Eesti meeste jalgpallikoondis alustab esmaspäeval uut EM-valiksarja, kui Linzis minnakse vastamisi Austriaga. Kui suured on mitte kunagi finaalturniirile jõudnud Eesti meeskonna šansid sedapuhku õnnestuda? Miks on põhjust ettevaatlikuks optimismiks?

Pärast iseseisvuse taastamist on Eesti meeskond osalenud kaheksal MM- ja seitsmel EM-valikturniiril, mille käigus on enda valikgrupis suudetud esikolmikusse jõua vaid ühel korral – 2012. aasta EM-i valiksarjas sai Eesti valikgrupis Itaalia järel ning Serbia, Sloveenia, Põhja-Iirimaa ja Fääri saarte ees teise koha. Pääseti play-off'i, kus kaotati kahe mängu kokkuvõttes 1:5 Iirimaale.

Ülejäänud 14-s alates 1992. aastast mängitud valiksarjas on Eesti meeskond jäänud oma valikgrupis alati neljandaks, viiendaks või kuuendaks. Tõsi, see skaala pole lõpuni objektiivne, sest valikgruppide ja sinna kuuluvate meeskondade arv on ajas muutunud. 2004. aasta EM-i valiksarjas jäi selja taha ainult Andorra, 2006. aasta MM-i omas aga Läti, Luksemburg ja Liechtenstein, ent tabelis oldi mõlemal puhul neljandad.

Kahes eelmises valiksarjas Eesti oma alagrupi esikolmikule lähedal ei küündinud ega ohtlikuks muutunud. Mõlemal puhul jageleti Valgevenega neljanda koha nimel. 2019 mängitud EM-valiksarjas edutult, 2021 peetud MM-valiksarjas aga õnnestunult. Loogika ütleb, et algavas valiksarjas ootab Eestit sarnane madin, kus viimase koha vältimiseks tuleb selja taha jätta Aserbaidžaan.

Ülejäänud kolm valikgruppi kuuluvat meeskonda on Belgia, Rootsi ja Austria, kes kõik jõudsid tunamullu mängitud EM-il 16 parema sekka, belglased ka veerandfinaali. Ükskõik kelle neist edestamine nõuaks Eesti meeskonnalt kaheksamängulise turniiri käigus suurt õnnestumist ja edestatavalt põrumist. Siis võiks reaalne olla kolmandaks tõusmine.

Eesti meeskonna olukord on viimaste aastate parim

See aga kohta EM-il ei tagaks, vaid tuleks mahtuda kahe parema sekka ehk edestada vähemalt kahte eelmise EM-i sõelmängudel osalenud meeskonda (või kolme, kui Aserbaidžaan juhtub superüllatuse valmistama ja samuti kahe parema sekka mahtuma). See on tohutult keeruline ülesanne vaatamata sellele, et Eesti meeskonna olukord on viimaste aastate parim.

Mitmed meeskonna liidrid (Karol Mets, Joonas Tamm, Mattias Käit) naudivad koduklubis rohkelt mänguaega ja suurt vastutust, rivistusest leiab nii noori (Karl Jakob Hein, Maksim Paskotši, Rocco Robert Shein) kui ka väga kogenud mängijaid (Konstantin Vassiljev, Taijo Teniste, Ken Kallaste). Sisemist konkurentsi jagub, enam kui koosseisu jagu mehi mängivad normaalsetes välisklubides.

Ainuke nüanss, millele puudub selge varuvariant, on Vassiljevi loovus. Häberli ametiaja 26-st kohtumisest on Vassiljev kuulunud põhikoosseisu 24-s, sekkunud vahetusest korra (Argentina vastu) ja puudunud korra (kodus Walesi vastu, kui sai soojendusel vigastada). Šveitslasest peatreener ei varja, et on täna oma 150. A-maavõistluse pidava Vassiljevi talendi fänn ja peab 38-aastast poolkaitsjat Eesti meeskonnale ülimalt vajalikuks mängijaks.

Häberli on kahe ametis oldud aasta jooksul lahendanud edukalt kõik võtmeülesanded peale ühe. Esiteks lõpetati 2021 Balti karika needus. Teiseks välditi tolle aasta MM-valiksarjas alagrupi viimast kohta ehk esineti paremini kui asetus lubanuks. Lisaks ei jäädud üheski täisväärtuslikus mängus häbisse, saadi kirja vahva 0:0 viik Walesiga.

Kolmandaks läbiti Rahvuste liiga D-divisjon (sinna langemine seoses kaotusega Küprosele ongi Häberli ametiaja seni ainuke suur altminek) puhaste paberitega ehk võeti neljast mängust neli võitu. Neljandaks lööb Eesti väravaid – nii 2021 kui ka 2022 tehti skoori 13 korda (mänge peeti vastavalt 13 ja 10) – ja ründab mitmekesiselt. Mängu on pigem kena ja huvitav vaadata, mis pole vähetähtis.

Kõige selle tulemusel on peatreener võitnud mängijate usalduse. See kumab koondislaste hoiakust väga selgelt välja, et nad usuvad Häberli plaani ja usaldavad tema otsuseid. Selline õhustik on väikeriigi jaoks vältimatult vajalik, et jõuda mõne märkimisväärse sportliku saavutuseni. Suurematel on ressurssi rohkem ja võimalik pillavamalt talitada. Eesti peab iga viimse kui olemasoleva raasu ära kasutama. Muudmoodi lihtsalt pole võimalik EM-ile jõuda.

D-divisjon võib avada ukse play-off'i

Selle jaoks on Eestil järgneva aasta jooksul läbi aegade parim šanss. Isegi parem kui 2010-11, kui Tarmo Rüütli käe all saadeti korda ime ja jõuti play-off'i. Seekord pole play-off'i jõudmiseks imet vaja, sest kui 16-st Rahvuste liiga A-divisjoni liikmest vähemalt 13 tagavad otsepääsme, mis tundub pigem tõenäoline, saab D-divisjoni parim alagrupivõitja – Eesti! – 2024 märtsis play-off'i mängida.

Seal on vaja kahte väga suurt õnnestumist ehk võita poolfinaal ja finaal, mis toimuvad mõlemad igal juhul võõral väljakul. Aga need on kaks eraldiseisvat kohtumist, mitte kaheksast või kümnest kohtumisest koosnev turniir, kus soosikutel on võimalik äpardumisi hiljem lappida. Kui Itaalia aasta eest MM-i play-off'i poolfinaalis Põhja-Makedooniale kaotas, olidki nad lõplikult väljas.

EM-valikgrupis kolme parema sekka jõudmine nõuaks suurt eneseületust. Otsepääsme teenimine ehk kahe parema sekka tulemine võrduks jalgpalliimega. Aga too lootus osaleda play-off'is, mis, tõsi küll, ei sõltu endast, vaid teistest, tekitab põnevust. Kui liita siia tõusvas joones liikuv meeskond, mis mõistab palli vallata ja väravaid lüüa, on ju ometi põhjust ettevaatlikuks optimismiks?

See polegi nii väike ja tähtsusetu asi. Eriti vahepealset lootusetuse perioodi (2019-2020 püsis Eesti 16 mängu järjest võiduta) arvestades. Absoluutselt võimalik on vaadata olukorda teisiti – 32 aastat pärast iseseisvuse taastamist oma 16. valiksarja alustav Eesti koondis on Euroopas jätkuvalt kindel autsaider, mis tõestab ilmekalt, et asjad on halvasti ja otsused on tehtud valesti.

Säärase rusuva lähenemise eelistajatele olgu siiski meenutatud, et tippspordis ongi kaotajaid alati palju rohkem kui võitjaid. Ning unistamine on tippspordi tegemise ja jälgimise täiesti loomulik osa. Nagu Häberli on korduvalt rõhutanud: ka unistada tuleb osata ja unistama peab.