Euro 2024 turniiri direktorina kohtun praegu Saksamaa tohutust jalgpallibaasist paljude inimestega. Nendeks on jalgpallisärkides lapsed, kellega teen selfisid; noortetreenerid, kes õpetavad oma mängijatele reegleid; väikeste klubide presidendid, kes on tegutsenud vabatahtlikena aastakümneid. Nad kõik armastavad jalgpalli kergust ja tunnetavad selle harivat jõudu, hinnates kõige selle tähtsust meie kogukonnale.

Kui jutt läheb Katari peale, muutub nende toon aga tõsiseks. Paljud kaaluvad esimest korda elus MM-i vahelejätmist. Vanasti oli MM-finaalturniir rahvapidu, mis andis lastele omamoodi initsiatiivi olla jalgpalliga seotud kogu elu. Täna aga mõtlevad mõned amatöörklubid mängude näitamise asemel õllelaudade ja ekraani laoruumi jätmisele.

See kõik teeb mulle veelkord selgeks: MM-i andmine Katarile oli viga. See ei kuulu sinna.

Isegi FIFA protseduur oli problemaatiline. Oli ebatavaline, et kaks turniiri kuulutati esimest korda välja samaaegselt. Katar ja Venemaa said korraldusõiguse, kuigi konkurents oli väga tugev. Turniiri ajakava Kataris tuli suve asemel talve peale lükata. Sellises kuumuses keset kõrbe ei ole varem MM-finaalturniiri peetud, kuigi FIFA aruanne oli selle eest hoiatanud ja juhtinud tähelepanu ka muudele puudustele.

2010. aasta detsembris pidid määravaks saama muud põhjused. Peaaegu kõigi 24 FIFA poolt valitud ametniku tegevus jalgpallis hiljem keelustati. Samuti oli neid, keda karistati muudmoodi või võeti seaduslikult vastutusele. Kaks ametnikku olid juba enne valimisi kõrvaldatud. Katariga on FIFA on kahjustanud jalgpalli, oma usaldusväärsust lääne organisatsiooni ja rahvusvahelise institutsioonina.

Veel üks õppetund Katarist: tulevikus peavad inimõigused muutuma suurtel spordiüritustel asendamatuks kriteeriumiks. Katar on tõesti hakkama saanud edusammudega vastuseks fännide kriitikale ja ajakirjanduse tehtud uuringutele, ratifitseerides mõned rahvusvahelise õiguse alusel sõlmitud lepingud ja kehtestades miinimumpalga. Kuid homoseksuaalid on endiselt kriminaliseeritud, naistel puuduvad meestega samad õigused. Samuti on ajakirjandus- ja sõnavabadus piiratud.

Tingimused võõrtöölistele, tänu kellele on MM-finaalturniir üldse võimalikuks saanud, on olnud laastavad. Tööliste surmadega nõustuti, kuid neid pole siiamaani põhjalikumalt uuritud. Samuti ei saa surnute pered piisavalt hüvitist. See on info, mis on tulnud Friedrich Naumanni Fondi inimõiguste ekspertide poolt. Katar on ise inimõiguste kuritarvitamist tunnistanud.

Forbesi andmetel läheb MM maksma vähemalt 150 miljardit dollarit, mis on kümmekond korda rohkem kui Venemaa MM. Tegu on kõige rohkem maksma mineva finaalturniiriga ajaloos. Kosovo-suuruses riigis, kus on vähem elanikke kui Berliinis, on kaheksa ultramoodsat konditsioneeriga staadionit. Aga puudub fännikultuur, mis sellest kasu saaks. Sageli on olukordi, kus Katari profiliigas tuleb mängudele vähem kui tuhat pealtvaatajat. Jalgpall ei ole antud riigis populaarne sport ja samuti puudub seal praktiliselt võimalus tüdrukutel kaasa lüüa. Seda kõike mõistetakse ka kui jalgpalliturniiri jätkusuutlikkuse puudumist.

Ometi on õige lähenemine maailmameistrivõistluste korraldamisele uues piirkonnas. 2010. aastal toimus see esimest korda Aafrikas. Enne seda oli mul reis Lõuna-Aafrikasse, olles tol ajal ise veel mängija, et tutvuda võõrustajariigi ja asjaoludega, kus ma mängima hakkan. Maailmameistrivõistluste jalgpallikultuurile oleks võinud anda positiivse panuse ka mõni teine Lähis-Ida maa, sest ka seal on jalgpallitraditsioonidega riike.

Või kui laiendada mõtet kogu araabiakeelsele maailmale: näiteks Maroko
ja Alžeeria. Saksamaa mängis 1970. aasta MM-il Marokoga, 12 aastat hiljem kaotasime
Alžeeriale. Enne tiitlivõitu 2014. aastal pidime nendega kohtuma kaheksandikfinaalis ning mäng kestis pikalt, minnes lisaajani välja. Kohtumine Porto Alegres tundus nagu võõrsilmäng, sest väga palju Alžeeria fänne oli sinna reisinud. Katar pole aga kunagi MM-ile kvalifitseerunud.

Sellegipoolest võitis see väike riik korraldusõiguse pärast esimest katset. Nüüd
peavad paljud fännid üle kogu maailma vaatama mänge naaberriikides ning kulutama aega sellist viisi reisimisele. Staadionitele tulevad tasustatud suunamudijad, kes loovad sotsiaalmeedias atmosfääri ja suhtekorraldust.

Mind kui jalgpallifänni selline õhkkond ei huvita. Oleksin lennanud Katari ainult siis, kui minu töö turniiridirektorina seda nõudnuks. Kuna see nii pole, siis jään koju.

Mõnes riigis on meeskondadel palutud turniiri boikoteerida. See on midagi, mida peab igaüks ise otsustama. Ma arvan, et Saksamaa osalemine on õige ja mul oleks ka hea meel, kui me suudaksime taas maailmameistriks tulla. Katar on lääne majanduspartner ja energiatarnija,
Saksamaa hoiab Katariga diplomaatilisi suhteid ja tehtud otsus puudutab eelkõige 12 aasta taguseid aegu.

Igaüks peab ise otsustama, kas vaadata kõnealuse turniiri mänge televiisorist. Mina teen seda, sest Saksamaa koondis on mulle ja meie rahvale oluline. 2024. aasta EM sõltub Saksamaa jaoks nende enda esitusest. Et turniir oleks edukas, peab meeskond esinema Kataris paremini kui kahel eelmisel suurturniiril.

Kui Dohas leiab aset finaal, lülitan ka teleri sisse. Oma olemuselt on MM-finaalturniir suurepärane sündmus. Sportlikus mõttes on riikide vahel toimuv turniir ettearvamatum, kusjuures rohkematel meeskondadel on võimalus tiitel võita kui Meistrite liigas ja paljudes rahvuslikes liigades, kus võistkondade tugevused on arusaadavad ja peaaegu et ette näha. Eelkõige võiksid tingimused Kataris soodustada üllatuste teket. Rütm on teine, MM toimub keset
hooaega, meeskondadel pole peaaegu üldse ettevalmistust.

Võimalik, et Lõuna-Ameerika teeb tagasituleku. Võib-olla võidab Aafrika riik mõnda suurt jalgpallimaad või jõuab väike Euroopa riik välja finaali nagu Horvaatia 2018. aastal. Ja Lionel Messi ning Cristiano Ronaldo teevad oma viimase etteaste ülemaailmsel areenil. Võib sündida mõni uus täht.

MM-i poliitilise tausta küsitavaks pidamine ja ikkagi selle festivali tähistamine ei pea olema vastuolus. See ei ole meie väärtuste reetmine, kui kohtume õlleklaasi taga sõpradega ning räägime tormiliselt jalgpallist ja muust. Teine küsimus on see, kas see MM saab olema suur ja mõjuv. Siin on talv ja inimõigused pole korraldajariigis läbirääkimatud.

Kuid see on inimlik vajadus kokku tulla. MM on ka kogukondlik kogemus mõttekaaslastega. Eriolukordades, kus Euroopa end leiab, võib see tugevdada solidaarsust ja vastupidavust.

Artikli avaldamisele aitasid kaasa Oliver Fritsch ja Zeit Online.