Eesti jalgpalli jaoks oli 26. mai 2018 halb päev põhjusel, et Ragnar Klavani meeskond osutus Meistrite liiga finaali kaotajaks, aga hea päev põhjusel, et Meistrite liiga finaali kaotas Liverpool. Madridi Reali 3:1 võit hoidis Eesti jaoks ära suure, ent ebaausa mainekahju.

Nimelt kvalifitseerus 2018. aasta Meistrite liiga võitja, nagu ikka, sama suve lõpus mängitavale UEFA superkarikale, mis toimus kolm aastat tagasi mäletatavasti A. Le Coq Arenal. Ning superkarikafinaal 15 000 pealtvaatajat mahutaval staadionil ilma Liverpoolita oli ja on võõrustaja jaoks palju toredam ilma Liverpoolita kui koos nendega.

Iga kord, kui mõni Inglismaa klubi jõuab eurosarjas finaali, järgneb sealses meedias tohutu jauramine teemal, kuidas see on täielik skandaal, et nende klubi toetajatele eraldatakse niivõrd vähe pileteid. Et kuidas "jalgpall kuulub fännidele" ja nüüd jäetakse nad oma klubi suurhetkest ebaõiglaselt ilma. Ning et finaalid ei tohiks toimuda niivõrd väikestel staadionitel.

Et inglisekeelse jalgpallimeedia kujundab globaalse agenda (põhjuseks inglise keele staatus maailmas), olnuks Tallinnale ja Eestile osaks saav negatiivne tähelepanu Liverpooli võidu korral paratamatu.

Pealkirjad nagu "Häbiväärne! UEFA korraldab finaali arusaamatult väikesel staadionil kuskil Eestis ja Liverpooli fännid saavad ainult 4000 piletit.", "Miks antakse tähtsaid finaale Eesti-sugustele riikidele, kus pole korralikke staadione?" ja "Tallinn, Eesti ja UEFA – miks te Liverpooli fänne mõnitate?" olnuks vältimatud.

Tõsi, need pealkirjad ilmunuks ka juhul, kui finaal toimunuks näiteks 30 000 pealtvaatajat mahutaval staadionil Helsingis, sest ka siis olnuks 9000-10 000 eraldatud piletit Liverpooli jaoks liiga vähe, kuna tegemist on tõesti klubiga, kellel on palju fänne nii Inglismaal kui ka mujal.

Inglismaa jalgpall on alati väga bravuurikas ja valjuhäälne kurtma, kui neile midagi ei meeldi. Kirjeldatud probleemi puhul on need kurtmised põhjendamatud. Muidugi kuulub jalgpall fännidele, aga mitte ainult finalistide omadele, vaid kõigile jalgpallifännidele. Seetõttu on täiesti põhjendatud, et finaalkohtumiste pääsmeid jagatakse kõigile.

Finaali ei oleks ja selle tähendus oleks olematu, kui poleks kõiki ülejäänud võistlusel osalejaid. Ning kui on valida, kas lubada Meistrite liiga finaalil staadionile Inglismaa tippklubi fännid number 12 001 ja 12 002 või mõne Euroopa väikeriigi (näiteks Moldova) jalkafännid number 21 ja 22, siis on viimaste eelistamine põhjendatud ja õige.

Selle asja nimi on solidaarsus, mis on Inglismaa jalgpalliajakirjandusel alati meeles siis, kui nad kurdavad, kuidas Premier League'i klubid ei jaga piisavalt raha jalgpallipüramiidi alumistele astmetele, aga mille nad unustavad hoobilt ära siis, kui need samad Premier League'i klubid nõuavad endale solidaarsusprintsiipi eiravat ebamõistlikult suurt piletikvooti. 25% staadionist on finaali puhul ühe klubi jaoks täiesti piisav eraldis.

Kuhu ma selle kõigega jõuda tahan? Mida ütleksid inglased, kui nad oleksid praegu samas seisus Taani, Itaalia või Hispaania jalgpallikogukonnaga? Et nende koondis mängib EM-i poolfinaalis, aga nad ei saa meeskonda kohapeal toetada, sest neid ei lubata riiki sisse isegi siis, kui kõik mõistlikud nõuded (negatiivne koroonatest ja/või vaktsineeritus) on täidetud?

Daily Mail, The Sun ja nende satelliidid toodaks gigabaitide kaupa laussõimu ja nõuaksid kõigi asjasse puutuvate ja mittepuutuvate tegelaste päid? Suurbritannia näitab end praegu ebasõbraliku võõrustajana. Nende käitumine on õel ja kiuslik ning see tuleb meelde jätta ja neile nina alla hõõruda.

Näiteks siis, kui UEFA otsustab, keda toetada 2030. aasta MM-i korraldajakandidaadina. Miks peaks praeguste mandri-Euroopa vaenulike sündmuste valguses eelistama Inglismaa (+Šotimaa ja Iirimaa) pakkumist enne EM-i esitletud Ibeeria (Hispaania + Portugal) kandidatuurile?

Samuti tuleb praegust olukorda inglastele meenutada järgmised kümme aastat alati, kui nad jälle vinguvad, et nende fänne kiusatakse. Inglismaa käitumine liigitub üheks suurimaks jalgpallifännikiusuks üldse.