata. Selleks peavad nad vajutama kriiskavat häält esile toovat nuppu. Oluline on aga seejuures, et samasugust õigust omab ka saatejuht, kes samuti toda nuppu, kui vastus tema hinnangul liiga ümmarguseks osutub, mitmel juhul kasutada võib.

Sellisesse formaati sobitusid Wontorra isikuomadused ja professionaalsed oskused valatult. Ta on kiire, täpne ja tähelepanelik, hea kuulaja, ega peljanud ka küsimusi, mis varjamatult konflikti algeid sisaldasid. Küllap ongi siin üks põhjustest, miks Rehhagel talle lõpuni ära ütles. Kui Wontorra oma viimase Doppelpassi eel 2015. aastal Sport Bildile intervjuu andis, tunnistas ta, et Rehhagel jäigi ainsaks oluliseks tegelaseks, kes tema saatesse tulemata jättis. Wontorra ütles, et Rehhagel nimetas Doppelpassi mölaringiks (s.k. Sabbelrunde), millesse tema end tõmmata ei lase. Rehhagel ise on üsna lühikese süütenööriga, kergesti plahvatav, millele lisandub kalduvus oma arvamus ilma pikema keerutamiseta välja öelda. Pole vähimatki kahtlust, et Rehhagelita jäi sündimata nii mõnigi legendaarne peatükk saate ajaloos. Ent viljakas on saade olnud ka ilma temata ning mitmed legendaarsed arutelud Youtube'i vahendusel tänagi järelvaadatavad.

Ja et Wontorrast ei jääks mulje kui veatust saatejuhist, olgu päris viimaks viidatud tema kahele tööõnnetusele.

Üks neist on koomiline episood viie aasta tagusest saatest, kui külaline Robin Dutt saatejuhi poolt ootamatult Robin Hoodiks ristiti. Nali oli seda mõjusam, et Wontorra oli ise see, kes oma keelevääratust esimesena tähele pani.

Teine episood on aga juba hoopis tõsisem, kui Wontorra 2005. aastal Schalke spordidirektorile Rudi Assauerile ütles, et ühe klubi spordidirektor peab ettevaatlikult jälgima, et tema põhitoit terve päeva jooksul vedelikest ei koosneks. Assaueri alkoholiprobleemid polnud avalikkuse eest saladuses ning Wontorra sai ka ise aru, et oli hea maitse piiri ületanud. Ta loomulikult vabandas, kuid oli väga lähedal sellele, et see vääratus talle töökoha maksnud oleks. 

Hetk, kui Wontorra saatekülalise Robin Hoodiks ristib.