Enam kui pooled kohtumised EM-finaalturniiril on peetud, aga kõige magusamad palad alles ootavad, sest sõelmängudega tehakse algust laupäeval. Juba praegu saab ja peab resümeerima, et EM 2024 on tõestanud Euroopa jalgpalli võimsust ja vägevust.

EM-finaalturniiri eelõhtul põhjustas jalgpallimaailmas omajagu laineid Prantsusmaa kapteni Kylian Mbappe ütlus. "EM on keeruline turniir. Minu meelest on selle võitmine keerulisem kui MM-i võitmine, kuigi viimasel valitseb suurem surve," kõlasid Mbappe sõnad, mida võtsid eelkõige südamesse lõuna-ameeriklased.

Aga meie? Mis mõttes on keerulisem võita turniiri, kust puuduvad Argentina ja Brasiilia? Antud küsimuse nördinud toonil esitajad jätavad paraku mainimata Katari ja Kanada või Panama ja Egiptuse, kui otsida Mbappe sõnade kinnituseks kõige paslikumaid näiteid kahelt eelmiselt MM-finaalturniirilt.

Mbappe ütluse ideeks oli ju, et turniiri võitmine on seda keerulisem, mida suuremat pingutust nõuavad võitjatelt nii-öelda lihtsamad kohtumised. Ning käimasolev EM tõestab ilmekalt, et iga võidu ja viigi eest tuleb pingutada väga-väga tõsiselt, sest lihtsalt ei tule sisuliselt mitte midagi. Mõned faktid.

• 36 seni peetud kohtumisest ainult 8-s (22%) on hetkel, kui mängukellal täitus 90.00, olnud ühe võistkonna päralt kahe- või enamaväravaline edu.
• 28 mängus (78%) on 90.00 täitudes olnud seisuks viik või üheväravaline eduseis ehk pinge maksimaalne, sest seisu muutus on olnud ühe värava kaugusel.
• Neist 28 mängust 9-s (25% kõigist matšidest) on pärast 90.00 täitumist löödud värav, millest omakorda 7 muutsid mänguseisu (võidust sai viik või viigist võit).
• Kõigest 4 mängu (11%) on võidetud kolme- või enamaväravalise marginaaliga.

Need numbrid näitavad üheselt, et EM-finaalturniiri kohtumised on väga tasavägised ega anna mängijatele ja meeskondadele asu. Vähem kui veerand alagrupikohtumistest kulgesid nii, et ühel osapoolel oli lõpuhetkdele turvaline puhver, vaid seis nõudis pingutamist lõpuni.

Seitse teise poolaja lisaminutitel löödud tulemust muutunud väravat (neist dramaatilisim ilmselt itaallase Mattia Zaccagni 90+8. minuti tabamus, mis lõpetas Luka Modrici teekonna EM-finaalturniiridel) näitavad, et need pingutused kannavad päris sageli ka vilja. Võistlus on põnev. Väga-väga põnev!

24 koondist on enam kui põhjendatud, aga ainult Euroopas

Tegemist on kolmanda 24 koondise osalusel peetava EM-iga. Pärast Euroopa vastavat sammu 2016. aastal matkisid seda käiku ka kaks teist suuremat jalgpallimaailmajagu ning alates 2019. aastast mängitakse 24 meeskonna osalusel nii Aasia kui ka Aafrika meistrivõistlusi.

Kes on vaevunud nende võistluste alagrupikohtumisi jälgima, on võinud oma silmaga veenduda, et erinevalt käimasolevast EM-ist kipub ažiotaaži nappima. Kui võrrelda turniiridel osalevate koondiste FIFA edetabeli keskmist positsiooni, pole avanev vaatepilt enam üllatav.

• 2023 Aasia meistrivõistlustel osalenud 24 koondise keskmine koht FIFA edetabelis oli 83.
• 2024 Aafrika meistrivõistlustel osalenud 24 koondise keskmine koht FIFA edetabelis oli 70.
• 2024 Euroopa meistrivõistlustel osalenud 24 koondise keskmine koht FIFA edetabelis on 27.

Aga kas FIFA edetabel ei näita aiateibaid? Ainult siis, kui võrreldakse koondisi, kelle tugevust tuleb võrrelda väga kaudsete tulemuste põhjal. Aga ühe maailmajao sees on FIFA edetabel adekvaatne, sest kõik riigid peavad enamiku oma mängudest sama maailmajao koondiste vastu.

Eestit näiteks võttes, siis FIFA edetabel räägib suures plaanis tõtt, et Eesti (123.) on hetkel enamvähem samal tasemel kui Küpros (126.), natuke tugevam kui Läti (138.) ja Fääri saared (139.), aga kehvem kui Aserbaidžaan (111.) või Kosovo (105.). Seda võib Euroopa koondiste viimase kolme-nelja aasta jooksul peetud omavaheliste mängude tulemuste põhjal järeldada.

Aga kas Eesti (123.) on samal tasemel kui Sierra Leone (122.) ja India (124.) või kindlasti nõrgem kui Madagaskar (104.) või Palestiina (95.)? Või selgelt tugevam kui Gambia (132.) või Surinam (141.)? Need vahekorrad on, oleme ausad, ülimalt oletuslikud.

Erinevate maailmajagude koondiste võrdlus on paigas FIFA edetabeli tipmises poolsajas, mille liikmed kord nelja aasta jooksul MM-il omavahel kohtuvad. Seal saab sotti maailmajagude jõudude vahekordadest ning alates 2006. aastast on Euroopa võimsus olnud lämmatav.

Eelmise viie MM-finaalturniiri 20 poolfinaalikohast on 15 kuulunud Euroopa koondistele, kusjuures nelja parema sekka on jõudnud üheksa erinevat Vana maailma esindajat. Ainsa Euroopa-välise koondisena on vahemikus 2006-2022 suutnud MM-medali võita Argentina (kuld 2022, hõbe 2014).

Euroopa jalgpallil on põhjust enda üle uhke olla

Jalgpalli leiutanud Euroopa on jätkuvalt maailma menukaima spordiala peamine uuendaja ja trendide seadja. Nii klubi- kui ka koondisejalgpallis. Käimasolev EM-finaalturniir tõestab ammendavalt Euroopa jalgpalli sügavust, sest 24 koondisega võistlus on pakkunud rohkesti ettearvamatuid ja kõrgetasemelisi mänge.

Uhkuse tundmise asemel võib kohata ka primitiivsemat lähenemist, mis seisneb halamises. Miks ei lööda rohkem väravaid? Miks on olemas 0:0 viigid? Miks mu pea arvutamisest lõhki läheb, kui ma kolmandate kohtade omanikke võrrelda proovin? Miks see ja see tulemus mu ennustusvõistluse sõelmängude puu tuksi keeras?

Nagu öeldud – säärane halamine on primitiivne lähenemine, mis eirab tõika, et tippjalgpall ongi distsiplineeritud tegutsemine tulemuse nimel. Eriti alagrupifaasis, kus mäng ei käi tingimata võidu, vaid punktide ja kohtade peale. Jalgpallilised ülesanded võivad seetõttu erineda sõelmängude olukorrast, kus viik ei taga midagi.

Sümpaatia Ukraina meeskonna suhtes on spordiväliste asjaolude tõttu piiritu, aga nende väljajäämine 16 parema seast pole kuidagi ebaõiglane, sest nad jäid enda alagrupis viimaseks. Mis sest, et teeniti neli punkti, aga nad olid viimased. Ei edestanud kedagi.

Kriitika võistlussüsteemi suhtes on kohatu olukorras, kus alagrupiturniiri viimasele voorule mindi vastu olukorras, kus 24 koondisest 23 unistus oli elus. Ning kus Gruusia, kelle edušansid tundusid väikesed, suutis selle unistuse ka kirgliku esituse toel täide viia.

NB! Ainsana purunenud unistusega viimasele mängule vastu läinud Poola andis väärika lahingu suurfavoriidile Prantsusmaale ja võitles välja 1:1 viigi, mis mõjutas turniiri tohutult, sest suunas prantslased nii-öelda tugevasse tabelipoolde. See 1:1 viik on samuti Euroopa jalgpallile korralik kompliment.

Jalgpalli mängitakse ja jälgitakse tunnete ja mälestuste nimel. Lisaks Gruusia võidupeole oli südant soojendav vaadata ka Sloveenia, Austria, Rumeenia, Slovakkia ja Türgi juubeldamist. Nad kõik suutsid pakkuda endale ja oma poolehoidjatele unustamatu hetke ja ajaloolise saavutuse.

See on koht, kus tuleb Euroopa jalgpalli üle uhke olla. Mitte toriseda ja halada.

* * *

Mbappel oli õigus – EM-i on keerulisem võita kui MM-i. Aga see ei tähenda, et EM oleks tähtsam või väärtuslikum turniir kui MM. Kindlasti mitte. MM-i ajalugu ja globaalne haare tagavad, et see jääb maailmas koondiseturniiriks number üks.

Ent sama selge on, et mängutaseme poolest ei jää EM kuidagi MM-ile alla, pigem isegi ületab seda. Ning seda ei saa öelda mitte ükski teine jalgpallimaailmajagu.